Kohtumine keskööl. Sondra Tabit

naeratas tema nalja hinnates.

      “Tundub, et te ei kaota mingis olukorras naljasoont.”

      “Püüan,” vastas Vic pisut kohmetult.

      Tundmatu rääkis temaga nii, nagu varem ei olnud temaga rääkinud mitte keegi. Võib-olla sellepärast tundis Vic mingit erilist kergust, justkui ei suhtleks nägusa noormehega mitte tema, vaid mingi romaanikangelane nendest romaanidest, mis tema kotis olid.

      “Muide, kuhu te lähete?” tundis noormees huvi. “Ehk saan bussile hilinenud veetlevat kesköist hulkurit kuidagi aidata?”

      Veetlevat kesköist hulkurit! Keegi polnud kunagi Vici kohta niimoodi ütelnud. See oli imeline ja samas kummaline. Vic vaatas tundmatut tähelepanelikumalt, püüdes tema silmist välja lugeda, mida mees temast tegelikult arvab. Kuid mehe silmad olid külmad ega väljendanud suuremat midagi.

      “Willhase’i,” vastas Vic ebakindlalt. “Ma võin teile teed näidata.”

      “Suurepärane,” elavnes tundmatu. “Ma viin teid Willhase’i, teie aga näitate mulle teed… Andke oma kott.”

      Ta haaras Vici käest koti nii kiiresti, et tütarlaps ei jõudnud ettepanekuga nõustuda ega ka ära ütelda.

      “Ja istuge autosse. Siin on soe ja mugav. Ma näen, et teil on jõudnud juba külm hakata.”

      Vicil jäi vaid üle otsusekindlale võõrale alluda. Kuid ta ei olnud pettunud: autos oli soe ja mugav. Tundus, et selle omanik paistis silma korralikkuse poolest: auto istmed olid puhtad ja salong lõhnas millegi magusa järele. Vic nuusutas.

      “See on õhuvärskendaja,” selgitas mees, nähes, kuidas Vic sõõrmeid liigutas. “Persiku lõhn. Jumaldan mingit lõhna autos. No nii, kas sõidame?”

      Mees asetas oma hoolitsetud käed autoroolile ja vaatas Vicile otsa. “Niisiis, edasi Willhase’i!”

      Vic noogutas. Vaatamata sümpaatse ja galantse noormehe seltskonnale ei tundnud ta ennast mugavalt. Isa läheb vist hulluks. Viimane buss on juba kohal ja ta mõistab, et Vic tuli Willhase’i mõne muu transpordivahendiga. Aga kuidas ta isale selgeks teeb, miks ta tundmatu autosse istus?

      Võõras tunnetas Vici pinget.

      “Kas miski on korrast ära?” tundis ta huvi. “Te vist kardate mind? Pole vaja,” lausus ta, suutmata ära oodata Vici vastust. “Kas ma siis näen välja nagu vampiir, kes otsib oma ohvreid Pingtone’i tänavalt?”

      Vic naeratas ja raputas pead. Ta oleks väga tahtnud, et mees näeks temas täiskasvanud ja arukat tütarlast.

      “Ei, ei ole. Ma lihtsalt… ma mõtlen isast. Ta ilmselt muretseb sellepärast, et mind ikka veel kodus ei ole.”

      “Ärge muretsege,” teatas võõras veendunult. “Ma annan gaasi ja me jõuame suurema vaevata sellest teie bussist ette.”

      Oma sõnade kinnituseks lisas ta kiirust.

      “Muide, kuidas teie nimi on?”

      “Vic… Victoria Miggels. Aga parem Vic või Vici. Ma ei armasta eriti oma täisnime,” tunnistas Vic.

      “Minu meelest suurepärane nimi. Victoria!” lausus noormees mõnuga. “Võit. Aga mina olen Gabriel. Sõprade jaoks lihtsalt Gab või Gabi. Ja mina armastan oma täisnime,” ta pilgutas Vicile silma, “kuid lühem variant on siiski etem.”

      Vic muutus pisut julgemaks. Soe ja mõnus atmosfäär sulandas ta endasse ja ta tundis end hulga vabamalt. Pealegi oli Gabriel lubanud bussile järele jõuda. Jumal seda teab, järsku tulebki see tal välja. Sel juhul pole tal vaja isale selgitada, millega ta Willhase’i tuli. Tõsi, Vic ei valetanud kunagi. Kuid keegi ei sunni ju teda valetama. Ta võib lihtsalt rääkimata jätta, et ta bussi peale hilines.

      “Kas Willhase’is elab keegi teie sugulastest?” küsis Vic Gabrielilt.

      “Pigem elas. Minu vanaisa. Ta suri mõni aasta tagasi. Võib-olla te tundsite teda? Tema nimi oli Olaf Lancket?”

      “Olaf Lancket?”

      Vic meenutas kõhetut väheldast vanakest, kes käies toetus alati öökullikujulise käepidemega kepile. Ta ei osanud arvatagi, et Olafil võib järglasi olla, koguni lapselapsi. Vanamees elas tagasitõmbunult ja suhtles vähestega. Tundub, et poeg teda erilise tähelepanuga ei hellitanud.

      “Nojah, ma mäletan teda küll. Teie, tähendab, olete siis tema lapselaps? Ja otsustasite esivanemate elupaika külastada,” naeratas Vic.

      “Midagi taolist. Kirjutan järjekordset raamatut. Arvatavasti teate,” ütles noormees pisut peenutsevalt, “et loominguks on vaja rahu ja vaikust. Ja siis meenus mulle see küla. Ma pole kunagi ise siin käinud, aga isa rääkis mulle, et rahulikumat paika ei leia kusagilt. Nii ma otsustasingi Willhase’i tulla.”

      “Kas olete kirjanik?” tundis Vic huvi.

      Gabrieli näole ilmus tehtult tagasihoidlik ilme.

      “Seda küll! Ma kirjutan pseudonüümi Michael Springfield all.”

      “Kahjuks pole lugenud,” ütles Vic kurvalt.

      “Ärge kurvastage. Kindlasti kingin teile ühe oma raamatu. Aga seal ongi teie buss. Igal juhul sõidab see Willhase’i poole.”

      Gabriel manööverdas osavalt bussist mööda ja lisas kiirust.

      “Hurraa!”

      Vic plaksutas lapse moodi käsi, unustades hoopis, et tahtis Gabrielile jätta aruka täiskasvanud tütarlapse mulje. Olles end kogunud, muutus ta taas tõsiseks, kutsudes sellega Gabi näol esile muige.

      “Noh, näete, ma ju ütlesin, et me saame bussist mööda. Nüüd ei hakka teie isa muretsema.”

      Oh, Vic tahtis seda loota. Muide, mõte sellest, et tal ei ole vaja isale rääkida tundmatust mehest, lohutas teda. Lisaks sellele osutus Gabriel targaks ja meeldivaks vestluskaaslaseks. Vic tundis ennast tema seltskonnas hästi ja rahulikult. Ärevustunne, mis oli tekkinud pärast õe juurest tulekut, oli peaaegu kadunud. Samas ei jätnud teda maha mõte, et ta on Gabrieli kusagil näinud. Aga kus?Gab sõitis ristteele, kust avanes vaade Willhase’ile, ja Vic palus tal auto peatada. Ta kartis, et Gabriel viib ta koduväravasse ja siis ei suuda ta kuidagi isa rangeid pärimisi vältida. Tundus, et see kurvastas Vici uut tuttavat.

      “Ehk viin teid ikka koju?” tegi mees ettepaneku, kui ta Vici säravatesse sinisilmadesse vaatas.

      “Ei, ei. Siit pole enam palju minna,” poetas Vic hooletult, justkui oleks pooletunnine jalutuskäik mööda talvist teed vaid korra sülitada.

      “Aitäh teile, Gabriel. Kui teid poleks olnud, oleksin alles homme koju jõudnud.”

      “Kas te tõesti oleksite selle öö kusagil külma käes veetnud?”

      Gabrieli hallikassinised silmad läksid pärani.

      “Muidugi mitte,” vastas Vic naeratades. “Pingtone’is elab mul õde. Hakkasin just tema juurde tagasi minema, kui teie tulite.”

      “Õde,” ütles Gabriel paljutähendavalt. “Ilmselt on ta sama ilus kui teie.”

      Vici põsed lõid komplimendi tõttu punetama.

      “Noh, mul on vend. Tõsi küll, ma pole teda tükk aega näinud. Aga mis siis ikka, ei pea teid kauem kinni. Loodan, et näeme veel,” lausus Gabriel.

      “Oo-jaa!” hüüatas Vic pikemalt mõtlemata ja punastas jälle. Kuidas ta end nii rumalalt võis välja anda? Küllap sai Gabriel nüüd aru, et ta mulle meeldib.

      Ja Gabriel, nagu kinnitades Vici mõtteid, kummardus peaaegu tütarlapse kõrva juurde ja lausus vaikselt:

      “Ma leian teid kindlasti üles, mu kesköine tundmatu. Ehk kohtume jälle keskööl?”

      Vic, olles valmis piinlikkusest maa alla vajuma, pomises midagi arusaamatut ja haaranud koti, hüppas autost välja. Gabriel lehvitas talle hüvastijätuks järele. Vic leidis endas jõudu mehele vastata. Kahtlused, kimbatus ja soov selle suurepärase mehega veel