Kohtumine keskööl. Sondra Tabit

oskas teisi ära rääkida, kaaslasi oma uljusega sütitada. Fred ütles, et selle omaduse oli ta saanud oma emalt. Tõsi küll, too oli liiga uljas olnud… Lõpptulemusena oli see tõmme avantürismi poole sundinud teda mehe juurest ära minema, jättes oma tütred, ja otsima seiklusi kaugel Willhase’i külakesest.

      Vahel mõtles Vic oma emale. Ta ei mäletanud teda peaaegu üldse, kuid tuli ette päevi, mil ta nii väga oleks tahtnud ema näha, temaga rääkida, usaldada talle oma kõige salajasemaid asju. Kuid ema asemel seisis kaheksateistkümneaastase Vici ning tema õe Annabeli kõrval alati isa. Pisut range, veidi sünge, vahetevahel rõõmus, peaaegu alati otsustav, tugev, lüürikat vältiv kõigis selle ilminguis. Vic armastas oma isa ning usaldas talle mõtted ja saladused, mida oleks usaldanud emale, kui too oleks nende juures olnud.

      “Noh, seekord oskasite õigel ajal tulla,” märkis Anna kella vaadates. “Ega’s midagi, hakkame tegutsema.”

      Mena, ilus, ümmarguste sinisilmade ja lokkis juustega tütarlaps, astus esimesena tuppa, kus Anna oma müsteeriume läbi viis. Tundes viiruki, mille Anna ema linnast oli toonud, lõhna, raputas Mena otsustavalt pead ja kiirustas oma arvamust välja ütlema.

      “Mille järele siin lõhnab? Kas kallasid lõhnavett laiali?” kähvas ta sapiselt.

      Vic turtsatas, nähes Anna silmis halvakspanu. Sõbrannad, nagu alati, aasisid teineteist, aga talle see lõhn meeldis.

      Kuid ta ütleb seda hiljem, siis, kui Mena on lõpetanud õelutsemise ja Anna professionaalse ennustaja mängimise. Silmanurgast kõõritas Vic Peteri poole. Noormees imetles Menat, arvates, et vaidluse ajal ei märka keegi tema armunud pilku. Vici meelest oleks Peter juba ammu võinud Menale oma tunnetest rääkida, kuid too kartis naeruväärsena näida.

      Anna oli vaeva näinud. Kuidas ka Mena ei õelutsenud, kuid ruumi väljanägemine oli muljetavaldav. Hajutatud valgus, põrandal laiali asetatud küünlad punastes küünlaalustes, klaaskuulikesed, suitsevad lõhnapulgakesed – kõik see lõi salapärasuse atmosfääri. Isegi Vic, kes alguses sõbranna tegevusse kerglaselt suhtus, tundis kõhedust. Ootamatult tundus talle, et toas on peale nende nelja veel keegi. Ja see keegi jälgib neid läbi peente suitsujugade, mis eritusid põlevatest pulgakestest.

      Samas kutsus Vic end korrale: kuidas tohib kogu seda jama uskuda?

      Anna ja Mena lõpetasid vaidlemise ja nelik võttis istet põrandal, kuhu ettenägelik Anna oli padjad asetanud. Ise istus ta keskele ja nautis silmanähtavalt Sibylla rolli. Võttes kätte taro kaardid, pobises Anna endale midagi nina alla, kutsudes otsekohe esile Mena naerukihina. Vic suutis järjekordset tüli ennetada, kutsudes sõbrannat korrale. Mena jäi solvunult vait.

      Anna vaatas Vici, otsides temalt pilguga toetust. Ta ei eksinud – kõigist kohalolijatest suhtus ainult Vic toimuvasse irooniata. Igal juhul ei väljendanud ta oma irooniat selle asjaga seoses. Anna sirutas sõbrannale kaardipaki.

      “Tõsta. Hakkan sulle ennustama. Praegu on ennustamiseks kõige sobivam aeg,” lausus ta pidulikult.

      Mena ja Peter vahetasid pilke, Vic aga võttis pärast mõningat kõhklemist kaardid. Ta ei usaldanud kaarte ja ennustajaid kuigivõrd, kuid oli valmis sõbrannaga kaasa mängima. Lõppude lõpuks, ega see tal tükki küljest võta, kui ta Anna jutustust kuulates tähtsalt noogutab.

      Anna asetas kaardid laiali ja vaatas, kuidas need jaotusid. Tema näol peegeldus pahameel ja imestus, mis ei jäänud Menale märkamata.

      “Kas tõesti meie ennustaja ei suuda aru saada, mida kaardid räägivad?” muigas ta.

      Kuid Anna ei pööranud Mena sapisele märkusele tähelepanu. See tähendas, et ta oli langenud tõsisesse mõtisklusse. Vic sirutas surnud jalad välja, püüdes kaarte mitte segi ajada, ja lausus kannatamatult:

      “Noh, Anna, mis seal siis on? Kas sa viivitad meelega, et mind hirmutada? Mis minuga juhtub? Kas ma suren? Või tuleb Willhase’i prints valgel hobusel ja viib mind kaasa oma võlumaale? Hei, Anna Pimple! Ma olen juba ootamisest väsinud.”

      Anna vaatas Vicile niimoodi otsa, et too vakatas jalamaid. Sõbranna silmist luges Vic välja midagi hirmu taolist.

      “Milles asi, Anna? Miks sa nii ehmunud oled?” küsis ta. Kuid Anna vaikis endiselt ja puuris Vici ehmunud küülikusilmadega.

      “Anna Pimple!” ei suutnud Vic vastu pidada. “Mis naljad need ometi on! Räägi!”

      Anna vaatas kaartidele ja seejärel Vicile, öeldes kogeledes:

      “Siin on kõik nii segane… Ma pole kindel, et kaardid tõtt räägivad. Kuigi, loomulikult, nad peavad seda tegema.”

      “Mida nad siis räägivad, Anna?”

      “Nad räägivad… räägivad, et sind ootab ees palju õnnetusi. Sa kohtad oma unistuste meest, kuid tema… üldiselt, teda nagu nõiutakse. Aga sina pead aitama tema tõelist olemust tagasi saada.”

      Vic vaatas Annat, nagu oleks too peast segi läinud. Mena hakkas naerma:

      “Oled sa ikka terve, Anna? Katsu tema laupa, Vic! Äkki on tal palavik?”

      Anna punastas tugevasti ja segas kaardid uuesti. Vicil oli sõbranna ees piinlik. Ta tahtis Annale midagi turgutavat ütelda, kuid ei jõudnud. Ootamatult avanes Anna toa aken, tumesinised kardinad hakkasid lehvima nagu hiigellinnu tiivad. Põrandal põlevad küünlad kustusid. Nelik istus ärevas vaikuses, nad ei olnud võimelised sõnagi lausuma hirmust neile laskunud pimeduse ja külma ees. Isegi skeptiliselt häälestatud Mena jäi ehmunult vait.

      Läbi sissetungiva tuulevilina kuulis Vic täiesti selgelt oma südamelööke. Need olid nii valjud, et talle tundus – kohe hüppab süda rinnakorvist välja. Ta tundis tohutut hirmu, kuigi mõistis, et see oli lihtsalt tuul, tugev tuul, mis akna lahti lõi. Vic sundis end tõusma ja akent sulgema, kuid külm oleks nagu tema luudesse tunginud ja need jääpurikateks muutnud. Ta ei suutnud end liigutada, talle tundus, et üks liigutus, ja kogu ta keha laguneb kildudeks.

      Äkki nägi Vic kellegi varju, aknaavas vilksatavat mehe siluetti. Pikajuukseline noormees imelikult elastse kehaga. Selliseid ei olnud ta Willhase’is kunagi näinud. Kes ta on? Kuidas ta siia sattus? Vic vaatas tema ähmaselt väljajoonistunud nägu, kuju, ja tundis, kuidas hirm hakkab vaikselt taanduma, andes koha uudishimule.

      “No nii, ongi kõik,” kuulis Vic ja nägi, kuidas kellegi käsi akna sulgeb ja lendlevad kardinad endisele kohale tagasi sätib.

      “Tunnista üles, Anna, sa tahtsid meid hirmutada. Või ära külmuda lasta. Või seda ja teist korraga.”

      Hääl kuulus Peterile.

      Peter aitas Menal küünlad süüdata. Tütarlapse kahvatule näole ilmus midagi naeratusetaolist.

      “Jah, Anna,” surus Mena endast välja, “tunnista üles, et sina korraldasid kõik selle.”

      Vic istus ja kuulas sõpru, olles võimetu sõnagi lausuma. Anna oli ehmunud ja mitte vähem vapustatud kui tema.

      “Kuidas ma seda korraldada sain?” pahandas ta, kohendades tuule poolt segi aetud tumedate juuste salgud kõrvade taha. “Tuult välja kutsuda ja sundida teda akent avama? Muide, aken oli haagis…”

      “Usume me sind küll! Räägi välja!”

      “Aga teie, kas te ei näinud midagi?” küsis Vic kahtlevalt. Tema skeptiliselt meelestatud sõbrad vaevalt usuksid tema juttu akna taga peituvast pikajuukselisest noormehest.

      “Mida me oleksime pidanud nägema?” imestas Mena. “Kummitust? Või Namija Scrimi luua seljas?”

      “No,” naeratas Vic tehtud häirimatusega, “vaevalt, et Namija Scrim meid oma kohalolekuga austaks. Tema jaoks on olulised suuremad vallatused. Tõsi, Anna?”

      Annal tuli nõustuda. Namija Scrim oli Willhase’i külakeses saanud tõelise nõia maine. Ja loomulikult oli mõte sellest, et tema pidas vajalikuks Annale külla tulla, naljakas.

      Vic mõistis, et tal ei tasu rääkida sellest, mida ta aknaavas nägi. Sõbrad oleksid naerma hakanud, nii nagu Annagi.

      Annaga