Kolm eemalduvat kinga. Priit Uring

Mis ajastutest teised vanamehed pärinesid, jäigi arusaamatuks. Arturi viibimine selles müstilises seltskonnas paistis küll saunalistele teada olevat, kuid nad ei teinud temast väljagi nagu oleks ta mingi absoluutselt tähtsusetu tegelinski või siis juhuslik kontvõõras, kellel toimuvaga otsest pistmist polegi. Välja arvatud soomusmees, kellega Artur siiski nagu mingit tähenduslikku sidet adus. Siis äkki kostus seina tagant krabinat, oli kuulda kõmpimist ja keegi prõmmis väljastpoolt vastu aknaluuki.

      “Mingi pätt käis pulli tegemas,” jõudis Artur mõelda ja kuulis siis õuest eemalduvaid jooksusamme. Kui ta uuesti soomusmehe suunas vaatas, oli tolle väikeste nahkplaatidega kaetud punanäol pahameeleilme. Nüüd märkas Artur soomusmehe käes mingit imelikku torukujulist riistapuud. Vanamees viipas Arturi enda juurde ja tõstis vaikides asjavärgi tema nina ette. Artur sulges ühe silma ja vaatas teisega instrumendi sisse. See osutus mingiks kaamerataoliseks optikariistaks, mille hämarrohelises sisemuses paistis lumelagendikul jooksva inimese siluett. Siis suurenes kaader iseenesest ja ühtlasi hakkas ta kuulma põgeneja lõõtsutavat hingamist, tema kiirenenud südamelööke ning vaheldumisi liikuvate jalgade sumpsumist sügavas lumes. Nüüd ilmus kaadri keskele sihiku kriipsurist ja Artur taipas sedamaid, et tegemist on mingi enneolematu laskeriistaga. Järgmisel hetkel kostus särtsatus ja põgeneja haihtus nagu hõõguvtulisele pliidirauale kukkunud üksik veetilk.