Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

perse sõitnud Toyota Hiace,” irvitas Kristian Otto poole.

      „Käi kõigepealt seal komisjonis ära ja vaatame siis, kuhu nad su määravad,” teatas Otto võidus kindlana.

      „Aga käingi!”

*

      Kristian läks oma tuppa, torkas Sharpi makki Tapani Ripatti Ocsidi saatest peale võetud Basf C90 kasseti ning pani mängima uusima lemmikloo, Billy Oceani „Loverboy”.

      „Pane see leierkast vaiksemaks, kui sul ei ole mingit muud lugu kui ainult see kuradi tümps!” käratas Otto elutoast.

      Kristian keeras maki kõvemaks ja hakkas kaasa huilgama:

      I say yeah, yeah, yeah, yeah!

      Wanna be your lover lover

      wanna be your lover lover loverboy.

      Lover lover yeah – wanna be your lover

      Lover loverboy.

      Otto ilmus ukse vahele ja hakkas, ise näost tulipunane, röökima: „Kui see makk vaiksemaks ei jää, lendab see kohe aknast välja!”

      „Kas nii, nagu sina pidid sealt Ladast lendama, kui mina poleks kruvikaga vahele tulnud?”

      Otto pigistas pakse rusikas käsi ja mõtles, kas lüüa Sharpi plastmasskarp puruks vastu Kristiani pead või põrandat. Kristian jätkas Billy Oceani saatel ulgumist. Otto rühkis elutuppa ja otsis välja inglise keele sõnaraamatu.

      „Raisk, seda ma arvasin, jälle mingi pedevärk…” pomises Otto. „Lover boy, kurat küll!”

      Kristian oli hakanud muusika taktis riideid vahetama. Kõrvalseisja pilgu läbi paistis see väga kohmaka stripptantsuna. Otto tuli just teatama oma suurest avastusest Kristiani loo sõnade asjus, kui leidis poja riietest välja väänlemas nagu maotantsitaja.

      „Mida kuradit sa nüüd sipled?” ehmatas Otto.

      „Tantsin!” ärritus Kristian.

      „Üksi?”

      „Loomulikult, ja pealegi vahetan riideid. Äkki läheksid sealt vahtimast ära, pervo?”

      Otto oleks pead vangutanud, kui see oleks võimalik olnud, aga pidi nüüd leppima vaid raske ohke, ümber pööramise ja tagasi sohvale komberdamisega. Kristian jätkas tantsides riiete valimist, sest ta läks õhtul tööle.

      Üle pika aja oli Kristianil ees köögi- mitte diskorivahetus, nii et esinemisriiete valimisele kulutatud aeg oli raisku läinud.

      Elsa Hakala oli püüdnud teha vahetuste graafiku nii, et Kristian ja restorani Hispaaniast Soome kolinud peakokk Manolo korraga tööle ei satuks, aga nüüd juhtusid mehed esimest korda pärast koka kiilaks jäämist ühte kööki. Kristian oli nimelt pahasena torganud töötava elektrivispli hispaanlasest koka juustesse, millest tekkis selline pundar, mida ei suutnud lahti harutada isegi kohale kutsutud juuksur.

      Rõõmsasti ümisev Kristian astus kööki, kus turriskarvaline Manolo valmistas ette makaronivormi koostisosi. Kristianit nähes haaras ta suure lihanoa, astus sammu tagasi ja küsis:

      „Kuidas tuju on?”

      Kristian pani Manolo küsimust imeks.

      „Vahi, Manolo,” rõõmustas Kristian. „Eks mu tuju on ikka alati hea. Vist.”

      „Vist?” ehmatas Manolo ja pigistas noa tugevamini pihku. „Kas sa ei tea, mis tuju sul on?”

      Kristian kaotas kannatuse otsekohe, kui talle midagi mõistmatuks jäi.

      „Mis see sinu asi on?”

      Manolo haaras lõikelaua kilbiks ja hakkas Rooma sõduri kombel Kristiani poole hiilima. Samas astus Elsa Hakala kontorist köögipoolele ning märkas kummaliselt küürutavat hispaanlasest kokka ja suuri silmi jõllitavat Kristianit.

      „Manolo! Kas sa ei mäleta, mille eest ma sind viimati hoiatasin?”

      Manolo mäletas viimast hoiatust hästi ning pillas õudusega maha nii lõikelaua kui noa, mis kukkus, tera ees, otse hispaanlase jalalabasse. Kokk kartis siiski võimalikku vallandamist nii kohutavalt, et ei märganud end vereloigus seisvat, enne kui Kristian põrandale osutas ja küsis:

      „Kas see tuleb sinu jalast?”

      „Jesús! Mu jalg on pooleks!” hakkas Manolo hädaldama.

      „Oh teid küll,” oigas Elsa ja tormas oma kontorisse abi kutsuma.

      Kristian tiirutas ümber aina kahvatumaks jääva koka.

      „Kas sul on valus?”

      Manolo pigistas kõvasti hüppeliigest ja arvas end nii takistavat vere pääsu jalalabasse, milles turritas suur lihanuga.

      „Kas neelasid keele alla või lõikas nuga selle maha?” küsis Kristian.

      „Äkki oled vait ja tood mulle rätiku?” pobises Manolo.

      „Kavatsed duši alla minna?” oli Kristian üllatunud.

      Manolo pööras nutuse pilgu Kristiani poole ja anus:

      „Pole tarvis rätikut tuua, aga äkki oled hetke täiesti vait. Ma palun.”

      „Okei.”

      Kristian hakkas töölaual olevaid asju korraldama, kuni peatus äkitselt, kummardus Manolo kõrva juurde ja sosistas:

      „Kas täiesti hiirvaikselt või tohin natuke pottidega kolistada?”

      Manolo ei vastanud midagi, vaid pomises vaikse häälega mingit hispaaniakeelset palvet.

      Restoran Best Bistro asus Kallio tuletõrjedepoost vaid kiviviske kaugusel, nii et kiirabi saabus kõigest hetkega.

      Kiirabimehed tõmbasid vilunud liigutusega noa jalast välja ja tegid verisele koivale ajutise sideme.

      „Peame ta viima Töölö traumapunkti, et kontrollida, kas mõni kõõlus pole katki läinud.”

      „Kas tal on kõõlus katki?” ehmatas Kristian.

      Manolo vaatas paluvalt kiirabijuhi poole, et ta kiiresti ohutusse kohta viidaks.

      „Võimalik,” vastas üks kiirabimeestest.

      „See on ju kohutav, sest kui ma olin alles päris väike laps, laulis mu endine isa mulle ikka: „Munni sees katkes pealmine kõõlus, sinna ja tänna see lõdvalt nüüd kõõlub”,” leelotas Kristian. „Kas Manolot ootab nüüd sama?”

      „Olge nii kenad ja viige mind ära,” oigas Manolo põrandalt.

      „See on teine kõõlus,” naeris kiirabimees ja hakkas kaamet kokka kanderaamile upitama.

      Kristian lehvitas Manolole nagu eemalduvale ookeaniaurikule. Elsa uuris Kristianit mõtlikult.

      „Kas arvad, et saad üksi hakkama?”

      „Ööö, et nagu millega?” kõhkles Kristian.

      „Köögivahetuses,” jätkas Elsa.

      „Muidugi.”

      „Püüan sulle asendaja abiks kutsuda, aga vähemalt natuke aega pead üksi töötama.”

      „Selge!” lõi Kristian sõjaväelase kombel kannad kokku ja tõstis parema käe lokilise tuka juurde.

      Manolo töölaual ootas hunnik kooritud sibulaid. Kristian kiirustas Elsale järele küsima, mis toitu too kooritud sibulatest soovis. Karmitoonilise, kuid lühikese vestluse järel oli Kristianil päevselgelt meeles, et täna on Best Bistro menüüs kaks suurepärast rooga: makaronivorm ja küpsetatud räimed kartulipudruga.

      „Seda et, kummasse ma need sibulad panen?” küsis Kristian ettevaatlikult.

      „Tõsiselt või?” päris Elsa süngemaks muutudes.

      Kristian taipas kohe, et jaatav vastus võis lõpetada hästi alanud peakokakarjääri.

      „Muidugi mitte. See oli nagu nali. Selline sööklanali.”

      „No tore,” ohkas