Invaliidid. Betti Alver

Viis päeva tõmbasin järjest. Siis olid rahad ja riided läbi… Sõiduraha pressisin kõrtsmikult välja."

      "Juudi poodi enam ei läinud?"

      Peeter raputab pead, närib ülemist huult ning lööb rusikaga lauale. "Muidugi läksin. Kohe pärast laaberdamist läksin, et, vabandage, härrad, kas ei saaks tagasi või nii… ikka hästi alandlikult ja nigelalt… Vaat kus oli enesetunne, ma ütlen! Eks juut soolas oma jao ära ja näitas siis ust."

      "Ja mis sa's nüüd kavatsed?"

      "Või mina tean. Kõik see minu elu on üks nässus kraam. Kuski pole enam asu. Torgi, torgi, siis tuleb nisuke vastikus selle sahkerdava kirbu vastu, et lööks puha uppi… Villand on."

      Jaak võtab tapeti seest nõela ja silmitseb mõtlikult selle otsa.

      "Sina oled nagu see roostene nõel. Viili on vaja."

      Peetri suu kaardub pilkavale muigele.

      "Nõndaks, kapten; kui sügavamõtteline ja üleliigne – nagu kõik sõnakõlksud." Ta tõsineb äkki ning tõuseb toolilt. "Mis seal targutada, ju kuidagi ikka saab."

      Haarates mütsi ta laskub tänavale. Kevadõhk on paitavalt leebe; sillutamata sõiduteel kilkab kari lapsi, majatrepil konutab räbalais vanaeit ning kustki hoovab kõrbenud piima lehka. Kiipus astub aeglaselt, käed taskuisse surutud, turi vimmas. Aeg-ajalt libiseb pilk mõnele aknale, kus tolmunud lillepottide tagant vaatab ikka sama nägu, tuim ja tülpinud. Pagan võtku neid tõuke nende lamedate ninade, viletsuse ja totrusega! mõtleb Kiipus haigutades. Kui see kõik mulle ainult nii omane poleks, siis ehk saaks vähemalt põlatagi seda kiratsevat inimvakla. Kuid eestlane juba on kord selline isand, et ta peale iseenese palju muud nagu ei viitsigi põlata.

      Keerates tänavast tänavasse ta jõuab sadamasse, kus laevade juures kihab laadimine ja tühjendustöö. Longib sihitult vagunite ja kastivirnade vahel, aeg-ajalt põigates langevate jahukottide eest. Mürisevad veoautod, tõstekettide kõlin, segakeelsed hüüded, viled, suitsevad laevakorstnad, kangide nägin – kõik liitub mingiks määravaks üksuseks. Vaadates laevakerede vahelt sinetavale veele, mälestub Tanel Saarpoom. See vanamees seisab eemal kõigest palavikulisest tampimisest ega taju teist maailma peale oma tõrvavinguse rannalagendiku. Küllap nüüd vist sügatakse kukalt mõne võrgu või köiepuntra ees, või jälle istutakse tööpoissi kaubeldes kuski söögipoes. Korraga sähvatab peast läbi kummaline mõte: mis oleks, kui läheksin ise Saarpoomile sulaseks, võrgupoisiks Varamäele? Ta seisatub kai äärel. Miks siis mitte minna? püüab summutada eneses hüljatsevat muigamist. Pole ju ainustki kaaluvamat põhjust, mis mind võiks tagasi hoida – nõõ, setukas, las' käia! Ta keerab ringi ja hakkab linna poole sammuma. Pentsik veli, pentsik veli, ütleb enesele ikka uuesti, kuhu sa jälle tormad? Ei sa püsi seal rannalgi kauem kui mujal, sina nüüd mõni kalur. Ent on midagi haaravat uues mõttes. Lähen vaatan ainult, kas leian vanamehe üles, mõtleb sammele kiirust lisades, võib-olla saan ta "Mustas Kukes" kätte.

      Teemaja kubiseb lõunastajaist. Laudade ääres istub naisi lähedasest sitsivabrikust ja terve artell lubjaseid ehitustöölisi. Vana kalurit pole sööjate seas. Kiipus pöördub pärides noore tüdruku poole, kes seisab leti taga, põsk vastu sooja teemasinat surutud; see ei tea midagi Saarpoomist.

      "Neid käib siin karjakaupa, kessi's kõiki tunneb."

      "See oli nisuke habemega vanamees," veab Kiipus käega ümber palge, "kollane kuub oli seljas ja korv käes."

      Tütarlaps vajutab rusika näole ning mõtleb veidi.

      "Ah see… See vist läks sinna teisele korrale, neljandasse."

      Kiipus jookseb trepist üles ning seisab paar minutit käigus, kuni silmad hämarusega harjuvad. Leides number neljaga tähitud ukse, peab korda kolm koputama, enne kui seest vastatakse.

      Tuppa astudes silmab voodil haiglase jumega naist, kes teda nähes istuli tõuseb.

      "Tere," sõnab Kiipus mõnehetkelise vaikuse järel. "Kas Varamäe Saarpoomi pole siin?"

      Naine pilgutab uniseid silmi ning ta ahtaid õlgu raputab värin.

      "Isa läks välja."

      Isa? mõtleb Kiipus, vaadeldes naise kitsast nägu ja musta juust, milles helendab juba halle lõngu. See siis peab olema teine Taneli tütreid, mis ta'nd oligi… nojah, muidugi!

      "Krõõt," ütleb voodi ette toolile laskudes, "kas sul oti veel meeles, kuidas meie Karsametsast hagu vedasime?"

      Umbusklikult silmitseb naine narmendavat külalist, tõmbab räti õlgade ümber koomale ning raputab pead.

      "Ma ei tea… ei tunne teid."

      Kardab iga nägu, iga kõnelust. Kõigist märkamatuna tahaks seista kuski nurgas, vaadelda ning kuulatada, kuni hajuks see ahastus, mida sisendab ümbritsev.

      "Peeter Kiipust ei mäleta?"

      Krõõt vaatab sõnatult võõra luitunud näkku, ning nagu läbi une kerkib mällu poisike härmatunud nahkmütsis, pale pakasest õhevil. Nisukeseks jahvatanud aastad siis sellegi, mõtleb pilku mehe närudele langetades. Juba see nägugi reedab, et on lakard ja viies viletsuses küpsetatud mehi. – Ning asjaolu, et teine nii armetu, nihutab nagu purde ta enese kõikuvale jalgealusele.

      "Noh, kas ei mäletagi?"

      "Küllap mäletan… Ma küll poleks tundnud, kui sa poleks öelnud."

      "Kus seal tunda – mõni paarkümmend aastat kah… Mis sa siin urkas teed?"

      "Midagi ei tee."

      "Aga kus sa elutsed? Varamäel?"

      "Ma… ei tea…"

      Kiipus vaatab kähku üles. Naine istub longus päi, käed jõuetult süles.

      "Kuidas sa ei tea? Kus sa's olid?"

      "Vangis."

      "Sina… Mis eest?"

      Krõõt tõstab aeglaselt pea; ta pilk kohtub Kiipuse silmadega, ning see märkab esmakordselt, naine vaatab veidi kõõrdi.

      "Tahtsin tappa oma meest… mürgitada."

      Ärapöörmatult Kiipus silmitseb kahvatut nägu, läbipaistvaid sõõrmeid ja lüheldast ülahuult, mis ei küüni katma laiavahelisi hambaid. Kärmelt muutub too veretu suu, samuti nagu vaheldub aukuvajunud silmadegi ilme.

      Ning äkki, riivatuna teise juhmist hämmastusest, Krõõt heidab käed seljataha, kallutab pea kuklasse ja vaatab uurides Kiipusele, tumedate ripsmete all niiske sädelus.

      "Sina ei usu?.. Ütle, mis sa arvad: kas andsin Ludvile mürki või ei? Vaata mind ja ütle, kas olen mõrtsuka moodi? Kas olen?"

      Tont sind teab, mõtleb Kiipus toolilt tõustes.

      "Ütle, ütle, kas usud, et suudaksin tappa?"

      "Ju sa's suudad. Kuid ükskõik."

      Krõõt sööstab akna juurde ning vajutab otsaesise ruudule. All tänaval seisab kaltsukorjaja vanker. Küürakas mees istub vankriäärel ning laob räbalaid kotti.

      Kiipus järgneb naisele, haarab selle käe ning näeb kollasetähnilisi silmateri avarduvat.

      "Vaata," osutab Krõõt sõrmega tänavale, kus küürakas harutab võidunud riidenärtsu. "Mina… olen nisuke."

      Ent samas ta puhkeb rahutult naerma ja vaatab Kiipusele, kes silmitseb teda pahurana.

      "Sa narrid mind, Krõõt."

      Naine tõmbab korra sügavalt hinge ja äigab käega üle näo.

      "Jah," sõnab tasa, silmad oma rahutult kõpsuvat saabast jälgimas, "narrisin sind. Aga pentsik oled sinagi."

      "Olen, olen." Kiipus näeb Tanel Saarpoomi teispool tänavat sõiduteele astuvat ning haarab toolilt mütsi. "Olen pentsikumgi kui arvad. Ela hästi."

      Krõõt hüüab midagi järele, ent Kiipus juba on all ning sammub vanamehele vastu, kes tuleb parajasti uksest sisse.

      "Lõunast, Saarpoom. Sind ma ajangi siin taga."

      Kulub