Deemoni märk. Reeli Reinaus

saades esialgu rahulikuks jäänud ja mind ei viida turvakontrollist politsei eskordi saatel otse lähimasse jaoskonda. Õnneks ei pööranud mulle keegi üleliia tähelepanu. Sellegipoolest oli võimatu rahuneda. Üks põhjus oli see, et mu seljakotis oli suurem kogus sularaha, mille olin pangast välja võtnud. Olin hetk tagasi kogu oma arve tühjaks teinud. Nii ei saadud mind edaspidi kaardimaksete kaudu jälitada.

      Liisbeth saatis mind kuni turvakontrollini.

      „Ära ütle neile midagi. Keegi ei tohi teada, kes sa oled,” tuletas ta mulle meelde. „Ma ütlesin, et sa oled lihtsalt üks mu sõber, kes vajab mõneks ajaks peavarju.”

      Mõneks ajaks? Ma neelatasin, tundes klompi kurgus. „Ei ütle.” Oligi võimatu kujutleda, kuidas ma oma ülestunnistusega lagedale tuleksin. Keegi ei usuks seda nagunii.

      „Ma mõtlen vahepeal midagi välja. Ma luban,” kinnitas Liisbeth. Ja ma tahtsin teda uskuda. Seejärel kallistas ta mind tugevasti. Olin teda tundnud vaid viimased paar nädalat, kuid hetkel oli ta mulle kõige lähedasem inimene maailmas. Paraku ma teadsin, kuidas sellised asjad muutuda võivad.

      Varjasin oma pisaraid turvakontrolli eest, püüdes juukseid silmile tõmmata, nagu ma oleksin emo või midagi. Ma ei tea, kas see õnnestus. Ega see mind eriti ei huvitanudki. Ootasin ainult kannatamatult hetke, kui lennuk õhku tõuseb. Ootasin ja kartsin.

      Kui see hetk viimaks käes oli, siis polnud mul enam ühtegi emotsiooni. Olin täiesti tühi, jälgides tundetult, kuidas Tallinna linn ja Ülemiste järv aina väiksemaks muutuvad ja kaugemale jäävad, kadudes viimaks silmist.

      Ma ei avanud lennujaamast viimasel hetkel ostetud eestisaksa sõnastikku reisi jooksul kordagi. Lihtsalt ei suutnud. Teadsin ainult paari hädapärast väljendit nagu guten Tag ja danke ja entschuldigen Sie bitte, aga mul polnud mingit tahtmist oma sõnavara rohkemaga täiendada.

      Mul polnud millegi jaoks erilist tahtmist.

      Kui lennuk oli Tallinna kohalt üle lennanud, panin kõrvaklapid pähe ja püüdsin unustada kõike, mis toimub.

      „I was born in Puerto Rico.”

      Kuulasin Paul Simoni laulu ja järsku ma nägin seda. Ma seisin keset rahvahulka kiriku uksel, liikudes aeglaselt massiga kaasa. Naine minu kõrval sõrmitses palvehelmeid. Kaugelt, kiriku sisemusest, kostis preestri monotoonset palvelaulu ning ma tundsin, kuidas valu jooksis mööda mu luid.

      Mäletamise valu.

      Ainult ma ei teadnud, mida ma peaksin mäletama. Seepärast liikusin lihtsalt rahvasummaga kaasa.

      „In nomine Patris, et Filii, et Spiritus Sancti,” pomises preester altari ees. Iga kord, kui ta risti ette lõi, oli mul tunne, et mu sees liigahtas miski ja miski põletab üht kohta mu abaluul. Märkasin, et inimesed minu lähedal sosistasid midagi. Ma ei saanud nende sõnadest aru, kuid tajusin endal nende pilke.

      Teadsin, et naine mu kõrval on mu ema. Ma tundsin, kuidas ta oli sisemiselt krampis nende pilkude pärast. Aimasin, et see on kuidagi minuga seotud, ja tundsin, et mul hakkab kohe halb.

      „Ema!” sosistasin naisele. „Mul hakkab kohe paha.”

      Ema haaras mul käest. Tundsin ta peopesa parkunud nahka ja veidi kühmlikke sõrmi, mis mu käe ümber sulgusid. Ema käed meenutasid mulle vana inimese käsi, olgugi et ta oli veel päris noor naine.

      Preestri palved oli muutunud valjemaks, rahvas hüüdis vahele „aamen” või „halleluuja”. Nägin, kuidas osa inimesi oli juba peaaegu ekstaasis, kui preester pühitsetud vett rahva hulka viskas. Mu meelekohti rõhus tohutu raskus. Nüüd vaatasid inimesed mind juba päris avalikult. Ja kõigi nende silmis oli põlgus ja vihkamine. Ainult üks silmapaar vaatas mind kaastundlikult: üks noormees minust paar rida eespool noogutas mulle julgustavalt. Märkasin oma üllatuseks, et tal on sinised silmad. See pidi olema keegi võõras. Võib-olla seetõttu ta ei teadnudki minust midagi. Ma ei teadnud ka ise endast suurt midagi, kuid mul oli tunne, et inimesed jälgivad mind seepärast, et nad ootavad, mis edasi juhtub. Mul polnud aimugi, mis edasi juhtub, kuid tundsin, et mul hakkab kohe halb.

      „Ema,” ütlesin uuesti ta kätt pigistades, „ma ei suuda enam.”

      „Sa pead!” sosistas ema mulle vastu. „Me ei tohi enne teenistuse lõppu lahkuda, muidu…”

      Ma ei saanudki teada, mis muidu juhtuks. Korraga tundsin, kuidas mingi vari mulle peale vajub, ja ma kukkusin musta sügavikku.

      Teadsin sel hetkel, kui ma ärkasin, et see on päriselt juhtunud. Püüdsin meenutada ema nägu. Ma ei suutnud. See oli vaid üks patsi seotud juukseid katva valge rätikuga naine. Ma ei tundnud teda meenutades midagi. Ma ei tundnud valu. Valu, mida ma tundsin, oli hoopis teistsugune. See oli nagu magus igatsus millegi seletamatu järele. Ja tunne, et minu südamest on midagi välja rebitud.

      Kui see nägemus lõppes, oli mul tunne, et osa mu mälust on välja rebitud. Ma sündisin Puerto Ricos. See teadmine ise ei tekitanud minus erilisi emotsioone.

      Olin varemgi näinud seletamatuid hetki minevikust. Oma varasematest eludest. Muud moodi ei osanud ma neid mälupilte nimetada. Siis ei osanud. Nüüd ma teadsin või vähemalt arvasin, et teadsin. Need olidki minu eelmised elud.

      9

      Kui lennuk viimaks laskuma hakkas, jõudis mulle pärale, et oleme varsti kohal. Pingutasin mälu, püüdes meenutada, mida ma Saksamaa kohta tean, kuid tegelikult ei teadnud ma eriti midagi. Ei midagi rohkemat kui ehk iga teine tavaline inimene teadis – hansalinnad, teine maailmasõda ja Hitler, Berliini müür ja selle langemine, BMW ja Volkswagen, neonatsid ja türklaste kebabiputkad, õlu, hapukapsas, verivorst ja Angela Merkel.

      Võib-olla oli seda täiesti piisavalt.

      Liisbeth oli lubanud, et mulle tullakse vastu. See teadmine tegi mind murelikuks. Ma ei tahtnud mitte kedagi näha. Mitte midagi rääkida ega selgitada.

      Ja ega ma esialgu ka ei näinud kedagi.

      Alles siis, kui olin juba tükk aega saabuvate lendude terminali välisukse kõrval ühel pingil istunud ja püüdnud kriisiplaani välja töötada, astus minu juurde üks noormees.

      „Maria?” küsis ta veidi kähedal häälel.

      Tõstsin pilgu. Ta võis olla umbes kahekümnene või pisut rohkem ning nägi välja nagu tüüpiline skinheed oma kiila pea ja kogu selle subkultuuri juurde kuuluva rõivaarsenaliga. Või siis sellised sõbrad on Liisbethil, mõtlesin, ja noogutasin poisile.

      Ta viipas, et ma talle järgneksin. Ta auto oli lennujaamast tükk maad eemal ühel kõrvalisel parkimisplatsil. Viskasin oma koti tagaistmele ja istusin ise sinna kõrvale. Oleksin soovinud oma aju välja lülitada.

      Terve tee, mis me ta päevinäinud Volkswageniga sõitsime, ei lausunud kumbki meist sõnagi. Ja ma isegi ei püüdnud jälgida, kuhu me sõidame. Rääkimata sellest, et mul oleks olnud aimu meie reisi sihtkohast. Ma ei uskunud, et poiss viib mind enda juurde koju, selleks oli ta liiga sõnakehv. Ilmselt oli ta lihtsalt tüüp, kes pidi mind lennujaamast üles korjama. Aga kuhu ta mind viima pidi, sellele küsimusele ei osanud ma vastust leida.

      Viimaks peatas ta auto ühe poollagunenud hoone ees.

      „Tule lähme,” sõnas poiss saksa keeles, nii palju ma sain aru – komm ja midagi edasi.

      Sellegipoolest ei liikunud ma paigast. See ei olnud mingi maja, seal ei saanud ju ometi keegi elada. See oli isegi skvotiks liiga hale. Lobudik, mille seinad olid osaliselt kokkuvarisenud ja millel polnud ees ühtegi akent, seisis vaevu püsti.

      „Tule,” kordas poiss kärsitult.

      Ma ei teadnud, mida teha, ja tundsin, kuidas mind haarab paanika. Vaatasin poissi kahtlustavalt. Ta võis mu selles majas paljaks röövida, mind vägistada või tappa või kõiki kolme järjekorras. Või ka mingis muus järjekorras, sõltus, mis maitse tal on. Mitte keegi ei saaks kunagi teada.

      „It’s okey. Trust me,” sõnas poiss viimaks inglise keeles, nähes, et ma endiselt kõhklen ning mõistes, et ma ilmselt kardan. Või arvas ta lihtsalt, et ma ei saanud tast aru.

      Igal