Invaliidid. Betti Alver

Saarpoom astub räpasesse ruumi, kus laudade ääres istub paar-kolm unise näoga teejoojat. Leti taga seisab madal mehike, olles ametis klaaspurgi kuivatamisega.

      "Tere, härrad," sõnab Saarpoom lähemale astudes. "Kas siin teie juures elab keegi Krõõt Ristipuu?"

      "Ristipuu?.. Ah see, kes vangist tuli?"

      "Seesama jah. Kas võiks kokku saada?"

      Mees tõstab purgi üles, hoiab veidi aega vastu valgust ning paneb siis rahuldatult kõrvale. Lillelise eesriide tagant ilmub paistetanud näoga tütarlaps, ning kohe levib ruumis kampveri lehka.

      "Liide," pöördub mees tüdruku poole, "vii see papi number neljandasse. Minge, ta näitab."

      Saarpoom astub tütarlapse järel umbsesse koridori. Kustki ülalt kitsast aknast langeb tuhmkollast lambivalgust. Teisele korrale jõutud, tüdruk koputab ühele uksele ning avab kohe. Saarpoom astub sisse.

      Raudvoodilt tõuseb umbes kolmekümneaastane, mustajuuksene naine, aukuvajunud põskede ning tumedate silmakoobastega. See kogu näib nii kuivetunud ja habras, et vanamehe süda valus kokku tõmbub. Paar silmapilku seisavad mõlemad liikumatult, siis läheneb naine tulijale.

      "Tere, isa," sõnab tasa. "Sina… ikkagi sina…" ent veretud huuled hakkavad värisema ja hääl ei pääse kurgust.

      Vanamees tõmbab tütre rinnale ning paneb käe selle värisevale pihale. Naine langetab pea ning surub näo vastu karedat kuube, hingates ahnelt selle värnitsa- ja kalalõhna. Kolm aastat oli sellest kõigest eemal, kolm igavikupikkust aastat, ning nüüd tunneb jälle seda veidi soolakat kodulõhna. Ega tahakski eemaldada nägu sellelt rõivalt, mille all kuuleb isa aeglasi südamelööke; ei taha mingeid sõnu ega seletusi – nii on hea. Jälle see lapsepõlve suur rahutunne, mida oli tajunud isa seltsis purjekal õõtsudes või sügistuulte vingudes suitsutamisahju küttes. Polnud lainet, millega isa poleks tulnud toime, ühtki kurja võimu, mis poleks hajunud ta vaate all. Veidi pead kallutades näeb neid silmi nüüdki enesele vaatavat – otsatu kaastunne helgib neist. Puudutatuna sellisest mitte midagi pärivast hellusest, langeb äkki maha, põimib käed isa jalge ümber ning puhkeb taltsutamatu hooga pisaraisse. Tanel püüab tütart üles tõsta, ent see on kui kasvanud ta põlvede külge, ja nii ei taipa vanameeski muud teha, kui istub põrandale ning silitab oma karukämblaga tütre kukalt.

      "Mine'nd, mine'nd, Krõõt," sõnab kohmetult, "mine'nd ikka… Eks ole ennegi süüta inimesi vangis peetud… Mine'nd, mine'nd… Nüüd ju kõik jälle hea, mis nüüd enam…"

      "Sina siis usud, isa, et see polnud mina…?"

      Vanamees vajutab sõrmed risti.

      "Mina usun," sõnab aeglaselt, "mina pean uskuma. Muidu ma vist poleks jõudnud seda kanda."

      Krõõt tõstab pisaraist märja näo ning vaatab isale ahastusest laiunud silmil otsa. Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub.

      "Või… või ehk oli neil ikkagi õigus?"

      "Ei! See oli vale!" Krõõda hääl tungib kõrist rabedalt kähisedes. "Ämm valetas! Mina ei tahtnud Ludvit tappa! Mul polnud mingit pudelit villakorvis! See kõik oli ämma ja Tamaara vale, nende endi töö… mina ei tea midagi!"

      "Kadri on surnud," ütleb Saarpoom tasa.

      "Ämm?.. Ammu juba?" Krõõda sinisoonelised käed muljuvad ärevalt seeliku halli riiet.

      "Pühapäev saab kaks nädalat. Läks hommikul Sepamardile kalu suitsutama. Kui poisid alla tulid, olnud Kadri kummuli maas, külmgi juba. Ju see südamehaigus ta ikka rabas."

      "Küllap vist," noogutab Krõõt, näol nagu kergendusilme levimas, ent samas see hajubki. "Aga… Ludvi?"

      Saarpoom vaatab veidi aega vaikides tütre otsa.

      "Ei saa mina temast targaks," sõnab viimaks. "Ei ta kõnele kellegagi, aina nohiseb enda ette nagu uimane. Ega tast mehest enam olegi tea mis asja, jooksva üha kallal ja vanaks läheb vägisi."

      "Tema muidugi usub, et tahtsin… teda mürgiga…?"

      "Kas nisuke ütleb, mida usub, ja mida ei usu? Pole mina käinud temalt pärimaski… Näe, ei ole ega ole seal enam õnne sest saadik kui… Kala ei tule tulemaski, pikne lõi mullu hobuse maha ja torm lõhkus toona võrgud viimaseni. Issand aita, kus siis nisuke hirmus asi võibki jääda…"

      "Aga Tamaara? Kas tema on veel Ristipuul?"

      "Ju ta näikse seal talitavat."

      Krõõt silmitseb ärapööramatult luitunud tapetililli, ning kollakashallide laikude tagant kerkib äkki tumejuuksene lapsepea.

      "Ja Toomas?" küsib sosinal. "Kas tema on Ludvi juures?"

      "Ei jätnud mina oma verd sinna valevandujate pessa."

      Krõõda silmanurgisse tekib mõningaid juuspeent kurde ning põsenukesse tõmbub nagu õhetuse aimust.

      "Ta vist ulatub juba köiepooligi rannal lükkama?"

      "Võrgugi viskab kuivama. See üsna Saarpoomi masti kohe."

      "Kas on?"

      "Sinu hambad näikse tal olevat, nisukeste suurte vahedega… küllap ise varsti näed… kas siis sõidame täna?"

      Krõõta valdab äge köhahoog.

      "Ma kardan, isa…"

      Tanel Saarpoom katab kämblaga silmad ning ohkab.

      "Ju seal neid õelaidki, kes valmis kiviga viskama. Kuid asu peavad nad sulle andma – seni kui mina elan. Ega see ole kerge, ju sa "Hea küll… Kas Mall tuli juba koju?"

      "Mall juba teist aastat Varamäel. Jättis katki kõik suured koolid ja püüab nüüd kala… Sul õite kange köha kohe."

      "Mis nüüd see… Kas Mall elab toa juures või vanas tuulikus?"

      "Toa juures. Tuulik nüüd ongi tühi, see Kodara Leoniid uppus kõige piiritusega Kotlarahusse… Ega ma seal kellelegi nimetanud, et sõidan sulle järele… ma ju ei teadnudki, kas tahad tagasi tulla."

      "Ei mul ole kuhugi minna," sõnab Krõõt tasa. "Kui sa söandad mind oma majja võtta…"

      "Mis sa'nd ometi," sõnab Saarpoom tõrjudes. "Näe, mis ta ei räägi… Ei see pruugi ühtegi karta, kelle süda puhas."

      Ent tütre piinatud ilme sisendab sellist pakitsevat viletsusteadvust, et tundub, nagu polekski lohutust tollele murele, mis urgitseb Krõõda südames. Taas valdab vanameest kohmetus ning laugudele immitseb niiskust.

      "Ma nüüd lähen veidi linna, Krõõt," sõnab toolile tõstetud korvi juures nokitsedes. "Eks sa vaata, mida Mari siia korvi pani; näe, kalasaba paistabki paberist."

      "Ju ma võtan."

      Kui uks isa järel kinni langeb, laskub Krõõt voodile. Kas siiski poleks parem jääda linna, otsida kustki tööd ning elada üksikuna, unustatuna, eemal kodukülast ja sellega ühendatud mälestistest? Ainult natuke vabadust oli ta ihanud, veendumust, et tema ja maailma vahel ei seisa too raske lukutatud uks. Ja nüüd, mil pole enam seda ust, nüüd pigistab ta südant uus, enneaimamatu äng. Kuid millised piinad ka ei valvaks Varamäe rannal – ta läheb ometi sinna. – Saates silmadega vabrikukorstnaist kerkivaid suitsupilvi, ta vajub rahutusse poolunne, virgudes pahatihti omaenese oigeist.

      Peeter Kiipus astub nagisevat treppi mööda kolmandale korrale ning seisatub poolavatud ukse ees. Tuba helendab päikesepaistest; eeskotta hoovab priimusekahinat ning kohvilõhna. Akna juures istub naine punaseruudulises kleidis, jalg lauale tõstetud, ning nõelub sukka. Kiipus viskab rõivapuntraga naisele selga, nii et see kiljatab.

      "Peeter! Sina?"

      "Tervist, Liisa."

      "Kas tagasi?"

      "Nagu näed."

      Tõtates naine õmbleb rebenenud suka kinni ning hammustab niidiotsa katki.

      "Kuidas sa nüüd..? Kas lähed jälle ära?"

      "Ju näeb. Eks maailmas ole ruumi küllalt."

      Liisa