Kristiani noorusaastad. Juha Vuorinen

title>

      Sügis 1973

      „Kristian! Sa ei saa pidada oma iidoliks ja mehe ideaalkujuks jõuluvana,” läks ema närvi.

      „Kuidas nii?” küsis Kristian, süütu ilme näol.

      Kristian imetles üle kõige jõuluvana. Tema seitsmeruutmeetrine tuba oli tapetseeritud jõuluvanateemaliste piltidega. Makk, väike ja jõulupunane, ei olnud kunagi mänginud midagi muud kui jõuluvanateemalisi kassette. „Jõulumees, jõulumees, sul on valge habe ees…” kajas hommikust õhtuni, kuna väike poiss kratsis lauaplaati suure varrega kammiga, milliseid teismelised tüdrukud oma tagataskutes nähtaval kohal eksponeerisid. Vähemalt Kristiani isa oli sellest jõuluvanajandist nii imestunud, et otsustas igaks juhuks pojale psühhiaatri juurde aja kinni panna.

      „Tere!” röögatas Kristiani isa Otto Pesonen telefoni.

      „T-tere,” kostis torust ettevaatlik naisehääl.

      „Kas see on hullumaja?”

      „Ei,” vastas õde imestades. „See on lastepsühhiaatria osakond.”

      „No kurat küll,” urahtas Otto. „Kus meie pätakale vaimuseisukontrolli saaks teha?”

      „Vaimuseisukontrolli? Kas ta on juba pikemat aega vahi all?”„Ei! Miks ta peaks olema?”

      „Vaimuseisukontrolle tehakse kurjategijatele. Siin on lastepsühhiaatria osakond ja siin selliseid asju ei tehta,” seletas õde. „Kui vana teie poeg on?”

      „Viis.”

      „Pidage, nii väikesele lapsele ei tehta mingeid vaimuseisukontrolle. Milles üldse küsimus on?”

      „Poiss kummardab suved ja talved läbi jõuluvana ja tahab ka ise suureks saades jõuluvanaks saada.”

      „Ja siis?”

      „Mis ja siis? Raisk, sellel poisil peab ju kõrvade vahel midagi viltu olema, kui ta eeskuju on jõuluvana!” käratas Otto. „Mina peaksin ta eeskuju olema!”

      Pärast pikka seletamist otsustasid Kristiani vanemad viia oma poja era-lastepsühhiaatri juurde, kes pidi välja selgitama, millest poisi jõuluvanafantaasia tuleb.

      Halli habeme ja sõbraliku olemisega Gunnar Ström võttis perekonna vastu.

      „Kes see reibas poiss sealt tuleb?” alustas ta.

      Kristianit tabas häbelikkusehoog ja ta väändus ümber ema jala nagu metsviinapuu.

      „Ah et reibas poiss?” ärritus Otto. „Mis kuradi reibas ta on, kui poisi eeskuju ja mehe mudel on jõuluvana?”

      „Võtame nüüd ikka rahulikult,” rahustas doktor. „Poiss on ju alles 5-aastane.”

      „Aga jube piinlik on ikka, kui pätakas karjub naabrijõmmidele, et minu jõuluvana annab su isale igal ajal tappa.”

      Doktor vaatas leebel ilmel vihast hõõguvat Ottot ja pani ette:

      „Mis oleks, kui ma küsitleksin teie poega?”

      Ottot hämmastas arsti sõbralikkus.

      „Nojah, eks ole vist ükskõik, kes temaga räägib. Hull mis hull.”

      Kristiani ema jälgis piinlikkust tundes olukorra arenemist.

      „Kuule, Kristian, mis sind selle jõuluvana juures õieti võlub?” päris doktor.

      „Tal on punased põsed ja suur kõht,” vastas Kristian.

      „Jahah,” jäi doktor hetkeks lolli näoga vaatama. „Kas sa tahaksid jõulude ajal ringi käia ja lastele kinke jagada?”

      „Ei!” vihastas Kristian. „Mina tahan olla päris jõuluvana!”

      „Seda ma mõtlesingi,” urahtas Otto.

      „Aga jõuluvana on ju juba olemas,” püüdis doktor leplikumal toonil läheneda.

      „Ma olengi praegu alles väike päkapikk ja alles suurena saab minust päris jõuluvana!”

      Aga jõuluvana on ju mitusada aastat vana,” selgitas doktor.

      „Just! Ja vanapapid surevad kergesti. Minust kasvabki uus vana!”

      Nüüd kutsus arst Kristiani vanemad kõrvale ja küsis:

      „Kas Kristian teab, et jõuluvana on väljamõeldud olend?”

      „Ma olen püüdnud talle seda selgitada küll, aga ta ei usu,” nuuksus Kristiani ema.

      „Nojah, sellist juhtumit pole mul varem olnud,” oli doktor kimbatuses. „Millised olud teil kodus on?”

      „Raisk, meie kodul ei ole midagi viga!” käratas Otto.

      Doktor vaatas hetke tema raevupunas lõõmavat nägu.

      „Muidugi mitte. Kuidas oleks, kui ma kirjutan Kristianile natuke vaaliumi?” küsis ta.

      „Kas see võtab jõuluvanafantaasia ära?” elavnes Otto.

      „Ei, aga annab Kristianile muud mõtlemisainet.”

      „Kas me peame veel kontrolli tulema?” küsis ema murelikult.

      „Siia mitte, aga kui tal habe kasvama hakkab, minge lähimasse vaimuhaiglasse – kui see veel vajalik on.”

      „Kas see tähendab, et meie laps on hull?” küsis Otto õudusega.

      „Tal on võib-olla lihtsalt pisut liiga elav kujutlusvõime, aga ärge mingil juhul tellige jõuluks jõuluvana ja püüdke vältida punaseid riideid. Terve pere.”

      „Ja kuidas mu naine tööl seletama peaks, et ta ei saa enam punaseid riideid kanda?” imestas Otto.

      „Kuidas nii?”

      „Ta on parkimiskontrolör.”

      Justkui saatuse tahtel oli haigla juurde tellitud takso erepunane. Taksojuht otsustas pere siiski kohale viia, ehkki pidi terve tee kuulma jõuluvanajuttu.

      „Jõuluvana on tõeliselt lahe, sest tal on nii suur kõht ja punased põsed. See näitab ainult seda, et ta saab küllalt süüa ja on palju õues värske õhu käes,” seletas Kristian juhile jõuluvana välimusega seotud fakte.

      „Kas sa oled kunagi mõelnud, et võiksid mulle abipäkapikuks hakata, sest sul on nii ilus punane põhjapõder?”

      Kristiani vanemad istusid terve tee vaikides.

      Kevad 1980

      „Kas ussipakk, plaastrid ja kirves on kaasas?” päris Otto omal rangel moel.

      „Mina sinna küll ei lähe, kui me usse kaasa võtame,” ehmatas Kristian.

      „Miks mul peab küll nii loll poeg olema?” ahastas Otto.

      „Kallike, ussipakk on ussihammustuste puhuks,” seletas Hertta Kristianile.

      „Ah, no siis ma tulen küll,” elavnes Kristian ja soovis salamisi, et uss hammustaks ta isa.

      Otto oli oma vähese teenistuse eest üürinud perele suveks suvila, mis asus sellises võserikus, kus tundsid end hästi ainult ussid, parmud ja sääsed. Noh, ja muidugi nemad ise.

      Kristiani isa oli ülekaaluline, sünge ilmega, äkiline ja pisut hirmuäratav mees. Kõik madala enesehinnangu tunnused olid justkui näitusele välja riputatud, aga sellest Kristiani peres ei räägitud – vähemalt mitte valjusti. Muuhulgas ka sellepärast, et Kristiani ema oli saanud vanaaegse kasvatuse. Ühe mehega elatakse hauani, tulgu siis, mis tuleb.

      Autosõit kõrvetavas kuumuses oli hirmus valu ja vaev. Otto oli laenanud puhkuse ajaks töökaaslase Datsuni-romu. Autol oli väikesi puudusi, sest ventilaator ega raadio ei töötanud, aga edasi see siiski liikus. Otto peeti Mäntyharjus rutiinse kontrolli käigus kinni ja siis selgus, et ka kindalaegas ei taha kuidagi avaneda. Kaks tursket politseinikku tulid appi ja püüdsid seda kõigest väest lahti rebida, et registreerimistunnistust kätte saada, aga tulemuseta. Keevalise mehena ütles Otto närv lõpuks üles ja ta tõi Datsuni pakiruumist kirve. Politseinikud tõlgendasid Otto tulist reaktsiooni pisut valesti ja tulistasid talle igaks juhuks jalga. Otto vähkres sõiduteel ja ulgus nagu hunt. Üks politseinikest suutis viimasel hetkel peatada vastassuunas liikuva metsaveoki, mille alla Otto, verine jalg ees, oli end just keeramas. Kristian nuuksus tagaistmel.

      Alles