Kohtumine keskööl. Sondra Tabit

>

      1. peatükk

      VIC PIGISTAS SILMAD KINNI ja tormas vette. Pritsmed katsid pisikeste pärlitena ta näo. Ta raputas oma kastanpruune laines juukseid, hingas sisse vee värsket lõhna ja soolakas-kibedat päikesehingust. Põhjast end jalgadega ära tõuganud, ujus ta teise kalda poole. Nagu alati, tundus see talle pisut mõistatuslikuna. Ehk sellepärast, et ei külgnenud Willhase’i külakesega. Vici keha iga rakk tunnetas suve ja rõõmustas selle üle.

      Ta avas silmad. Akna taga oli ikka seesama kurvameelne talvemaastik. Rasketelt okstelt rippus alla härmatis, päikest peaaegu ei olnud – see oli metsa taha peitunud ja ainult peenikesed kiired eraldusid sellelt tohutult keralt ja mähkisid puud kuldsesse pitsi. Kui kurb! Vic astus aknast eemale ja meenutas oma hiljutist kujutluspilti. Suvi… Ta annaks ära kõik maailmas, kui vaid akna taha tekiks vaimustav pilt suvisest küllusest.

      Vähe oli temaealisi, kes vihkasid talve nii väga nagu Vic. Talvel tundis ta end nii, nagu oleks ta hing külmunud, justkui oleks tema süda muutunud väikeseks jäätükiks.

      Brr… Eriti vihkas Vic veebruari, seda just külmade tuulte pärast. See kuu tundus talle lõputuna. Mitte mingid mängud, mitte mingid talverõõmud ei suutnud teda unustama panna, kui väga ta talve vihkab.

      “Hei, Vici!” kuulis ta ukselävelt isa hõiget. “Tütreke! Kas sa magad veel? Varajane linnuke teeb noka puhtaks, hiline aga…”

      “…teeb alles silmaluuke lahti,” vastas Vic talle samal toonil. Ta tõusis, läks isa juurde ja andis ta põsele musimatsu. “Ma ei maganud enam. Vaatasin lihtsalt õue ja mõtlesin, kui hea oleks, kui saabuks juba kevad.”

      Fred Miggels, vanaldane, tugev, jääkilde meenutavate siniste silmadega mees heitis tütrele hella pilgu.

      “Ma ei mõista, miks sa küll talve ei armasta. Mina sinuvanuselt…”

      “Tean, tean,” Vic kissitas kelmikalt silmi. “Sina unistasid kogu suve sellest, kuidas sa hakkad lumesõda mängima ja lumelosse ehitama. Me sinuga oleme paljuski sarnased, kuid kahjuks mitte külmalembuses. Mina oleksin pidanud kusagil soojal maal sündima.”

      Vic pööritas unistavalt oma siniseid silmi, kujutledes, kuidas ta praegu lamaks Florida rannal, sirutades oma pruuni keha kuumade päikesekiirte poole.

      Fred Miggels teadis suurepäraselt, millest tütar praegu mõtleb. Kujutab end ilmselt ette mõne armastusromaani kangelannana. Täpselt nagu tema õde, kes kõigest kaks aastat tagasi “printsile” mehele läks. Täpsemalt, ta ise arvas, et printsile. Tegelikult osutus mees tühipaljaks loodriks, kes oskas vaid üksisilmi televiisorit jõllitada ning noortele tüdrukutele kärbseid pähe ajada. Fred mühatas skeptiliselt.

      “Nojah, loomulikult. Lebada rannal ja sirutada oma veetlused näitamiseks välja. Ära mitte mõtlegi sellele! Mulle piisab sinu õest, kellele iga kuu humanitaarabi tuleb saata. Seda teevad kõik need teie romaanid nende idiootsete kangelastega. Sinu vanaisa rääkis mulle alati: loe vähem ja tööta rohkem, vaid siis saab sinust midagi asjalikku.”

      Vic heitis isale etteheitva pilgu. Ta on parandamatu. Vihkab armastusromaane ja arvab, et nendest on tingitud kõik noorte tüdrukute hädad. Aga kõik on selle pärast, et ema, kes nende juurest ära läks, jumaldas samuti seda kerglast lektüüri. Samas, kuidas talle selgitada, et asi pole üldsegi mitte nendes pehmekaanelistes raamatutes, mitte nendes muinasjutulistes lugudes, vaid hoopis püüus parema elu poole. Ehk mitte ka parema, vaid lihtsalt teise.

      “Rahune, isa.”

      Vic läks isa juurde ja haaras tal kaela ümbert kinni.

      “Ma ei mõtle üldse millelegi sellisele. Tahan lihtsalt suve ja soojust. Saad aru?”

      “Usun. Ma usun üldse igasugust loba,” pomises leebunud Fred. Ta embas tütart, seejärel võttis ta ettevaatlikult tütre käed oma kaela ümbert.

      “Noh, olgu-olgu… Sa pole ju enam kolmeaastane. Ja mina pole noor issi. Vanadus ei ole meelakkumine.”

      Vic purskas naerma, andis isa kortsulisele põsele matsuva musi ja jooksis õue.

      “Vic! Pane riidesse! Ja ära mine paljajalu! Vici!” hüüdis isa talle järele.

      Kuid Vic ei kuulanud. Külm lumi kõrvetas ta jalgu, lõikav tuul limpsis südametult oma jäise keelega ta põski. Kuid vaatamata vihatud talve külmale tundus Vicile, et ta on õnnelik. Ent täiuslikust õnnest oli siiski midagi puudu. Mis nimelt, seda Vic ei teadnud.

      Fred Miggels mõõtis oma tütart range isaliku pilguga. Peter Nilsoni, suurt kasvu punapõskse külapoisi kõrval tundus tema kõhn tütar päris tirtsuna.

      Talle oleks sellist peigmeest vaja, mõtles ta alati, kui kuldsete kätega sümpaatset Peterit nägi. Kuid ta teadis, et tema üleannetu tütar ja Nilson on lihtsalt sõbrad. Peter oli armunud Vici sõbrannasse Mena Bradysse.

      “Tähendab, sul on kõik tehtud?” tundis ta huvi tütre tegemiste vastu.

      Vic tegi naljatleva kniksu.

      “Jah, isa.”

      “Kas lammastele ja hobustele süüa andsid?”

      “Jah, isa.”

      “Vett tõid?”

      “Jah, isa.”

      “Ega unustanud kuurist puid tuua?”

      Vic kõõritas nõutult küsija poole. Harilikult tegi kõige raskemad tööd majas ära vana Fred ise.

      “Ei, isa. Aga sina…”

      Fred hakkas häälekalt naerma, tema järel ka Peter. Vic ei saanud kunagi aru, kas isa räägib tõsiselt või naljatab. Kui Fred nalja tegi, oli tema nägu nii kurb, nagu oleks külas näljahäda puhkenud. Või nii sünge, nagu oleks nende kiusakas naaber missis Morgan jälle Vici peale kaevanud.

      Vana Fredi naljadest sai aru vaid Peter. Temal oli samasugune omamoodi huumorisoon.

      “Hea küll, minge,” ütles Fred, lõpetades omaenda nalja üle naermise.

      “Ainult mitte hilisööni. Too ta õigel ajal tagasi, Pete,” ütles Fred noormehe poole kõõritades.

      Peter naeratas talle vastu oma laia, avalat naeratust.

      “Solvate mind, mister Miggels. Ma saadan Vici alati koduni.”

      “Muide,” teatas Vic solvunult, “oleksite võinud ka minult küsida, kas ma vajan saatjat. Mina muide ei ole enam plikake.”

      “Sina – sa oled täiskasvanud tütarlaps, kellel ei sobi öösel üksi mööda küla hulkuda.” märkis Fred õpetlikult.

      Vic vandus endamisi. Selline see isa on. Sai kuuma piimaga kõrvetada, nüüd puhub peale ka külmale veele. Vic lootis, et ta ei ole isalt seda omadust pärinud.

      “Lähme, muidu jääme jälle hiljaks nagu alati,” ütles Vic ärritatult Peterile, nagu oleks too süüdi tema isa pidevas konservatismis.

      “Anna ütleb jälle, et ma koperdasin…”

      Vic tõmbas selga paksu jope, millel oli kahtlasevõitu hundinahast krae, pani jalga saapad ja muutus väikeseks jalgadel keraks, kes upub tohututesse saabastesse. Karusnahast müts täiendas seda kuju veelgi. Vic ei kannatanud seda riietust, kuid isa nõudis alati, et ta end soojalt riidesse paneks.

      Erandiks olid vaid sõidud Pingtone’i, sest linnas oleks niimoodi riietatud tütarlaps lihtsalt välja naerdud.Vicisinisedsilmadvälkusidmütsialtjavaatasidkäskivalt Peterit: lähme!

      Mõne minuti pärast olid nad juba Anna juures, kes võttis nad vastu salapärase naeratusega. Anna ja Mena olid Vici parimad sõbrannad ja täiesti erinevad tütarlapsed. Romantiline Anna, kes hõljus oma vaimude ilmas, vaimustudes kõigest, mis puudutas hauatagust maailma, ja pragmaatiline Mena, kes alatasa salvas sõbrannat sarkastiliste märkustega sellel teemal. Anna oli brünett, Mena aga blondiin, ning see tõi veelgi enam esile nende erinevuse.

      Ülemeelik ja unistav Vic sulandus hästi sellesse paari. Tema oli seltskonna hing. Seltskonda täiendas Peter, lõbus ja seejuures tõsine noor inimene.

      Seekord olid sõbrad kokku tulnud Anna initsiatiivil, kes otsustas korraldada ennustamisseansi. Mena ja Peter keeldusid alguses selles ürituses osalemisest, kuid Vic, kes suhtus Anna veidrustesse huumoriga, keelitas paadunud pragmaatikuid oma viha armu vastu vahetama.

      “Lõppude