Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik

üle.

      Jürka läks õlle järele. Pelle nuuskas nina, kõrval hakkas valus, sest tatt oli kõrva läinud.

      „Ma toon sulle leivad kah,” hõikas Jürka Pellele, Pellel läks number meelest. Ta hakkas uuesti lugema.

      „Ühed leivad kah,” ütles Jürka läbi augu kokale. Pelle pani raha tasku. Kokk oli must vanaeit, lakkus augu taga sõrmi. Leivad korjab ta põrandalt kokku, sest ära ei visata midagi. Hommikused leivad olid õllekas pehmed. Õhtused olid needsamad, aga kivistunud ja juuksekarvadega.

      „Pane küüslauku ka,” ütles Jürka läbi augu ja kokk tegi suu lahti ning naeratas. Esimesi hambaid tal ei olnud.

      Jürka tõi küüslauguga leivad ja peaaegu pooliku õlle.

      „Pärast võiks ju ühe mängu teha,” ütles Jürka. „Ega ma su käest raha ei taha.”

      Käed tal värisesid.

      „Mis see kokk korjas leiva maast või?” Jürka tiris juuksekarva leiva seest välja. See oli hall karv. Pellel läks süda pahaks. Ta mäkerdas küüslauku leivale ja püüdis hammustada, aga hambad põrkasid leivalt tagasi.

      „Järgmine kord paneb mütsi pähe, kui leiba põrandalt kokku korjab,” ütles Jürka.

      „Ta on vana jah,” ütles Pelle.

      Jürka veeretas žetooni sõrmede vahel. Pellele hakkas vist pähe, või ainult tundus nii, igatahes ei osanud need üldse mängida, kes mängisid. Väljas hakkas vihma sadama, keldris läks pimedamaks, üks ämblik kukutas end niiti pidi Pelle silmade ette, aga kui ta käega lõi, keris see end üles tagasi, nii kõrgele ta lööma ei ulatunud.

      „Ega sa neid kätte ei saa,” ütles Jürka.

      Mingu perse. Pelle proovis leiba nii hammustada, et hammas alles jääks, nii võis tunnis ühe viiluga hakkama saada. Ta näris leiba külje pealt nagu koer. Ta võttis lonksu õlut otsa, see volksatas kõhus ja käis mööda soolikaid ringi, Pelle kuulatas hetkeks oma sisehäält, aga esialgu oli veel korras, kõht pidas vastu, kuigi midagi oli tunda. Sadu läks järjest kõvemaks. Vanasti oli teistmoodi. Jürka valas taga pangega vett õllevaati, aga teise ei valanud. Teine vaat oli kallim. Teine vaat oli uuem ka, seal ei olnud sagu sees. Esimene oli niikuinii perses, seda vesi enam ei rikkunud, maitse läks isegi paremaks, ja need, kes üheteistkümnest neljani järjekorras olid seisnud, olid rõõmsad, et sellegi kätte said. Siis oli Marienburg ukse peal.

      „Me võiks ühe mängu teha, ega ma su käest raha ei taha. Mul pole niikuinii kellegagi mängida. Ma olen päev otsa niisama vahtind.”

      „Ma maksan pool kinni,” ütles Pelle.

      „Ise tead.”

      Pelle luges raha üle. Raha oli kortsus. Kahekümneviiene oli servast katki. Pelle pani selle lauale ja silus, vihm oli järele jäänud, Pelle vaatas õue, kas päikest ei tule, ja tegi käega lohaka liigutuse, kahekümneviiene läks pooleks. Oi puts.

      „Toon sulle veel ühe õlle?” küsis Jürka.

      „Oota ma vaatan,” ütles Pelle.

      Ta luges raha veel kord üle. Pool mängu jäi puudu. Vanasti oli hoopis teistmoodi. Mehed istusid ümber laua ja rääkisid niikaua, kuni kõht lahti läks ja purju jäid, siis läksid sitale ja võtsid veel paar sanga, ja siis läksid koju või „Volgasse”, kui raha oli. Vanasti oli kõik teistmoodi.

      Jürka tõi talle ühe õlle veel. Pelle vaatas seda vastu valgust ja samal hetkel hakkas uuesti vihma sadama, nii et ta ei saanudki aru, kas oli sagu põhjas või ei olnud, sest pimedaks läks.

      „Lähme või?” küsis Jürka.

      „Kuhu?”

      „Piljardit mängima.”

      Pelle läks kaasa, kuigi raha oli otsas. Ta maksis õlled ja leiva kinni ning võttis õlle lauda kaasa. Ta ei öelnud Jürkale, et raha on otsas. Ei olnud isu sellest rääkida. Makikast oli laua kõrval ja plärises. Jürka pani žetooni sisse, niikaua kuni Pelle kiid valis. Kiid olid ühtmoodi sitad. Ta valis kõige pikema, aga sellele ei jäänud kriit peale. Kuulid kukkusid kolinal välja. Jürka teda ei näinud, ta oli laua taga upakil ja pani kuule peale. Pelle võttis teise kii, sellele jäi kriit peale, ta tegi otsa korralikult kokku ja lükkas pika kii Jürkale, aga sai kohe aru, et kii oli liiga kõver. Ta võttis pika kii endale tagasi. Jürka oli kuulid peale pannud.

      „Löö lahti ka,” ütles Pelle.

      „Hää küll,” ütles Jürka. Ta võttis selle kõvera, mille Pelle oli kogemata talle ette jätnud. Jürka lõi esimese löögiga kaks värvi sisse. Ei olnudki erilist isu mängida.

      „Noh, sulle jäävad siis triibud,” ütles Jürka.

      Triibud olid kõik värvide taga. Pelle kõndis tiiru ümber laua ja jõi lonksu õlut, pani kannu ära ja üritas küünitada teisest otsast, aga kii libises ära.

      „Kaks lööki,” ütles Pelle ja istus nurka maha. Raha enam ei olnud. Õlu oli hapu, aga hakkas pähe, ta kriiditas kii otsa, kuid sellele ei jäänud midagi külge, kriit läks katki. Jürka lõi veel kaks värvi sisse. Pellel tuli kusehäda.

      „Oota,” ütles Pelle, „ma kusen.”

      Jürka noogutas. Pelle läks peldikusse ja kuses. Ta luges renni kohalt kirju ja jäi neile nii mõtlema, et ei saanud enne millestki aru, kui tundis, et säär läheb märjaks. Ta oli endal soki täis kusnud. Pelle proovis astuda, jalg lirtsus. Kas on parem minna kusese sokiga ja teha nägu, et ei ole häda midagi, või on targem sokk minema visata ja püksisäärt nii hoida, et keegi paljast jalga ei näeks. Ta hakkas juba kusese sokiga minema, aga see lirtsus nii kõvasti, et Pelle pööras tagasi, võttis kinga jalast ära, hüples ühel jalal ja võttis soki ära ja viskas sitamajja. Nii pikalt ta ühel jalal seista ei jõudnud, aga kuidagi nadi oli jalga sitamaja põrandale panna, ja kui ta kinga poole küünitas, kaotas ta tasakaalu ja kukkus palja jalaga renni. Oi vittu! Nüüd oli ta üleni kuses. Pelle seisis mõnda aega niisama, jalg soojas rennis, ja vahtis ukse poole. Ta ei tahtnud vahele jääda, aga kedagi ei paistnud tulevat, sest õllekas oli tühi, mitte nigu vanasti. Pelle hüples kraanikausi juurde. See oli just nii kõrgele sätitud, et mugav oleks käsi pesta, Pelle polnud varem üritanudki sinna jalgu toppida. Ta ulatas hädavaevu jala kraani alla panna, aga kuradi raske oli vett peale keerata. Kui ta ettepoole küürutas, tuli meelde Edwin Moses, nüüd võis omal nahal tunda, mis tähendab see maa neljakümne kuue sekiga ära joosta, Pelle hingeldas.

      Ta keeras vee jooksma ja lasi jala kusest puhtaks. Uks läks lahti ja sisse tuli nahkjopega kiilakas mees, keda Pelle nimepidi ei mäletanud, aga oli mitu korda näinud. Mees imestas. Ta jäi korraks uksele vahtima. Isegi vanasti ei olnud midagi sellist olnud. Tõenäoliselt oli Pelle esimene sellest ajast, kui õllekas pärast sõda lahti tehti, see tähendab mingi viiekümne aasta jooksul, kes õlleka peldiku kraanikausis jalga kusest puhtaks pesi. Mees kõhkles.

      „Tere,” ütles Pelle.

      Nahkjopega noogutas ja läks edasi sitamajja. Pelle pani kinga jalga ja sidus paela kinni.

      „Keegi on soki sitapotti kaotanud,” ütles nahkjopega ja ähkis.

      Pelle läks saali. Jürka vaatas kella. Pelle läks tema juurde niimoodi, et jalga näha ei oleks, ja võttis oma kannust viimase lonksu.

      „Sinu löök,” ütles Jürka. Vihm oli järele jäänud.

      „Kummad mul olid?” küsis Pelle.

      Ta oli kõik unustanud, ta kahetses, et ei olnud sokki jalga jätnud. Lirtsumist oleks märganud vaid ta ise, aga kui Jürka näeb, et tal sokki jalas ei ole, siis saab ta kõigest valesti aru. Või ütleb nahkjopega hiljem, et ta läks peldikusse, tahtis käsi pesta, aga Pelle oli seal jalgupidi sees. Oi puts!

      „Sul olid triibud,” ütles Jürka.

      Triipe oli seitse, nad olid veel kõik peal, Jürkal oli kolm värvi, kaks augu ees. Mingit isu ei olnud mängida. Vihma sadas nii kõvasti, et pritsis aknast sisse. Pelle lõi. Ta lõi ühe sisse ja ühe mööda ja otsis kriiti,