Jüri Jaanson. Sauruse tee. Gunnar Press

Ühepaadikoht kuulub Kopenhaageni MM-il NSV Liidu meistrile Jaansonile.

      “Jakuša polnud 1987 kuigi kõva tegija. Panin ta juba enne liidukaid mitmel regatil paika ja kerkisin esinumbriks,” meenutab Jaanson. “Teda prooviti neljases, aga ju ta ei sobinud. Treener Igor Grinko neljapaadipoisid olid väga head kokkusõitjad, just neljapaati sobiva tehnikaga.”

      Jakuša kostab: “See oli keeruline lugu. Mu treener löödi koondisest minema, mind kupatati teise treeneri juurde. Istutati vastu minu tahtmist neljapaati. Ei tulnud sest asjast midagi. Olin peagi üheses tagasi ja Grinko ütles, et kui võidan Luzerni regatil Jaansonit, lähen MM-ile mina. Tundsin, et pole pärast kõiki segadusi MM-iks valmis. Jäin meelega tahapoole. Kaotasin, puhkasin veidi ja hakkasin valmistuma Sŏuli olümpia-aastaks.”

      1988 on Jakuša taas vormis. Jaanson tuleb NSV Liidu meistrivõistlustele koos Nikolai Tšuprinaga seni võitmatus kahepaadis, ent pole võistluseks valmis. Ta langeb spordipoliitikute rumaluse ohvriks. Jakuša võtab tagasi ühese trooni ning on koos Aleksandr Martšenkoga parim kahesel. Ta valib Sŏuli olümpiaks kahepaadi ja jõuab sellel pronksini. Ühepaadi viib olümpiaveele täiendava katsevõistluse võitja Jaanson.

      “Polnud valikut,” vaidleb Jakuša. “Olin Martšenkole ja tema treenerile lubanud, et kui saame olümpiakoha, siis ma teda üksi ei jäta. Pidasin sõna.”

      Kunagist võimsust taastamata astub Jakuša mõne aasta pärast kõrvale. “Treener töötas Venemaal, mina ei tahtnud Valgevenest ära tulla.” Praegu on Jakuša sõjaväepensionär ja tegeleb väikest viisi äriga.

      Karppinen ja Kolbe, võimsad duellandid

      Kui Jüri Jaanson 1986. aastal esimest korda NSV Liidust välja pääseb, tuleb ta Luzerni regati põhidistantsil 2000 meetris kolmandaks, kaotades kahele ammusele maailmavalitsejale, Pertti Karppinenile üksnes nelja ja Peter-Michael Kolbele kahe sekundiga. Tosin aastat vanemad, 1953 sündinud rivaalid üllatuvad tõsisest vastuhakust. Suve kuludes tuleb Kolbe Karppineni ees maailmameistriks, kuid nüüd esindab NSV Liitu Vassili Jakuša.

      “Kohtusin nii Karppineni kui ka Kolbega Luzernis esimest korda. Üritasin Karppineniga järvel isegi rääkida, et olen Eestist ja… Arvasin, et soomlane saab midagi ikka aru. Võistlusel polnud mul tema vastu veel võimalust. Super, kuidas ta vajalikul hetkel kiirendas ja eest kadus,” meenutab Jaanson.

      Karppineni ja Kolbe duellid kaunistavad sõudmist üle kümne aasta. Kolbe saab tuntuks esimesena, tulles 1975 maailmameistriks. Järgmisel suvel asub 194 cm pikkune sakslane Montréali olümpiafinaali pooleks maaks ülikindlalt juhtima. Viiendal kohal sõuab seitse sentimeetrit pikem tuletõrjuja Karppinen, kes tõrjub tööpäeviti tõesti tuld, mitte ei käi üksnes palga järel, nagu tollastel atleetidel tavaks. Soomlane on pääsenud lohutussõidu kaudu poolfinaali ja sealt üle noatera finaali. Nüüd kaotab ta liidrile juba üle kaheksa sekundi. 1500 m kohal edestab Kolbe põhivastast veel viie sekundiga, ent alistub päris lõpu eel masendunult, jaksamata Karppineni laastavale spurdile vastata.

      Pertti Karppinen (paremal).

      Stsenaarium kordub 1984 Los Angeleses. 1980 Moskvas Kolbet pole, sest Saksamaa LV kuulub nende riikide sekka, kes boikoteerivad mänge NSV Liidu Afganistani-agressiooni tõttu.

      Veidral kombel jääbki nii, et Karppinen võidab olümpialt kolm kulda (1976, 1980, 1984) ja Kolbe kolm hõbedat (1976, 1984, 1988), ent MM-idel on Kolbe viie kullaga Karppineni kahe vastu edukam. Meeste taktika erineb. Karppinen eelistab alustada tasakaalukalt ja lõpetada võimsalt. Kolbe lükkab kohe täiskäigu, kolmes olümpiasõidus on ta esimese kilomeetri järel alati liider.

      “Karppineni ja minu taktika sarnanesid,” lausub Jaanson. “Ilmselt juhib seda, et vaikselt alustatakse ja lõpus rünnatakse, põhjamaalastele omane rahulikkus. Ka norralane Olaf Tufte talitab nii. Käime kokkuvõttes ju vee peal vähem kui lõunamaalased, aga kui hoo sisse saame, siis hakkame panema. Igaüks peab õppima end tundma ja valima siis vastase löömiseks sobiva taktika. Kes ei suuda, see suureks sõudjaks ei saa.”

      Jaanson trehvab kauaseid duellante ühes tiitlivõistluse finaalis, MM-il 1987 Kopenhaagenis. Noor idasakslane Thomas Lange alustab triumfiteed, Kolbe aga alistab hõbedalahingus Karppineni 14 sajandiksekundiga. Jaanson on viies. Olümpial 1988 kohtuvad Karppinen ja Jaanson B-finaali esikohaheitluses, kus soomlane paneb kogemused maksma. Karppineni alistab Jaanson esimest korda 1989. aasta Bledi MM-i poolfinaalis. Kui soomlasele tundub, et koht finaalis on tagatud, lööb eestlane teda “Karppineni relvaga” – uskumatu spurdiga, mis tõstab ta sadakonna meetri jooksul neljandalt kohalt esimeseks. “Lõhkusin Karppineni võites nagu veel ühe barjääri maha,” kirjutab Jaanson päevikusse ja sõuab end pronksile.

      “Loomulikult mäletan, kus Jürile esimest korda kaotasin. Hõimuveli oli ammu hea sõudja, vähemalt 1986. aasta Luzerni regatil teadvustasin tema talenti juba kindlasti. Elan talle tänaseni kaasa,” räägib Karppinen.

      “Jüri on kasutanud minuga sarnast taktikat. On raja esimesel poolel varjus ja spurdib lõpus kõvasti. Ma teadsin ka Bledis 1989, et ta nii teeb, aga mul oli südamega probleeme ja ma ei jaksanud vastata. Jürile võis minu alistamine oluline olla, aga uskusin siis, et jaksan teda veel võita.

      Jüri-taolisi absoluutselt pühendunud sportlasi näeb harva. Olen temaga ühes paarisneljases sõudnud, üsna tähtsusetul näidisvõistlusel. Sealgi andis ta endast parima!”

      Kolbe paneb aerud käest enne, kui eestlane saab kõikvõimsaks. “Jah, tema oli tipus ja mina alles tõusmas. Nii nägime teineteist lähemalt vaid stardijoonel. Siis pühkis Kolbe minema ja minust püüdmata ta jäigi,” ütleb Jaanson. “Kuival maal me ei suhelnud, sest tema jaoks olin keskmik, nagu neid lademes leidus. Võtan Kolbet muljet avaldava ikoonina, kellest õhkus väljapeetust. Tema sõudetehnika, paat, riietus ja käitumine olid laitmatud. Ikoonist ei peagi kõike teadma.”

      Tippspordist loobunud Kolbe astub 1991. aastal eestlasele ligi, et kutsuda teda ühele Saksamaa regatile. Alles siis saab Jaanson teada, et Kolbe valdab inglise keelt. Regatt jääb ära.

      Suvel 2009 tuleb Soome parim sõudja Juho Karppinen maa meistrivõistlustel kahepaadis pronksile, partneriks treener, 56-aastane isa Pertti Karppinen, kes on siiani heas vormis.

      Kolbe annab 1975. aasta MM-võidu järel norralanna Anna Mobergile intervjuu. Sõudja ja ajakirjanik, Norra endine kiiruisumeister, abielluvad viie aasta pärast. 1981 sünnib poeg Knut Mikkel, kellest saab Norra sõudja, küll mitte eriti edukas.

      Lange – lapstäht, megastaar, härrasmees

      Juunioride 1980. aasta MM-il Hazewinkelis sünnib üllatus, kui inglastest favoriidid Adam Clift ja Steven Redgrave saavad paariskaheste finaalis lüüa idasakslastelt Roland Schröderilt ja Thomas Langelt. Üllatus kasvab sensatsiooniks, kui selgub, et Lange on teistest kaks aastat noorem, 16-aastane.

      Sir Steven Redgrave on maailma kõigi aegade kuulsaim ja tituleerituim sõudja, ent tema on ohjanud üksikaerupaate. Lange aga tõuseb ajastu suurimaks ühepaadisõudjaks, võites nii olümpialt kui ka MM-ilt hulga kulda.

      1964. aasta 27. veebruaril Martin Lutheri tillukeses kodulinnas Eislebenis sündinud Lange võidab 1981 ja 1982 ühepaadil juunioride MM-i. 1983 alustab ta täiskasvanute seas kahepaadil, kaaslaseks neljasel juba olümpiakulla pälvinud Uwe Heppner. Puhas töö tehakse selge vahega nii 1983. kui ka 1985. aasta MM-il. Pole suuremat kahtlust, kuhu rändaks vahepealse aasta olümpiakuld, kuid NSV Liit ei osale Los Angelese mängudel ega luba sinna ka vasalle.

      Lange karjäär meeste ühepaadil algab 1986, paraku jätab ta MM-i haiguse tõttu vahele. Seda mõjusam on 1987. aasta tulek. Kopenhaageni MM-il nokaudib Lange mõlemad senised valitsejad, 11 aastat varem sündinud Michael Kolbe ja Pertti Karppineni. Lange valusat minekut saab oma nahal tunda ka Jüri Jaanson, kes tuleb debüüt-MM-il viiendaks. Jaansonist aasta vanem Lange võidab teistele sõnaõigust andmata ka Sŏuli olümpia ja 1989. aasta MM-i.

      Edaspidi läheb suveräänil raskeks. Esiteks keskendub ta ülikoolis meditsiiniõpingutele. Teiseks on kokku varisemas Saksa DV ja tema perekond löögi all, sest isa on kaua töötanud