Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

tiiva.”

      Arst vaatas uudishimulikult Kristiani otsustavat ilmet.

      „Kas sul on olnud viimasel ajal mingeid kriise?”

      „Ah et kas on? Kas see pole mitte kriis, kui täisealine paksmagu püüab sind sõtta sundida?”

      „Sa mõtled kindlasti seda Otto Pesost?”

      „Ei, iseennast. Sõtta peaksin minema mina.”

      „Kas see on seotud selle asendusteenistuse-asjaga?”

      Kristian noogutas.

      „Mul on veel paar küsimust,” köhatas arst. „Kas sa kavatsed endale midagi teha?”

      Kristian lahvatas jälle tulipunaseks.

      „Kas ma peaksin nüüd ausalt vastama?”

      „Soovitavalt.”

      „Noh, võib-olla nühin enne magamaminekut natuke munni,” vastas Kristian vaikselt ja lõi pilgu maha.

      „Ma mõtlesin pigem enesehävituslikku käitumist.”

      „Et siis millist?”

      „Näiteks endale viga tegemist.”

      „No muidugi mitte! Ma pole ju mingi hull,” imestas Kristian.

      „Aga kas oled mõelnud kellelegi teisele halba tegemisest?”

      Kristian hakkas jälle usinalt oma lokke sõrmitsema.

      „No see on juba raskem küsimus. Kas nende teiste hulka kuuluvad ka Otto ja mind petnud punapäine lirva Memmu?”

      „Võimalik küll,” noogutas arst.

      „No sellele olen küll mõelnud.”

      „Kas sa räägiksid sellest pisut täpsemalt?” palus arst.

      „No näiteks võiksin raksiga selle punapealibu juustesse nätsu lasta,” arvas Kristian põlevi silmi.

      „Aga mitte midagi muud?”

      „Kas su meelest pole siis näts juustes tõsiselt jube kättemaks?” imestas Kristian.

      „On ikka.”

      „Aga selle paksu munni ümber keeraksin paukpadrunimati ja laseksin ta munni mäsaks.”

      „Kas „see paks” ja Otto Pesonen on sama isik?”

      „On. Mu endine isa.”

      „Tulen hetke pärast tagasi,” ütles arst ja läks kõrvaltoast Kristiani kinni pidanud politseinikule helistama.

      „Ei see ole ohtlik.”

      Politsei sai kuulda kogu tõe tema tehtud väärhinnangust.

      „Meil on siin ka päris abivajajaid, nii et ehk tooksite meile edaspidi neid, mitte süütuid ja õrnatundelisi kodanikke, kelle vaimne tervis võib sellise kohtlemise tagajärjel ka päriselt kannatada saada.”

      „Jaa, loomulikult. Vabandust, see oli vist mingisugune arusaamatus ja…”

      „Jaa, oli vist jah,” lõpetas arst kõne.

      Kari Koskela läks tagasi Kristiani juurde.

      „Minu hinnangul ei ole sinu käitumises psühhoosi tunnuseid ja sa ei pea ravile jääma, kui sa seda ise ei soovi.”

      „Hmm, selle üle peaks mõtlema. Kui kauaks siia peaks jääma ja kas siin on ka midagi mõistlikku teha?”

      „Oletan, et teed praegu nalja?” naeratas arst.

      „Kas siin siis ei ole tõesti midagi mõistlikku teha?” üllatus Kristian.

      „Selleks võin kirjutada sulle saatelehe vastuvõtule, aga nüüd lähed koju.”

      „Ei, ma pean tööle minema. Hea arst, kas sa võiksid kirjutada mingi tõendi, et mind küsitleti hullumajas?”

      Arst kirjutas vabas vormis tõendi, milles ei rõhutatud valvepsühhiaatriakliiniku osa.

      VEEBRUAR 1985

      Best Bistro juhataja Elsa Hakala uuris uudishimulikult Kristiani toodud haiguspuhkuse tõendit.

      „Olen varsti nelikümmend aastat ettevõtja olnud, aga sellist asja ei ole kunagi näinud,” imestas Elsa.

      „Et siis millist?”

      „Tõendit kolmetunnise haiguspuhkuse kohta. Mis haigus see selline on?”

      „See oli ainult ülekuulamine.”

      „Ülekuulamine? Kas seda ei tee mitte politsei?”

      „Ei, nemad viisid mu sinna ülekuulamisele.”

      „Kes nemad?”

      „Politsei.”

      „Kuhu?”

      „Selle arsti juurde.”

      Elsa hakkas Kari Koskela kirjutatud vabas vormis kirja täpsemalt uurima.

      „See on ju psühhiaatria eriarsti kirjutatud paber. Milleks sul psühhiaatri abi vaja oli?”

      „Ei millekski. See oli rutiinne kontroll.”

      „Kuhu politsei su viis?”

      „Nii see oli jah,” naeratas Kristian päikeseliselt.

      „Aga nüüd tunned end hästi?”

      „Olen end kogu aeg hästi tundnud. Ma ei mõista, miks kõik arvavad, et ma end kuidagi halvasti tunnen. Ma olen meeletult heas vormis.”

      Elsa vaatas Kristianit ja mõtles, kas ta usaldab ikka poissi publiku ette lasta.

      „No mine siis, aga tule kohe ära, kui enesetunne imelikuks läheb.”

      „Kust?”

      „Lavalt.”

      „Okei, ma luban,” kummardas Kristian ja pani käe südamele.

      Elsa hakkas otsekohe oma otsust kahetsema.

      Kristianist oli saanud kohaliku kõrtsi Best Bistro täielik universaaltöötaja, sest ta oli lisaks köögi- ja saalitööle ka regulaarne diskor, kes oskas nüüdseks mängida eriliste viguriteta kaks valssi, kaks tangot, kaks humppat ja pärast neid kas jenkat, polkat või estraadi. See töö oli ka muidu Kristianile meeltmööda, sest soovilugude eest anti vahel ka jootraha.

      Restorani kerekas uksehoidja Pentti oli pandud Kristianit asendama.

      „No sealt meie hilineja-Matti tulebki,” irvitas Pena Kristianit nähes.

      „Ma ei ole mingi Matti, vaid Kristian.”

      „Kuhu sa siis toppama jäid?”

      „Hesperiasse.”

      „Hotelli?”

      „Ei, arsti juurde.”

      „On sul kupli all midagi viltu või?”

      Kristiani mõõt sai täis.

      „Mis sellest siis on, kui ma käin kähku kontrollimas, kas kõik on okei?”

      „Hesperia haiglas?”

      „Jah.”

      Pena kehitas õlgu.

      „Ega siis polegi vist midagi. Peaasi, et nupp normaalse kiirusega nokib.”

      „Just nii!” vihastas Kristian ja pani plaadimängijale Tuula Amberla hitiks tõusnud „Lulu”. „Ja mina hakkan nüüd inimesi rahuldama.”

      Pena läks kavalalt naeratades tagasi portjeetööle.

      „Ilusat õhtut publikule ja tere tulemast DJ Kristiani seltsi,” alustas Kristian julgesti. „Loodetavasti annate andeks, et hiljaks jäin, aga tuli käia Hesperias ühe arstiga rääkimas ja selle peale kulus aega. Aga nüüd tuleb täiesti jubedalt kõva hitt. Tuula Amberla „Lulu”!”

      Isegi tugevalt purjus kliendid vaatasid imestades laval õõtsuvat kahupead.

      „Ma