Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik

puhtaks saanud, ja millegipärast oli tunne, et ka teine jalg on märg, aga kahte jalga ei ole ju võimalik korraga täis kusta, ta keskendus pallile ja sihtis kenasti auku, ja nägi möödaminnes Jürka jämedat nina, mis meenutas lonti, ja millegipärast nuhutas ta sellega nagu loom, ja just sellel hetkel, kui Pelle lõi, nägi ta hoopis Jürka tühmi silmi, mis vilasid mööda Pelle püksisääri alla nagu tema omaenda kusi, ja just siis, kui Pelle lõi, kuulis ta Jürka hingeldavat häält.

      „Sa oled soki ära kaotanud, Pelle.”

      Pelle lõi musta sisse.

      „Sina võitsid,” ütles Pelle.

      Ta sirutas käe, aga Jürka vahtis ikka veel tema jalga.

      „Ma kusesin soki täis ja viskasin minema,” ütles Pelle.

      Jürka sirutas käe. Käsi oli higist niiske ja lõtv. Pelle viskas kii lauale. Ta tõmbas taskust raha, aga see oli üks pool sellest kahekümneviiekast, mille ta enne puruks oli tõmmanud. Teist ta ei leidnudki. Ta tundis, kuidas ta läheb näost üha punasemaks, sest nahkjope tuli järgmist mängu üles panema ja tal oli ilme, justkui kavatseks ta rääkida midagi sellest, mida ta varem oma elus näinud ei olnud. Pelle hakkas vaikselt ära kõndima.

      „Mis sul täna viga on?” küsis Jürka. Pelle peaaegu ei kuulnudki ta häält.

      „Ma toon sulle homme pool mängu ära,” ütles Pelle ja kõmpis ukse poole. Pea oli tühi, ta nägi värvitud kollaseid seinu ja hetkeks isegi meenutas soojalt ämblikku, kellele ta rusikaga pihta ei saanud, ja haistis veel korraks kuselõhna, kui peldikust mööda läks, ja mõtles, mida ta peab naisele ütlema, kui koju jõuab, ja et isegi kui sokipood veel lahti oleks, ei julgeks ta sealt neid varastada, sest seda, mis sokiga tegelikult juhtus, polnud tal mingit isu seletada.

      Ta jõudis uksest välja. Oli juba pime. Vihma hakkas tibutama ja siis sadas päris kõvasti. Pelle seisis veel hetke õlleka ees ja vahtis maha. Lombist nägi ta omaenda nägu. Ta lõi lombi jalaga laiali ja vesi pritsis kaugele. Ta lõi veel mitu korda, ja iga kord, kui lomp uuesti täis sai, oli see väiksem kui enne, kuid kui palju ta ka jalgupidi vees ei trampinud, ei näinud ta sealt lõpuks ikka muud kui omaenda tigedat nägu.

      NOKIA 3310

      „Sa ei küsinud, mis ta tahtis?”

      „Ei.”

      „Aga hääl, milline hääl tal oli?”

      „Ma ei tea, täitsa tavaline hääl, ma ei mõelnud selle peale, tõesti, anna andeks.”

      „Kurat, ei mõelnud selle peale!”

      „Ma ütlesin anna andeks!”

      „Muidugi annan, aga mis see vabandamine aitab?”

      „Kuule, ma olen tõesti väsinud.”

      „Sul lihtsalt ei ole must sooja ega külma… mis ta oli, mees või naine?”

      „Mees vist.”

      „Mees vist?!”

      „Ma tõesti ei tea praegu öelda, ma olen väsinud.”

      „Sa lihtsalt ei hooli must üldse!”

      „Ma armastan sind.”

      „Kui sa mind tegelikult armastad, siis sa teed ikka vahet, kas on mees või naine. Naine teeb peenikest häält, piiks, peenikest häält, nagu naised teevad, mees räägib jämeda häälega nagu mina. Naine räägib nagu sina, mees nagu mina, ma ei saa aru, kuidas sa vahet ei tee!”

      Pikk vaikus. Jürka luges mornilt lehte. Kõigutas jalga. Hakkaks või jooma, kurat. Armastab, ei armasta, plära raisk! Järsku oli midagi olulist? Järsku oli midagi olulist. Kuradi Mari.

      „Mari…?”

      „Jah, kallis!”

      „Ma olin praegu väga närvis, sa mõistad?”

      „Mõistan.”

      „Hea küll, sa võid ju öelda, et sa mõistad, aga sa ei mõista tegelikult, kui tähtis see kõne võis olla. Minu jaoks! Sinu jaoks ei pruugi see olla, aga minu jaoks võib see tähtis olla, sest mina pean ju peret üleval. Ma käin poes, Mari, sina ei käi. Su palk on väike. Koerale ostan ka mina! Nii et sa saad aru, et see, mis on mulle tähtis, on meile kõigile tähtis. Sulle, mulle, Lallule. Mis sa mõtled, mis Lallust saaks, kui ma enam poes ei käiks?”

      „Ma tõesti ei tea.”

      „Ta hakkaks niutsuma.”

      „Niutsuma?”

      „Ta hakkaks näljast niutsuma, sest tal ei oleks kuubikuid. Neid linnuliha ja köögiviljaga. Tšapit, noh. Aga neid toon mina. Ja mina saan neid ainult siis tuua, kui ma saan teada, kes mulle helistas. Järsku oli mõni töö. Sa ei saa…”

      „Ma olin tõesti väsinud!”

      Seda ei saanud niisama öelda. Et sõnade mõju suurendada, tõusis Jürka püsti! Tõusis püsti, hingas sügavalt sisse, et rahuneda, alles siis läks köögiuksele. Seal Mari seisis, armas väike naine, ja pesi nõusid, seljaga Jürka poole.

      Jürkal meeleliigutus.

      „Mari, vaata korraks mulle otsa… Mari, vaata korraks otsa, lõpeta see kuradi nühkimine, pärast jätkad, aga praegu vaata isale otsa.”

      „Mis isale?”

      „Mulle, meie laste isale. See ei ole sõnakõlks.”

      „Jah, isa!”

      „Ära tee nalja, kui ma suga räägin!”

      Maril kadus naljatuju. Pühkis seebise käega nina, vaatas kurvalt maha ja kordas vaikselt:

      „Jah, isa.”

      „Hea küll, sa ei pea vabandama. Kõik, mis ma tahtsin öelda, et sa ei saa ainult endale mõelda, sa ei tohigi endale mõelda, sa pead mõtlema mulle, sest mina mõtlen kogu perele. Kui sina mõtled mulle ja mina mõtlen kogu perele, siis kukub nii välja, justkui mõtleksid sina ka kogu perele, mida sa tegelikult ei tee, sest sa mõtled ainult endale, nõusid pesed lohakalt, vaata, taldrik, kurat, on rasvane, kuigi sa oled teda oma arust üksjagu nühkind, vaata!”

      Mari vaatas.

      „No kuradi must nõu, raisk!”

      „Vabanda, isa!”

      Jürka silmad läksid kurjaks. Väga harva, aga läksid. Väga kurjaks.

      „Mind sa mõnitama ei hakka!”

      „Jah, isa.”

      Mari laskis silmad maha. Sõrmed mudisid lappi. Polnud aru saada, kas ta nuttis või ei nutnud. Lihtsalt Jürka ei saanud päris kindlalt aru.

      „Järgmine kord küsid, kes on!”

      Mari noogutas.

      „Mis tahab!”

      Mari noogutas.

      „Ja palud hiljem uuesti helistada, kui isa, see tähendab mina koju olen jõudnud. Sa võid öelda, et mul on palju tööd, sest ma näen pere pärast vaeva, kuigi vist seda ei ole vaja seletada. Las ta helistab hiljem, siis saab ta mu kätte. Mõtle, Mari, kui ma pooled kõnedestki kätte saaks, me võiks osta nõudepesumasina!”

      Mari noogutas. Jürka silitas tal pead.

      „Ära nuta. Marike, ära nüüd nuta, ma ju hoolin sust väga, sa tead.”

      „Jah.”

      Ikka hakkas nutma. Ikka hakkas nutma! Jürka surus Mari pea vastu rinda ja vaatas köögiaknast välja. Mari nuttis Jürka rinnal.

      „Ma olen väsinud. Ma olen väsinud. Ma olen väsinud.”

      „Kõik läheb korda, Mari. Kõik läheb korda, ma ostan mobiiltelefoni.”

      Mobiiltelefoniga muret ei oleks. See on sul kogu aeg kaasas, ja kui keegi helistaks, saaks alati ise vastu võtta. Mobiiltelefon lisaks ka pisut väärikust. Mitte väärikust väärikuse mõttes, aga välises mõttes. Ja see omakorda põhjustaks üha uusi