Novellid III. Anton Hansen Tammsaare

kallim kui teisel?” rääkis noormees.

      “Kas paberit on, tõmmame suitsud näkku; küllap nad siis eemale hoiavad,” rääkis tervete silmadega.

      “Sul on tubakat?” imestasid teised.

      “Muidugi on, andke aga paberit,” vastas see ja tõmbas mahorkapaki taskust välja.

      “Hõissa! Elame kui vürstid! Tubakat küll, ka paberist pole puudu,” rääkis pooleteise silmaga, saksa ajalehe nummert taskust välja võttes.

      “Va mahorka! Ei taha raiska, pole kellegi herra suits. Pealegi paksu ajalehepaberi sisse keerata, see võtab rinnust varsti körisema,” rääkis noormees põlastusega.

      “Ei tea, mis pagan sa neist veel hoiad, kui nad muidugi juba küll kõõrutavad, justkui kari kanu rinnus,” rääkis kahe silmaga.

      “Ei mul kõõruta, paljalt kähin ja susin kostab hingamise ajal. Ääh, meie eluajaks saab neist lõõtsadest küll – teistel neid ju tarvis ei ole,” seletas pooleteise silmaga ja pani “plotski” hambasse.

      “Sa ei teegi siis omale?” küsisid nad nooremehe käest.

      “Ei,” vastas see lühidalt.

      “Kas tikku on kellegil?” küsis kahe silmaga.

      Kõik hakkasid taskutes koblama. Kahjuks oli neil väga vähe niisuguseid taskusid, milledel põhi all oli.

      “Minu taskud on kõik liig sügavad, mitte ühelegi ei ulata käsi põhja,” rääkis pooleteise silmaga. Teised ei pannud seda nagu tähelegi – otsisid hoolega edasi.

      Natukese aja otsimise järele tõusis pooleteise silmaga pingilt ülesse, astus minu ette ja küsis tuld. Mul ei olnud. Mis teha? Mis muud, kui mehed topivad “plotskid” tasku tagasi.

      “Näru ka, kikajon hakkab vihma läbi laskma,” ütles noormees ülesse vaadates, kust harva jämedad vihmatilgad maha langesid.

      “Teeb rohu märjaks; kuhu tulevaks ööks minna?” muretses kahe silmaga.

      “Eks ta natuke ikka halba tee, aga saab läbi, – ega me suhkrust pole,” rääkis pooleteise silmaga. “Mineval ööl oli mul tore löök. Paremat ei või inimesel olla kui head sõbrad …”

      “Nagu sääsed,” ütles noormees.

      “Olgu ka sääsed, kui nad aga sõbrad on.”

      “Kus sa mineval ööl olid?” küsis kahe silmaga.

      “Kus ma olin … trahteris. Söö ja joo niipalju kui tahad, aja vahel neiukestega juttu – ehk nad mind küll ammugi ära on tüüdanud. Ka üks vereimeja sugu.”

      “Pole laita, sääskedest käivad nad ammugi ette. Nii ilusaste aga laulda ei oska ja lähevad üleannetuks, sääsed on aga mõistlikud, peenetundelised, peavad piiri,” rääkis noormees ja püüdis naeratada, aga ei jaksanud.

      “Küllap needki üdisöödikud piiri peavad, – ära aga ise üle piiri mine. Ära anna sõrme kuradi kätte, – kisub silmapilk keha järele,” õpetas kahe silmaga.

      “Tehku ihuga mis tahes, jätku aga hing rahule. Kui koivi ei jaksa hästi enam järele vedada, eks siis otsi selle vastu rohtu – võib mõneks ajaks siit ilmast ära reisida. Emajões on vett küll, soe ka. Või on Tähtvere pargi ja metsa puud ilma oksteta? Parajat kohta võib Toomemäelgi leida – enam jumalate ligi; las Taara lööb keha ümber kepsu ja Vanemuine plõnnitab kannelt,” rääkis noormees.

      “Poleks maksnud ilma sündidagi, kui nii ruttu tahad kolid kotti ajada ja plehku pista. Ela ometi niigi kaua kui meie. Ise oled koolis käinud, vanemad on vaeva näinud; näita nüüd ka, et sust mees on saanud: ela, kriiska, joo, maitse elu, näita, et koolitatud oled. Vanematel ometi hea meel oma toredast pojast.” Viimased sõnad kostsid kibepilkavalt; ka rääkija nägu kiskus end mõnest kohast krimpsu; vist tähendas see naeru.

      “Ma ei saa aru, mis asi sind teise ilma meelitab? Loodad sa seal paremat? Ha, ha, ha, ha! Ma arvan – jah; looda aga, pojuke! Siin kantakse sind käte peal, seal oodatakse sind juba ammugi punaseks aetud harkidega. Mine ja kõrveta oma nahka niipalju kui tahad. Mina aga arvan paremaks siin ümber hulkuda, tolgendada, liiatigi kus hulk häid sõpru on,” rääkis pooleteise silmaga.

      “Sul kipitab ikka see eilane öö südame peal. Eks sa siis lase tulla, mis sa siis veel palumist ja mangumist ootad,” rääkis kahe silmaga.

      Noormees aga toetas oma lõua kahe käe peale, millede küünarnukkidega ta põlvede peale toetas. Nägu, terve vaade et avaldanud mitte midagi targemat kui seniajani.

      Puu oksad olid vihma märguse all maha vajunud, otseti, tilkes. Aga nad ei olnud lootuseta, nad ei tahtnud nõnda jääda. Läheb vihm üle, paistab päikene neid paitades, lehvib kerge tuuleõhk ja nad kergitavad naeratades, täis lõbusat elulootust, oma latvu.

      „Mis sa sealt paraku vennike aeg jutustad? – aga eks või korraks keelt laksutada, mis me siis ikka teeme; vihm jääb juba vähemaks … Ma olin Allee uulitsas ühes trahteris, kus ma harilikult ikka käin; istun seal, pean aru, mõtlen kurat, kui halb on, kui mitte kopikatki taskus ei ole; panti pole ka mitte midagi panna. Kurk, kõri kuivavad hirmsaste, rinnus põletised, kõhus näpistused – muudkui kannata. Palitunäru ju keegi ei taha …” Viimaste sõnade juures lõi ta hõlmad eest lahti ja vaatas oma auväärt rüüd seestpoolt küljest … “Muudkui palavus on kallal, nahk seljas järjeste märg, särginadi mädaneb ära – ihu peale ei jää mitte midagi järele. Kisuksin vati alt ära, aga, võib olla, seisab talveni, siis läheb tarvis, on heagi veel …” Nende sõnadega tõmbas ta paar toppi puuvillu välja, vaatas ja katkus neid natukene aega asjatundja näoga näppude vahel ja viskas nad siis maha.

      “Noh, ei tea, kellel su palitunäru tarvis on; mis sa tühja mögad, nagu vana eit! Neil endil, ma arvan, on niisamasugused,” porises kahe silmaga.

      “Silmapilk … oled ikka üks viripill … Nojah, istun nõnda seal pingi peal; mõtlen, pean aru, mis teha … Mitte midagi pole teha, vahi läbi viie ja vilista. Soolikad krooksuvad sees. Sellest poleks veel suurt lugu olema, kui aga natukenegi seda va kõrihöövelt võiks saada. Neelud käivad üks “kuuks” ja “kuuks” … Sel silmapilgul tuleb üks täitsamees sinna sisse: särgirinnad lahti, kuub niisamati, müts kuklas, vanad kalossid siniste sokkidega jalas.

      Ai tui tude rulla,

      Hans kutsuse pulma.

      Minul polnud aega minna, –

      minu eit oli haige …

      lällutab ta laua äärde istudes.

      “Mis “Isa-meiet” sina seal nurgas loed, kõveras nagu kirp koera seljas sügisese vihmase ilmaga? Kas eliting kõhus? Kuiv konn kurgus? Ha, ha, ha, ha, viletsakene! Tühja kah! Täna tõmmame nõnda, et põrand laenetab, kas mine suplema … Kuus õlut siia, hei, kõrtsipapa! Konnad, nad arvavad, et meie meestel raha pole! Ostan kõik teid ülesse, saadan Pärnu linalaadale.” Varsti käivad pudelikorgid plaks ja plaks pealt ära. Mul lõi kurgus kõditama. Ehk annab mulle ka. “Mis pagan sa seal nurgas köönitad! Haudud mune või oled kinni naelutatud? Silmapilk siia; sõber tunneb sõpra, koer koera. Soe nahk joob, külm vastab … Üks sorokovka ka, kärmeste – ega meil aega ole, palvet lugema me enne ei hakka,” räägib ta minule. Mina kobin nurgast välja, laua juurde, sõbra seltsi. Pagan teab, kust ta seda raha oli võtnud, muidugi kusagilt üle löönud, aga mis see minusse puutub, muudkui pinni, poiss! Võttis teine veel heeringast, leiba, vorsti – ühe sõnaga: pulmad, pidupäev; joo kas mütsata ja püksata, ja enne polnud ma teda iialgi näinud. Imelik, aga tubli mees. Niisuguseid tuleb harva ette, annab peerutulega otsida … Noh, joome, sööme …”

      “Ära aga liig palju valeta,” rääkis kahe silmaga vahele. “Ma tean sind küll, oled luiskamise peale eht meister!”

      “Mine ikka, kes mulle vale eest maksab, kõik, mis ütlen, on tõsi kui tõrre põhjas vesi, selge hõbe ja kuld … Kusmaale ma jäin oma jutuotsaga? Ajasite käest segamine … Ah jah! Sööme, joome, ajame juttu; tema sõimab mind, vannub,