Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik

I SA MIND EI ARMASTA, ÄRA MINE ÄRA

      „Kuidas mu kleit on, Pelle?”

      „Ilus.”

      „Sulle meeldib?”

      „Ma ei saa aru, miks sa küsid.”

      „Ma lihtsalt tahtsin teada, kas sulle ka mu kleit meeldib.”

      „Mis tähendab ka?”

      „Sa ei saa millestki aru, Pelle, mitte millestki,” ütles Liilia ohates.

      Ta keerutas end peegli ees edasi-tagasi, edasi-tagasi, edasi-tagasi… Pelle vaatas kella. Kell oli pool kuus. Liilia uus kleit oli punane, mingite lilledega, mis algasid Liilia jalgadelt ja ronisid mööda Liilia selga ja kõhtu üles kuni kaelani, kus oli suur valge õis, mis avanes Liilia kõrva juures. Kui kõrvarõngas millegipärast lahti tuleks, neelaks lill selle alla, plumps. Miks peaks kõrvarõngas lahti tulema? Miks peaks lill selle ära sööma? Liilia tuli peegli eest ära ja kõndis Pelle ees nagu mannekeen.

      „Me ei ole sugugi nii vanad, Pelle,” ütles Liilia. „Kui me rohkem väljas käiksime, kui me käiksime teatris kord nädalas, mitte ainult kord aastas, siis oleks meie elu hoopis teistsugune. Sina näeksid ka kohe parem välja. Mulle meeldib sind väga ülikonnas vaadata.”

      Pelle ülikond oli triigitud ja rippus ukse küljes. Põlved läikisid, kuid ainult siis, kui valgus paistis küljelt; kui see paistis otse või ei paistnud üldse, ei oleks keegi arugi saanud, et püksid on põlvedelt kulunud ja et ka küünarnukid on tegelikult läbi. Lösutada on hea, aga ülikond kannatab. Pelle vaatas veel kord kella.

      „Kuule, järsku ma ei tulegi teatrisse?”

      „Mis jutt see siis on?”

      „Täna on korv, ja ülikond on kulunud, ma ei tea, mul on seal ju niikuinii igav, Liilia?”

      Liilia vihastas. Kui ta vihastas, oli ta ilus, põsed läksid punaseks ja silmad pildusid tuld. Seda oli kena vaadata. Vihane Liilia oli kolmkümmend aastat noorem, vihane Liilia oli kahekümneaastane. Ta hakkas juba kõrvarõngaid ära võtma, ta hakkas kleiti seljast kiskuma, ta hakkas soengut segi ajama, ta viskas kingakoti nurka, ta istus Pelle kõrvale maha ja ütles: „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt, Pelle?”

      Pelle ei julgenud midagi öelda. Aga kena oli vaadata, kui Liilia tigetses.

      „Ma tegin nalja,” ütles Pelle.

      „Lollid naljad.”

      Liilial läks pisut aega, et vihast üle saada, aga kui ta sellega toime oli tulnud, sasis ta õrnalt Pelle halle juukseid.

      „Sa oled nii armas, kui sa hall oled.”

      „Ei tea…”

      „Oled küll.”

      Liilia andis Pelle põsele musi ja sinna jäi punane latakas, või õigemini Pelle polnud seda veel näinud, aga aimas.

      „No miks sa nii teed, Liilia, see ei tule ju ära?”

      Pelle hõõrus põske ja Liilial oli hea meel. Kell oli kolmveerand kuus.

      „Me jääme varsti hiljaks, Pelle. Sa pead puhtad sokid võtma, käed ära pesema, küüned lõikama, juuksed kammima… järsku laseme sulle täna lakki pähe?”

      „Hulluks oled läinud või?”

      „Ei, tõesti ma mõtlesin!”

      Liilia kükitas Pelle ette maha, aga seelik oli liiga kitsas. Ta tõmbas selle üles, nii et tema läikivad jalad vahtisid otse Pellele näkku, ja sasis Pelle juukseid. Liilial jalad läikisid varvastest kuni selle osani, mida Pelle enam hästi ei näinud, sest põlved olid ees, aga kui ta püüdis neid laiali lükata, sai ta laksu vastu sõrmi: „Jäta nüüd, me peame ometi teatrisse minema, miks sa ei võiks pisut lakki pähe lasta?”

      Liilial endal oli.

      „Ma ei taha.”

      „Miks?”

      „Ma lihtsalt ei taha!”

      „Teinekord ma ei saa sust üldse aru, lakki sa ei taha, käed on pesemata, küüned on mustad…”

      „Need ei lähe puhtaks.”

      „Aga miks sa siis lakki ei pane?”

      „Sest ma ei taha!”

      „Imelik inimene,” ütles Liilia nii, nagu just Pelle oleks imelik, aga kõik ülejäänud mitte. Pelle vahtis oma käsi, küünealused olid mustad, mustus oli kätesse nii sisse kulunud, et seda oleks saanud vaid koos kätega kehalt maha raiuda, teistmoodi mitte.

      Tüli majas. Ei olnud ka. Oli selline vahepealne, mitte just tüli, aga imepisike vägikaikavedu. Siis saab veel ilusti kokku leppida, kui päris tüliks pole läinud, saab kaubelda, et ei pane lakki, kuid kannatab teatri ära. Kui tüliks läheb, lõpeb see soenguga, mida tuleks kolm päeva lahti mudida. Liiliale meeldis väga käia väljas nii, et juuksed krõpsuvad peas, ja et ostetaks uus ülikond, nii et keegi ei saaks küsida, miks tal vana seljas on, ja et oleks pisut lõhna, nii et higihais järgmisse ritta ei ulatuks.

      „Me hakkame varsti minema, Pelle!”

      Pelle tegi lipsusõlme ja sättis lipsu nii, et ots ulatuks rihmani. Ei tea, kuidas praegu moes on. Kas lühike junn või pikk?

      „Sa näed päris hea välja,” ütles Liilia. „No kallista mind nüüd, aga mitte nii, et soeng sassi läheb, nii, musi kah!”

      Pelle hoidis õrnalt ümber Liilia kinni, sama õrnalt kui kolmkümmend aastat tagasi, kui nad kokku said, sama õrnalt surus nina Liilia juustesse ja nuusutas neid, ja hoolimata sellest, et Liilia oli endale lakki pähe lasknud, tundis ta tema lõhna ära, see ajas hulluks, see ajas hulluks! Ta suudles Liiliat ettevaatlikult kuklale.

      „Nii hea,” ütles Liilia.

      „Sa ei valeta?”

      „Suudle veel.”

      Liilial olid silmad kinni, ta toetus Pelle õlale, ja kui silmad on kinni, siis tunned, kui on hea. Silmad kinni olla on hea.

      „Me jääme hiljaks,” ütles Pelle sosinal.

      „Mis siis.”

      „Ma lihtsalt ütlesin.”

      „Ilmaaegu.”

      „Ma enam ei tee.”

      „Hea küll, hakkame minema.”

      Liilia kohendas ennast ja vaatas vilksamisi Pellet. Pellel oli muidu kõik korras, ta ootas Liilia vaatamise ära, kohendas lipsusõlme, köhatas, kergitas end kontsadel.

      „Ilus mees,” ütles Liilia. „Kahju ainult, et sa lakiga nõus ei olnud.”

      „Võib-olla järgmisel korral, ah?”

      „Rumal poiss.”

      See kõlas nii kaunilt. See kõlas uskumatult. See kõlas.

      Troll oli täis. Pelle jõlkus toru küljes ja püüdis nii olla, et ta kingi ära ei tallataks. Liilia hoidis Pellest kinni, sest toruni ta ei ulatunud, või oleks isegi ulatunud, aga see oleks kentsakas välja näinud. Kunagi ammu, väga ammu, kui Liilia sellistele asjadele veel ei mõelnud, siis rippus ta ühe käega toru küljes ja teisega Pelle küljes, kuigi oleks võinud ka vabalt istuda, sest inimesi ei olnud. Siis olid Liilial jalad peaaegu õhus. Ta seisis varbaotstel ning nägi välja nagu baleriin. Linna poole jäi troll tühjemaks, aga Liilia ei istunud, sest ta kartis mantli pärast.

      Keegi oli ikka kinganinad sodiseks tallanud.

      „Sa pead nad teatris üle harjama,” ütles Liilia.

      Kurat. Pelle vahtis kinganinasid. Narr on teatrisse sõita, saapahari põues, aga teistmoodi ei saa, sest trollis tallatakse sind lihtsalt ära. Liilia kingad olid tal kotiga kaasas. Trolliga sõitmine võib inimese tappa, kui sellele liiga mõtlema hakkad. Lõppude lõpuks on sul valida, kas ei sõida üldse, ei käi tööl, õues ega koera jalutamas ning nälgid kodus, kuni sind üürivõlglasena tänavale tõstetakse, või siis lihtsalt sõidad, tuhat inimest ruutmeetril, hingad vähem, hoiad torust kinni ja lased ennast pool tundi muljuda, kuni troll linna jõuab, ja ikkagi käid tööl ja isegi teatris, kuid ei võta seda sõitu eriti südamesse, sest mingil viisil ju elama peab, ja keegi pole öelnud, et see peaks ainult mõnus olema. Mitte keegi. Kannatuste kõrval tunduvadki head asjad paremad. Ei tea, mis Liilia sellest arvab. Liilia kiirustas. Neil oli kokku lepitud, et pool tundi enne algust teatrimaja