Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre Dumas

kindlasti olen ma esimene!” hüüdis Morrel. “Tegin seda meelega, et saaksin teiega enne teiste tulekut pisut omavahel olla. Julie ja Emmanuel palusid teid kõigest südamest tervitada. Oo kui vaimustav siin on! Ütelge, krahv, kas teie teenrid hoolitsevad hästi mu hobuse eest?”

      “Olge mureta, kallis Maximilien, nad tunnevad asja.”

      “Ta tuleb kuivaks hõõruda. Kui te teaksite, kuidas ta kihutas. Nagu tuulispask!”

      “Pagana pihta, seda ma usun, ta maksis ju viis tuhat franki!” ütles Monte-Cristo niisuguse häälega, nagu räägib isa pojaga.

      “Te kahetsete?” ütles Morrel avala naeratusega.

      “Mina! Jumal hoidku selle eest!” vastas krahv. “Ei. Kahetseksin ainult seda, kui hobune oleks vilets.”

      “Hobune on nii hea, kallis krahv, et härra de Château-Renaud, kes on parim asjatundja Prantsusmaal, ja härra Debray, kes ratsutab ministeeriumi araabia hobustega, on minust natuke maha jäänud, nagu näete, kuigi neil on kannul proua Danglars’i hobused, kes traavivad oma kuus ljööd tunnis.”

      “Nad tulevad siis teie kannul?” küsis Monte-Cristo.

      “Seal nad ongi.”

      Samal hetkel jõudiski vahus hobustega kupee ja kaks äraaetud ratsut maja väravasse, mis nende ees avanes. Tõld sõitis oma poolringi ära ja peatus trepi ees, kannul kaks ratsameest. Debray kargas sadulast maha ja astus tõllaukse juurde. Ta ulatas käe parunessile, kes tõllast välja astudes andis talle tähelepandamatult märku, mida ainult Monte-Cristo ära tabas.

      Krahvi pilgu eest ei jäänud midagi varjule ja selle kerge liigutuse varjus aimas ta välgatavat paberilipakat, mis teatavaid kogemusi reetva osavusega libistati proua Danglars’i käest ministri sekretäri pihku.

      Naise kannul tuli pankur nii kahvatu näoga, nagu astuks ta välja hauast ja mitte tõllast.

      Proua Danglars vaatas uurivalt ringi, lastes oma pilgul, mida ainult Monte-Cristo mõistis, libiseda üle õue, peristüüli ja maja fassaadi. Surudes siis maha kerge erutuse, mis oleks kindlasti ta näol peegeldunud, kui ta oleks suuteline olnud kahvatama, astus ta trepist üles, öeldes Morrelile:

      “Härra, kui te oleksite mu tuttav, küsiksin ma teilt, kas teie hobune on müüa.”

      Morreli näole libises naeratus, mis üsnagi sarnanes grimassiga, ja ta pöördus Monte-Cristo poole, otsekui paludes teda kimbatusest välja päästa.

      Krahv mõistis teda.

      “Proua, miks te seda küsimust mulle ei esita?” küsis ta.

      “Teilt, härra, ei või midagi soovida, sest kui seda teha, võib täiesti kindel olla, et seda ka saadakse. Sellepärast küsisingi ma härra Morrelilt.”

      “Kahjuks võin ma kinnitada, et härra Morrel ei või oma hobusest loobuda,” sõnas Monte-Cristo. “Ta peab hobuse endale jätma, see on temale auküsimus.”

      “Kuidas nii?”

      “Ta vedas kihla, et taltsutab Medeahi poole aastaga. Mõistate nüüd isegi, paruness, et kui ta müüb oma hobuse maha enne kihlveo tähtaja lõppemist, siis kaotab ta mitte üksnes kihlveo, vaid lisaks öeldakse veel, et ta lõi kartma. Aga üks spahikapten ei või enda kohta niisugust arvamust levida lasta isegi mitte siis, kui põhjuseks on kauni naise kapriis, mis on minu arvates pühamaid asju maailmas.”

      “Näete, proua…” ütles Morrel, vaadates tänuliku naeratusega Monte-Cristo poole.

      “Minule paistab pealegi,” ütles Danglars tõreda tooniga, mida ei suutnud varjata tuim naeratus, “et teil on juba piisavalt hobuseid.”

      Proua Danglars’il polnud kombeks sääraseid rünnakuid vastamata jätta, aga noormeeste suureks üllatuseks tegi ta näo, nagu poleks ta kuulnud, ja ei vastanud midagi.

      Monte-Cristo muigas parunessi vaikimise peale, mis viitas ebaharilikule alandlikkusele, ja näitas parunessile kahte hiiglasuurt hiina portselanist potti, millel siuglesid nii lopsakad ja imelise kujuga merevetikad, et ainult loodus võis luua midagi nii rikkalikku, mahlakat ja teravmeelset.

      Paruness oli vaimustuses.

      “Sinna võiks ju istutada mõne Tuileries’ pargi kastani,” ütles paruness. “Kuidas on suudetud nii tohutu suuri potte põletada?”

      “Proua, meilt, pisiplastika ja klaaskujukeste meisterdajailt ei maksa seda küsida. See töö kuulub teise ajastusse, see on mingite maa- ja merevaimude töö.”

      “Kuidas need on tehtud ja mis ajastust nad pärinevad?”

      “Ma ei tea. Olen vaid kuulnud, et üks Hiina keiser laskis selleks eri ahju ehitada ja et selles ahjus põletati üksteise järel kaksteist niisugust potti. Kaks purunesid kuumuses, ülejäänud kümme lasti kolmesaja sülla sügavusse merepõhja. Meri teadis, mida temalt taheti, ja heitis nende üle oma väänkasvud, keerutas nende ümber korallid, inkrusteeris neisse karbikeermed. Kõik kivistus kahesaja aasta jooksul ennekuulmatus sügavuses, sest revolutsioon pühkis minema keisri, kes oli alustanud seda katset. Säilinud oli vaid ürik, milles räägiti pottide põletamisest ja nende merepõhja laskmisest. Kakssada aastat hiljem leiti ürik ja potid otsustati üles tõsta. Tuukrid sukeldusid selleks valmistatud masinatega lahepõhja, kuhu vaasid olid heidetud. Ent kümnest leiti üles vaid kolm, teised oli voolus purustanud ja minema kandnud. Ma armastan neid vaase, sest teinekord ma kujutlen hirmuäratavaid, salapäraseid ja vormituid koletisi, niisuguseid, nagu näevad ainult tuukrid, kuidas need on vaase oma tuima ja tundetu pilguga imestunult jõllitanud ja kuidas terved kalade müriaadid on sinna vaenlaste jälitamise eest pugenud ja seal tukastanud.”

      Danglars haruldustest eriti ei hoolinud ja rebis imekaunilt apelsinipuult masinlikult ükshaaval õisi. Kui ta oli apelsinipuuga valmis saanud, asus ta ühe kaktuse kallale, aga see mõnevõrra keerukama iseloomuga kaktus torkas teda väljakutsuvalt.

      Danglars võpatas ja hõõrus silmi, nagu ärkaks ta unest.

      “Härra,” ütles Monte-Cristo naeratades, “te armastate maale ja teil on suurepäraseid asju, sellepärast ma ei julge teile enda omi kiitma hakata. Aga siin võite te siiski näha kahte Hobbemat, ühte Paul Potterit, ühte Mierisi, kahte Gérard Dow’d, ühte Raffaeli, ühte Van Dycki, ühte Zurbarani ja paari Murillot, mis väärivad teile tutvustamist.”

      “Ohoo! Seda Hobbemat ma tean,” ütles Debray.

      “Kas tõesti?”

      “Jah, seda pakuti muuseumile.”

      “Mida tal vist ei ole?” söandas küsida Monte-Cristo.

      “Ei. Ja siiski keeldus ta seda ostmast.”

      “Miks?” küsis Château-Renaud.

      “Te olete vaimustav inimene! Valitsus ei ole nii rikas.”

      “Vabandust!” ütles Château-Renaud. “Seda juttu kuulen ma iga päev viimase kaheksa aasta jooksul, aga ma pole ikka veel suutnud sellega harjuda.”

      “Pikapeale harjute,” ütles Debray.

      “Härra major Bartolommeo Cavalcanti! Härra vikont Andrea Cavalcanti!” teatas Baptistin.

      Äsja tegija käest tulnud must siidkrae, värskelt pöetud habe, hallid vurrud, kindel pilk, kolme medali ja viie ristiga majorimunder, ühesõnaga, laitmatult riietatud vana sõjamees – sellisena saabus kohale major Bartolommeo Cavalcanti, keda meie tunneme kui armastavat isa.

      Tema kõrval tuli meile niisama hästi tuntud aupaklik poeg vikont Andrea Cavalcanti, nõelasilmast tulnud särav ülikond seljas ja naeratus huulil.

      Kolm noormeest ajasid omavahel juttu ning nende pilgud libisesid isalt pojale, peatudes mõistagi kauem just pojal, keda nad üksikasjaliselt uurisid.

      “Cavalcanti!” ütles Debray.

      “Kõlav nimi, pole midagi öelda!” ütles Morrel.

      “Jah,” sõnas Château-Renaud. “itaallastel on ilusad nimed, aga nad käivad halvasti riides.”

      “Te