Jüri Jaanson. Sauruse tee. Gunnar Press

Tartus haiglasse, seejärel taastub. Õiget trenni saab teha alles 19. oktoobril. Kuu aega hiljem teeb Jaanson tähelepaneku: “Säärelihased valusad.” Mõni aeg hiljem lisab ta märkuse: “Ilmselt algas siis rohkem kui aasta hiljem kulmineerunud luuümbrisepõletik.”

      Sünnipäeval 15 km jooksu ja 26 km sõudmist

      NSV Liidu meistrivõistlused toimuvad 1985. aasta mais. Vassili Jakuša võidab A-, Jaanson B-finaali. “Poolfinaalis olin 500 m enne lõppu teisel kohal, siis tegin kaks “konna” ja jäin neljandaks.”

      29. mail käib Jaanson pärast trenni ujumas ja kuuldeaparaat lupsab sillalt vette. Igaveseks. Äpardused ei riku tema head tuju. Jaanson õhkab päevikus: “Oleks Moskvas ka enesetunne nagu praegu!”

      See unistus ei täitu. Suurel Moskva regatil langeb Jaanson eelsõidus välja ja kirjutab: “Sõitsin nagu algaja, väsimus oi-oi missugune…”

      Kaks kuud hiljem ebaõnnestuvad Rostovis NSV Liidu juunioride meistrivõistlused. “Hooaja põhivõistlusel superpõrumine, kuigi olin muidu stabiilne.” Lohutuseks võidetakse koos Andrei Jakovlevi, Priit Tasase ja Roman Lutoškiniga paarisneljasel. Eesti meistri tiitlit kaitseb Jaanson vaevata, lisaks teenib suurematel paatidel kulla ja kaks hõbedat. Ometi sigineb Eesti sõudmise uue valitseja päevikusse 21. augustil kirje: “Hommikul võimlemine ja otsad 3 x 1000 m. Pärast teist otsa Mihkel õiendas vähe ja ma läksin närvi. Läksin minema. Psüühiline väsimus. Õhtul puhkus. Enesetunne kehva.”

      Kolm tulevast olümpiameest: Vjatšeslav Divonin (vasakult), Roman Lutoškin ja Jüri Jaanson.

      Hooaeg lõpeb NSV Liidu mitteolümpiadistantside meistrivõistlustega. Jaanson põrub 500 meetris, ent saab 2000 meetris teise aja ja on kokkuvõttes neljas, võitjast Aleksandr Ševtšenkost (Moldova) maas vaid kaks sekundit. “Hooaeg on läbi, kukun puhkama. Täitsa hea! Hea, et hooaja lõpus äravajumist polnud. Stabiilsus!”

      14. oktoobril jookseb Jaanson hommikul 15 km ja sõuab õhtul 26 km. “Halb ilm, jalad külmetasid. Sain täna 20-aastaseks. Hurraa! Kaks kümnendit ära elatud!” Järgmisel hommikul sõuab 27 km, õhtul teeb kangiga ja muul moel üle kahe ja poole tunni üldkehalist ettevalmistust. “Täitsa otsa lõppesin.”

      Oktoobris koguneb 557 sõudekilomeetrit ja 126 km jooksu. “Kõvad kilomeetrid, aga tunnen end hästi, kõik on korras.” Vastu talve on päevi, kui sõudekilomeetrite hulk läheneb poolesajale. Käed on katki.

      Jaanson teab, et uuel aastal tuleb lõplikult läbi murda.

      Tosin vägevat sõudjat Jaansoni teel

      Enne kui Jüri Jaanson astub maailmaareenile suurimate ässade vastu, tuleb tal Eestist ja NSV Liidust välja pääseda. Mõlemal rindel seisavad vastas ambitsioonikad ja tulevikukarastust pakkuvad vastased: Eestis Roman Lutoškin ja NSV Liidus valgevenelane Vassili Jakuša.

      Siis tulevad sõudemaailma vägevad.

      Soomlane Pertti Karppinen ja sakslane Peter-Michael Kolbe on kõndinud suurema jao sporditeest enne Jaansoni saabumist, kuid just nendega läheb noor eestlane vastamisi esimesel võistlusel piiri taga. Legendaarsetelt atleetidelt jagub õppimist aastateks.

      Sakslane Thomas Lange, tšehh Václav Chalupa, poolakas Kajetan Broniewski, šveitslane Xeno Müller ja sloveen Iztok Čop moodustavad koos Jaansoniga kümmekond aastat ühepaadisõudmise ladviku, kuhu teistel on harva asja.

      Uusmeremaalane Rob Waddell ilmub 20. sajandi lõpul sõudemaailma kui uue usu kuulutaja, võitnud aga kõik, mis võimalik, kaob aastal 2000. Tuleb tagasi 2008 ning kaotab Pekingi olümpia paariskaheste finaalis koos Nathan Coheniga ka Jüri Jaansonile ja Tõnu Endreksonile.

      Waddelli järel kerkib ühepaadikuningaks norralane Olaf Tufte, kes jätab Jaansoni suvel 2004 finiši eel olümpiahõbedale. Autasustamisel seisab Tufte teisel käel seni suure medalita püsinud bulgaarlane Ivo Ianakiev.

      Põnevad kujud.

      Lutoškin, hindamatu trenni- ja laagrikaaslane

      Jaansonist poolteist aastat vanem, 1964 sündinud pärnakas Lutoškin alustab sõudmist 14-aastaselt ning teenib juba 1980 ehk aasta enne Jaansoni sõudjatee algust Eesti meistrivõistluste medaleid. Suvel 1983 on selge, et Eesti sõudmises on põlvkonnad vahetunud. Kodus saavad kaksikvõidu juuniorid Andrei Jakovlev ja Roman Lutoškin, kolmas on noorteklassi saadik Jüri Jaanson. Suvi hiljem vahetub võim selleski seltskonnas. Juunioride meistrivõistlustel saab Lutoškin kullalahingus veel Jaansonist jagu, kaks nädalat hiljem jääb meeste seas peale juba Jaanson. Uus liider on kohal, ent Lutoškin muudab tema elu edaspidigi vahel kibedaks.

      Üksnes 177 cm pikk Lutoškin läbib arvestatava karjääri. Olümpial 1992 tuleb koos Priit Tasasega paariskahesel neljandaks, üheksa MM-i laeks jäävad 7. -8. kohad kergekaalu ühesel. 1990 võidab ta Hea Tahte mängudel hõbeda, NSV Liidu meistrivõistlustelt koguneb kolm ja Eesti meistrivõistlustelt 28 kulda. 1987 on Eesti sõudmine sel järjel, et NSV Liidu meistrivõistlustel saab Jaanson ühepaadil kulla ja Lutoškin ukrainlase Anatoli Litvini järel pronksi.

      Roman Lutoškin, asendamatu treeningupartner ja asendamatu vastane.

      Jaanson ja Lutoškin sõbrunevad jaanuaris 1984, kui jagavad suusalaagris tuba. Nad innustavad teineteist treeningul, laagrites ja võistlustel poolteist kümnendit.

      “Romka on üks neist vähestest, tänu kellele ma sain tugevaks. Sitke vend. Kassi hingega. Neid võistlusi, katseid ja treeninguid, mille ainus siht oli Romkale ära panna, jagus lõpmatuseni, kõrini… Lihtsalt tuli ära panna mehele, kellega koos läksime higi valades ja teineteist toetades tipu poole,” vangutab Jüri pead.

      On vaid kaks inimest, kelleta Jaanson oma sporditeed ette ei kujuta. Üks on treener Mihkel Leppik ja teine Roman Lutoškin. Nemad olid ta kõrval juuniorieas, kõige tähtsamatel tööaastatel, kui ümbritsevatest inimestest ja keskkonnast sõltub eriti palju.

      “Meie ühisest tööst on raske leida midagi lõbusat. Jüri oli vaikne, punktuaalne, põhjalik. Hasartne kõiges, milles sai midagi tõestada. Tuleb pühapäevahommikul ja ütleb, et ega midagi, peab trenni minema. Vene keeles võiks sellise olukorra kohta öelda mõndagi… Aga minna tuli,” irvitab Lutoškin rõõmsalt.

      “Loomulikult oli meil vaidlusi, kuidas üht või teist asja teha. Loomulikult külvas tema kehv kõrvakuulmine vahel segadust. Aga ta võttis ikka mind kah kuulda. Kui temas oli mingit maailmameistri upsakust, siis ehk korraks pärast Austraalia MM-i. Ilmselt ei meeldinud talle pilvedes hõljuda ja ta kobis alla tagasi.

      Mida ma imeks panin – treenisin Jüriga sügisel, talvel ja kevadel, aga ei leidnud märke, mille põhjal ennustada, kas tal tuleb hea või halb suvi.”

      Jakuša, NSV Liidu esisõudja ligi kümme aastat

      “Suurel kodumaal” tuleb Jüri Jaansonil alistada Valgevene sõudja, 1956. aasta 30. juunil sündinud Vassili Jakuša, kes on debüteerinud MM-finaalis juba 1979, võitnud 1980 Moskva olümpiamängudelt hõbeda ning MM-ilt hõbeda ja pronksi, tulnud 1980–1986 seitse korda järjest NSV Liidu meistriks.

      Vassili Jakuša.

      “Kohtusime rajal üksjagu ja ka suhtlesime kuigivõrd – viisakalt ja distantsilt, sest ta oli ikkagi vanem generatsioon ja minu jaoks austatav,” tähendab Jaanson. “Jakuša oli kogenud ja kiire, sõitis hea tehnikaga. Inimesena oli rahulik. Näiteks ei õnnestunud mul näha teda iial vintispäisena, samas kui kahepaadiäss Juri Pimenov õlitas end iga suurema võistluse järel põhjalikult.”

      Jakuša ütleb: “Kui Jura jõudis koondise laagritesse, nägin kohe, et ta on hea mees, tõeline sportlane, võitleja. Sain aru, et saabus tugev vastane.”

      1986. aastal Trakais võidab Jaanson Jakušat esimest korda ning on finiši