Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

pahvatas Piko.

      „Miks te politsei eest põgenete?” küsis käerauad avanud politseinik.

      „Ega me õigete eest ei põgenenud, vaid nende valepolitseinike,” teatas Kristian.

      Politseinik pobises midagi raadiosaatjasse. Hetke pärast ilmusid ruumi kaks korravalvurit, kes said käsu viia Kristian Hesperia haiglasse. Taas haarasid Kristianist tugevad käed ja noormees viidi politsei Saab 900 tagaistmele.

      Politsei küsitles Pikot juba teist korda.

      „See Pesonen mainis, et teda vägistati,” alustas politseinik.

      „Noo kuulge, halloo, kuidas meest vägistada saab?” turtsatas Piko tüdinult. „Vähemalt naise poolt.”

      „Nii et tegu oli siis mingisuguse seksimänguga?”

      „Minu poolest nimeta seda milleks ise tahad, aga mingi vägistamine see nüüd küll ei olnud.”

      Piko pidi hiljem saama kutse täpsemale küsitlusele, sest igatahes oli ta süüdi Kristian Pesose põgenemisele kaasa aitamises.

      „Jaa-jaa, sitaks suur aitäh,” ütles Piko ja läks Hakaniemi metroojaama.

*

      Politsei Saab oli samal ajal teel Hesperia poole.

      „Kuhu me nüüd läheme?” imestas Kristian.

      „Saad ravile.”

      „Ööö, mis ravile?”

      „Ole mureta, küll nad su veel korda teevad,” lubas inspektor.

      „Aga ma olen ju täiesti korras ja pean pealegi tööle jõudma, sest muidu ei keeruta Best Bistros keegi plaati.”

      „Tead, ära vaeva tööasjadega oma pead, mis on sul niigi üsna segi,” hoiatas vanem inspektor.

      Noorem kolleeg sosistas talle kõrva:

      „Ära hullule nii ütle, muidu läheb lõplikult segi.”

      „Ma kuulsin seda!” kraaksatas Kristian tagaistmelt.

      „Mis ma ütlesin,” nentis noorem pollar.

      „Ole nüüd, kuradi hull, vait, muidu pean kinni ja annan tappa!” käratas vanem inspektor Kristianile.

      Kristian hakkas tigedalt tagauksi lahti rebima, aga need ei avanenud kuidagi. Uste siseküljel polnud nimelt üldsegi linke.

      „Kuradi vandaalid ja inimröövlid!” röökis Kristian tagaistmel.

      Vanem inspektor pani vilkurid peale ja lasi Saabil Hesperia haigla psühhiaatriaosakonda lennata. Politseinike hämmastuseks rahunes Kristian kohe, kui kuulis politseiauto sireeni ulgumist.

      „Abi on tulemas, abi on tulemas, helistan Juhale ja tema ajab asja korda, abi on tulemas…”

      Valvetoa ees ootasid kaks sanitari, kes talutasid pisut rahunenud ja koostööalti Kristiani vastuvõttu. Seal oli sümpaatse olemisega noor meesarst, kes ta vastu võttis.

      „Kas saate hakkama?” küsis vanem politseinik veel ukselt.

      „Suurepäraselt,” naeratas arst.

      Kristian tundis, et on ohutus kohas.

      „Need on valepolitseinikud ja on mind terve õhtupooliku kinni pidanud. Imelikud tüübid.”

      Arst tegi märkmeid ja vestles Kristianiga leebelt ühest ja teisest, nii et poiss tundis end juba täiesti rahulikult ja normaalselt.

      „Minu nimi on Kari Koskela ja ma olen valvearst,” ulatas mees Kristianile käe.

      „Kristian Pesonen ja tavaline inimene.”

      Arst naeratas Kristianile.

      „Kas sa tead, miks sa siin oled?”

      „Jaa!” elavnes Kristian. „Need kaks meest tõid mu siia.”

      „Kas sa oskad öelda, miks nad su psühhiaatriaosakonda tõid?”

      „Seda tahaksin ka mina teada.”

      Kristian hakkas sõnaohtralt rääkima Hakaniemi metroojaamas alanud kummalisest sündmustejadast.

      „Kas sul on varem diagnoositud vaimuhaigusi?” küsis arst lõpuks.

      „Ööö, minul või?”

      „Jah.”

      „No muidugi mitte!”

      „Aga kas kellelgi su suguvõsast on avastatud vaimuhaigusi?”

      Kristian ohkas kergendunult:

      „Huh, ma juba imestasin, miks minult selliseid asju küsitakse. On, mu endine isa on püstihull. Kas sul paberit on?”

      Arst lükkas kirjaploki Kristiani ette.

      „Aga pliiatsit?”

      Kristian hakkas nüri hariliku pliiatsiga paberile oma kodu aadressi sirgeldama.

      „Seal.”

      „Mis see on?” küsis arst.

      „Aadress, kust võite selle pärishullu ravile tuua. Ta nimi on Otto Pesonen, selline paks mütakas.”

      Arst voltis paberi kokku ja hakkas Kristianilt küsima ravimiallergiate ja haiguste kohta.

      „Kas sa võtad mingeid ravimeid?”

      „Ema annab peavalu vastu aspiriini.”

      „Aga narkootikume?”

      „Pole mu emal mingeid narkootikume,” ehmatas Kristian. „Ja kui olekski, siis mulle ta neid ei annaks, sest ta ei luba mul isegi alkoholi juua.”

      „Ma mõtlesin, et kas sina tarvitad narkootikume?”

      „No muidugi mitte!

      „Aga alkoholi?”

      Kristian punastas sügavalt.

      „Natuke…”

      Kristian näitas sõrmedega paarisendist vahet ja ütles häbelikult:

      „Vahetevahel natuke, aga sedagi kogemata.”

      Arst tegi jälle märkmeid.

      „Kas sa käid tööl või koolis?”

      „Tööl, kuhu olen tõsiselt hiljaks jäänud.”

      Kristian ütles, et töötab restoranis. Arst uuris imestades Kristiani andmeid.

      „Aga sa oled ju alaealine.”

      Kristian ehmatas, sest ta töötas Best Bistros alaealisena oma ülemuse loal.

      „Klõnks,” neelatas Kristian. „Seda et, ma olen nagu selline köögimees, kes võib alaealine olla.”

      „Nagu nõudepesija?”‘

      „Jah, just see ma olen.”

      „Palun räägi natuke oma perest,” palus arst.

      Kristian seletas, et tal ei ole isa ja et ta elab koos ema ning tolle mehega Herttoniemis.

      „Kes see mees on?”

      „See on üks Otto Pesonen.”

      „Aga tal on saama perekonnanimi, mis sinul.”

      „Kahjuks küll, aga ta on mu endine isa, sest üritab mu vägisi kaitseväkke saata, aga sinna ma ei lähe. Mina lähen asendusteenistusse!”

      Arst jätkas märkmete tegemist. Rääkinud veel ka Kristiani majanduslikust olukorrast, oli aeg minna tõelise probleemi juurde.

      „Kas sa oled viimase ööpäeva jooksul tarvitanud mingeid aineid või alkoholi?”

      „Mida sa ainete hulka loed?”

      „Narkootikume, ravimeid, lahusteid ja liime.”

      „Nüüd ma pean natuke mõtlema,” hakkas Kristian sõrmega lokki keerutama. „Kindlasti ei ole ma tarvitanud narkootikume, ravimeid ega lahusteid, aga liimi osas pole ma kindel.”

      „Kas sa oled