Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

Kristian?” ulatas noor kokariietes naine käe.

      „Ööö, jaa. Olen Kristian,” punastas Kristian.

      „Ma olen Kirsi ja tulin sulle appi.”

      Naine oli võib-olla 25-aastane krunni keeratud süsimustade juustega kaunitar. Ta rohelistes silmades ei olnud piiskagi mürki, vaid ainult naiselikku soojust ja uudishimu. Lumivalge hammasterida valgustas iga naeratuse juures kööki nagu kõige heledamad pardatuled. Kristian oli viimase nurgani müüdud mees. Ent Kirsi oli õrnast välimusest ja noorest east hoolimata karmis köögihuumoris karastunud täielik proff.

      „Mis meil menüüs on?” küsis Kirsi.

      „Küpsetatud räimed ja kartulipuder ja siis makaronivorm.”

      „Kus see vorm on?”

      „Ööö, see on alles kotis.”

      „Mis pagana kotis?”

      „Makaronikotis.”

      „Aga räimed?”

      Kristian näitas külmiku poole, kuhu ta siis Kirsi sabas hiilis. Kirsi pidi räimekasti tõstmiseks kummardama, mille juures Kristianile avanes võimalus imetleda täiuslikult vormunud täiskasvanud naise peput. See oli Kristiani arvates palju erutavam kui Piko või Memmu pepsid kokku. Kirsi taganes, räimekast süles, külmikust välja ja pomises käigu pealt:

      „Need on veel rookimata ka…”

      Veel hetk tagasi oli Kristian mässanud köögis nagu kõige hullem šovinist, aga nüüd oli selle asemel tasaselt ümisev aeg-ajalt punastav väike poiss, kes ei saanud silmi rõõsalt naiskokalt.

      „Äkki sa paned makaronid keema ja tuled siis koos minuga neid räimi rookima. Need pudrukartulid on ju ometi valmis?”

      „Need on kooritud, aga alles toored,” vastas Kristian tasasel häälel.

      Kirsi silmis oli Kristian armas poiss, kellele võiks kätt hoides õpetada, kuidas tuleks kartuleid tükeldada, kui palju keeduvette soola panna ja miks peab potil kaas peal olema. Õpetuse erutavaim osa oli see, kui Kirsi võttis Kristiani nimetissõrmest kinni ja näitas, kuidas puhastada räime kõhtu. Sõrm libises aeglaselt lahtise räime sees, samas kui Kristian tundis Kirsi rindu vastu oma selga vajutamas. Kirsi märkas Kristiani erutust ja otsustas noormeest pisut õrritada:

      „Kas sa mõtled sama, mida mina?” sosistas Kirsi Kristianile kõrva.

      Kristian suutis vastuseks midagi mõmiseda.

      „Minu räim on palju libedam…” jätkas Kirsi kiusamist.

      „See on tore…” piiksus Kristian, noku kivikõva.

      Äkki krabas Kirsi Kristianil kõvasti persest ja käratas:

      „Aga nüüd rasv pannile ja räimi praadima!”

      Kristiani kivikõva riist sai kenakese vopsu, kui ta ehmatusest puusadega vastu metallist töölauda võpatas.

      „Ööö, no kas või.”

      Kirsi ehmus, mõistes, et tema kolleeg ei teadnud mitte kõige vähematki kokkade omavahelisest jõhkrast huumorist. Tal hakkas kroonilise häbelikkuse all kannatavast noormehest kahju.

      „Anna see andeks,” paitas Kirsi Kristiani kaela.

      „Jaa, pole midagi. Ma ainult ehmatasin natuke.”

      Mingi emainstinkti ja mingi muu seletamatu tõmbe segu hakkas Kirsile mõjuma. Tal tuli tahtmine Kristian sülle haarata ja teda hellalt suudelda.

      „Tule siia,” kutsus Kirsi Kristiani koos endaga riietusruumi.

      Kirsi lükkas vaheukse enda taga kinni, tõmbas Kristiani enda käte vahele ja hakkas poisi huuli suudlema. Kui mingi mõistatuslik veetlus juhtis Kirsit nagu iseenesest, siis Kristiani nahkvõti oli juba sukeldunud päris Pandora laekasse, kui ta libistas käe otse Kirsi aluspükstesse ja hakkas teda tuharaist pigistama.

      „Oh, kallis,” oigas Kirsi ja hakkas teise käega kobama Kristiani püksiesist, mis oli kõva nagu marmorist tila.

      „Kas sa tahad mind?” sosistas Kirsi.

      „Täiesti jubedalt…”

      Kirsi oleks olnud valmis otsemaid vetsu kähkukale minema, kui köögist kostnud kime uhhuutamine poleks kirglikku silitamist katkestanud.

      „See on Ramsku,” suutis Kristian öelda.

      „Persse. Paneme hiljem.”

      „Jaah…”

      Kristianist koorus hetkega uskumatult tõhus kokk, kui ta hakkis Kirsi juhendamise järgi sibulat, pruunistas hakkliha, püreestas kartuleid, küpsetas räimi ning vispeldas mune piimaga. Nende duo valmistatud toit oli nii maitsev, et alati, kui nad olid juba minemas ihaldatud kepipausile, laekus kööki uus ja endisest suurem tellimus. Tundus, nagu oleks terve Kallio linnaosa ärganud sööma küpsetatud räimi kartulipudruga ja makaronivormi. Lõpuks ja viimaks sai kell üksteist ning saabus aeg köök sulgeda, ehkki sulgemismärguandeni oli veel poolteist tundi. Paarike koristas köögi rekordilise kiirusega puhtaks ja teenis sellega Elsalt erilise kiituse.

      „Peakski teid vist palkama meile püsivaks kokkadepaariks, sest me pole terve selle restorani ajaloo jooksul kunagi müünud kolme viimase tunni jooksul nii palju portse.”

      Seda kuuldes hakkas Kirsi seda omapärast lokkisjuukselist noormeest aina rohkem ihaldama.

      „Tahad minu juurde tulla?” küsis Kirsi.

      Kristian ei olnud kunagi varem kogenud tunnet, mis uhuks minema truudusetuse kirbe maitse. See pidi olema midagi vastupandamatult saatuslikku, sest Kristian noogutas nõusolevalt.

      Kirsi elas väikeses ühetoalises korteris Kallio Kaivopuistoks nimetatud Torkkelinmäel. Korteris oli riietekapi suurune vets, väike köögiorv ja kitsas rõduga tuba. Välisuks ei olnud paarikese taga veel korralikult kinni lõksatanud, kui Kirsi hakkas juba Kristianilt riideid seljast rebima. Kristian ütles häbelikult, et ei olnud varem nii vana naisega seksinud.

      „Mõni teine tüdruk võiks selle peale solvuda,” naeris Kirsi ja viskas püksid jalast.

      Kristian ei kavatsenud alistuda juhitava rolli, vaid tahtis näidata Kirsile, et on päris keelemees, kui ainult põlvili paraadiplatsile pääses. Kristian lükkas Kirsi selili ja hakkas teda Pikolt saadud juhiste järgi lakkuma. Enda tüdruksõbralt saadud õpetus läks nüüd võõrasse aeda, aga mõjus igatahes rahuldavalt.

      „Kui vana sa õieti oled?” ägas Kirsi Kristiani keelekümblusest.

      „Seitseteist.”

      „Seitseteist? Kust sa oled õppinud nii taevalikult naist lakkuma?”

      „Ühe laplasest maalri kaubikus,” vastas Kristian ja hakkas õrnalt kliitorit imema.

      Kirsi haaras Kristianist kinni ja rebis ta enda peale.

      „Nüüd tuled jalamaid mu sisse,” ähkis Kirsi ja juhtis kivikõva vända oma läbimärga vakku.

      Kristian oli asja ette nii selgeks lakkunud, et polnudki vaja rohkem kui mõni raputav tõuge ja juba tundis Kirsi kandadeni ulatuvat orgasmi. Koka tugevad küüned lõikusid nagu teritatud reha Kristiani selga ja hakkasid kiimahoos sellesse kitsaid veritsevaid vagusid kündma. Ehkki küünistamine põletas Kristiani nahka väga kohutaval kombel, jätkas ta täie jõuga vispeldamist kokatüdruku karvakausis. Kirsi ulgus nagu Inglise teekann, millest Kristian sai aina rohkem jaksu lükata üha sügavamale. Pärast lühikest lõpuponnistust oli saabunud aeg kaunistada tort nii seest kui väljast, sest just siis, kui Kristianil tuli seemnepurse, tõmbas ta end välja, kavatsedes lasta pauk Kirsi rindadele. Otto pornoajakirjades mõjus see haigelt erutavalt, aga Kirsi tahtis tukslevat spermapritsi tagasi enda sisse, nii et mahlu oli nüüd nii koore all kui peal ja kindlasti veel vahel ka. Kristian lebas peaaegu teadvuseta niisama ähmase Kirsi peal ja püüdis kummalist puslet kokku panna. Mis temaga küll juhtunud oli? Esimesena tuli meelde ta oma truu tüdruksõber Piko. Kristian purskas lohutamatult nutma.