Novellid III. Anton Hansen Tammsaare

neljas ja – juba kohises Toomemägi hoiatades tervele linnale. Tolm keerles suitsuna mööda uulitsaid ja sundis igaühte oma silmi ja suud kinni hoidma. Inimeste käimine läks kord-korralt kärsitumaks. Meesterahvad olid sunnitud oma kaabusid, naisterahvad oma kübaraid kinni hoidma. Mitmegi õrnakese lokid olid sootuks sassi aetud.

      Esimest korda sähvis välk ja tasane müristamine hakkas varsti ülevalt pea kohalt peale ning lagunes, esiteks kõvenedes, pärast vaikides, mööda pilvelasu laiale. Esimesed vihmatibad langesid maa peale. Tuulekeerud möllasid vihaselt. Välk kordus, müristamine tema kannul. Vihm läks tugevamaks, tihedamaks. Inimesed kihutasid mürinal voorimeeste peal, üks ühele, teine teisele poole, koju vihma varju. Voorimeeste ja ekspresside mütsid ei hiilanud enam, läikivaid saapaid ja kingi polnud nähagi. Käis esimene kõva raksak ja vihma tuli mis padinal maha; ka rahet oli hulgas.

      Sääsed sumisesid nagu mesilasepere mee ümber: nad otsisid siinsamas puu all vihma varju, kus minagi. Nad näisid mind imeliselt armastama. Mõned istusid mulle õla, jalgade, käte peale, teised aga ka silmanäo, kaela ja kõrvade peale. Kõik laulsid ühte ja sedasama: “Vend, vend, anna verd!” See laul polnud mitte mõrtsukalaul, vaid pehme, armas, meelitav hüüd. Ma tegin ka ühele seda headmeelt ja lasksin ta oma käe peal enda täis imeda. Peale selle tõusis ta turtsakalt ja uhkelt lendu ja ma kuulsin teda selgelt: “Vana känd!” hüüdma.

      Senini olin ma üksinda. Nüüd aga ilmusid minu juurde uulitsa pealt kolm meest, kes, nagu ma aru sain, ka sellesama puu all vihma varju lootsid leida. Nad olid juba läbimärjad. Ehk palju siis niisugustele auväärt linnakodanikkudele tarvis on, et läbimärjaks saada! Kõik kolm käisid pool otseti, kord ühele, sealtsamast aga juba teisele poole vaarudes.

      Nad istusid minu kõrvale pingi peale. Toredad mehed! Riided päris algupäralised. Muidugi teiste silmis algupäralised, nende eneste meelest aga päris harilikud. Ehk näod! Eht kitse jäljed. Silmad punased, üles pundunud, vesised, väiklased, pealuu sees, imetumedad, keerlevad väsinult, roidunult, nagu loodus enne müristamise-vihma. Kahjuks pean ma tunnistama, et ainult ühel neist kaks tervet silma oli; teisel oli täieste üks silm, paarimees oli sisse vajunud, kuna aga krimpsus laug aeg-ajalt natukene liikus; kolmandal olid mõlemad silmad lahti, kuid teisel neist oli kae peal ja valgendas pool kohutavalt, välkuvalt.

      Tervete silmadega mees oli umbes 40 aastat vana, paraja tugeva kehaga, kõrgete õlgadega, suure peaga, laia näoga; nägu oli kortsus, kuivetanud, päikesest ära kõrvetatud, pruun, eluta. Peas oli mehel vana, aukline laiade äärtega mustjaspruun kaabu, mis näoga väga kokku sündis; kaabu ääre alt paistsid kaunis pikad sasis juuksed välja. Kuub oli katkine, auke täis, ehk küll viimaste kõrval päris terve; särk oli must, võidunud, higine, värvine ja pagan teab millene; püksid läikisid eestpoolt nagu päris seemisnahk, takka aga ei teinud ta oma peremehele mitte suurt au – parem, kui kuue saba natukene pikem oleks olnud. Jalas olid tal vanad kamassid, üks kontsaga, teine ilma; ilma kontsata kamass oli muidu palju tublim ja ei lasknud varbaid mitte mingi hinna eest vihmasaju peale vaadata, kuna kontsaga kamass oma elanikkudele selleks kaunis suure vabaduse andis.

      Täieste ühe silmaga oli umbes 30 aastane, lühikese kasvuga, paras tugev mees. Nägu oli, niisama kui esimeselgi, pruuniks põlenud, ainult natukene priskem. üks silm näis kahe eest töötama: kärsitult jooksis ta pealuu sees kilavalt ümber. Pahema pale peal oli tal kaunis suur arm; ka paar hammast oli sealtpoolt küljest ära. Peas oli tal ilma sirmita mütsilott, aukline, luitunud; voodrinärud tolgendasid tal ääre alt välja. Juuksed olid harvad, nagu näha, pehmed, ja kui ta peasügamise ajal mütsi peast ära võttis, siis nägin ma oma imestuseks, et mehe pealagi täieste paljas oli. Vuntsid olid kaunis pikad, katkenud ja rippusid üle suu allapoole; lõuga kattis kaunis pikk, poolharv habemetüügas. Kuue asemel oli tal sametikraega topitud talvepalitu seljas; puuvillad vahtisid mitmest kohast irvitades, parastades või osatades – kes sellest aru saab – oma peremehe peale. Jalas olid tal kellegi ametmehe püksid, mida punased triibud külgede peal tunnistasid. Ühes jalas oli tal vene saapa, teises tikusaapa tera; tore paar: üks terava ninaga kui nirk, teine lai kui kärnkonn, ja siiski lepivad nad nii hästi kokku, muidugi oma auväärt peremehe meeleheaks.

      Kolmas juurdetulija oli umbes 22 aastat vana, pika, saleda kasvuga, peenikese luuga, kõhetu kehaga. Silmad – õigem silm – vesihallid, kilajad, siiski juba tumedaks tõmmanud, nagu väsinud, elust tüdinenud, kirg, helk välja imetud. Ta paled on koledaste sisse vajunud, veergude asemel sügavad augud; valge, kahvatu, kõrbenud, kurnatud palenahk on mõlemilt poolt kuni hammasteni kokku litsutud; suu vajub aeg-ajalt lahti, nagu ei jõuaks peremees oma alumist lõuga enam kanda, teda pealmise ligi hoida. Ta huuled on kaunis pikad, kahvatud, värvita; alumine nendest on pikem, kahekorra keeranud, ripakil, peremees ei tee temaga nagu asjagi. Terve nägu on kurb, aga õigem eluta, lootuseta paremuse ja ka pahemuse peale; kõik on üks ta puhas. Pea on imeväike, kokku litsutud; juuksed valged kui pleegitud kangas. Peas on tal loomatohtri-instituudi õpilase vana mütsinäru, mille sametivõrust vaevalt veel aru võib saada; selgemalt räägivad tema olemusest valged ringid äärt mööda. Seljas on tal suvepalitu, mille alt toredaste määritud eht valge vest välja kiirgab, nagu tahaks ta ütelda: “Vaat, kus mina juba olen!” Ka krae on tal kaelas, muidugi teada niisugune, nagu “niisugused” mehed ainult kannavad – eht algupäraline ja annab selget pilti peremehe kokkuhoidmisest, kes pesu sellepärast pesta ei lase, et see siis kulub; teiseks on tarvis veel selle eest pesunaisele mõni kopik maksta. Püksid – täitsa nooreherra suvipüksid: valkjad, õhukesed, võivad aga mitmestki kohast veel aukudest tuultki peremehe ihu ligi lasta, mis palava päevaga kuidagimoodi laiduväärt ei ole. Jalas kollased kingad, milledel küll värv pealt sootumaks ära on kulunud. Kui aga keegi ei usu, et nad kollased kingad on, õigem, et kollased kingad on olnud, siis võib ta oma auväärt nina natuke enam maaterale suruda ja ta peab tunnistama, et ma õigust olen ütelnud. Paelu kingade pealt kokkutõmbamiseks noorherra ei kanna – sünnitab üleliigset palavust; ka sukad on muidugi selsamal põhjusel jalast ära jäetud.

      Vastuvaidlemata tore seltskond! Ja mulle, igapäevasele inimesele, oli see au osaks saanud, niisuguste algupäraliste meestega, ilmas uute eluradade loojatega, ühe puu all ning ka veel ühe pingi peal istuda, kuna vihma tugevaste maha pladises, kuna välk vahetpidamata sähvis ja müristamine aega viitmata tema kannul raksatas, põrises, põmises.

      Sääsed laulsid ikka vanamoodi: “Vend, vend, anna verd!” Ka uute seltsiliste kõrvade ääres nähti neid sellesama palvega keerlema, asjata ei vehkinud need ju oma kondiliste, pruunide ja muskliliste kätega.

      “Võtaks neid õelaid ka, ei anna rahu, kas tee mis tahes; parem on vihma käes liguneda kui nende söödikute käes,” rääkis pooleteise silmaga mees.

      “Viimased jätised on nad küll; läheks kõik teised maha tappa. Ehk mistarvis on niisugused ilma loodud? Kellel neid tarvis on?” lisas ühe silmaga mees juurde.

      “Aga mis te arvate, kas nad, sindrid, jõuaksid meid kolme ära süüa, kui neid õige palju oleks ja kui meil näituseks käed ja jalad kinni seotud oleksid ja meie nõnda kusagil nende närude söödaks oleksime? Mina arvan – jõuaksid küll. Hakkaksid teised esiteks tasahiljukesi ninast ja silmadest peale ja läheksid sealt oma tööga edasi. Käiksid teised, igavesed sunnikud, esiteks mööda nägu, pikkamisi, kõdistades, otsiksid head kohta vereimemiseks; pärast hakkaks üks peale – puurib ja puurib; siis teine, kolmas, neljas, hulgana, igal pool, mees mehe kõrvas – ja kõik puuriksid, kõik imeksid …”

      “Ei tühjad tee mitte midagi, olgu neid must tuhat ehk sinine triljon,” lausus kahe silmaga.

      “Ääh, kui nad parajaste imevad, nägu kobaras neid täis, mees mehe kõrval seisavad, kui siis äiga üks kord millegagi – pole muud kui paljas sodi jääb järele,” rääkis pooleteise silmaga.

      “Mis sa siis neist ka tapad; nemad üksi veel on, kes meid meeles peavad ja – armastavad. Öösel kui päeval on nad meie juures; õhtul magama uinudes, hommikul ülesse tõustes – alati vinguvad nad meie kõrva ääres. Ja kui nad mitte alati mu kõrva ääres ei piriseks, mul ei tuleks mitte nii hästi uni peale,” seletas tervete silmadega mees.

      “Eks ta laulgu, mädandi kere, ja pirisegu – mis ta sest verest siis imeb; justkui mul oleks teda na palju olema,”