Jututulbad. Merca

andeks, et siia rohkem valgust praegu ei saa,» vabandab Elminda. «Elekter läks ära. Meil on siin paar autonoomset angerjat, aga ei taha neid päris välja ka kurnata, las töötavad poole pingega. Teevee keemaajamine oli neile juba päris suur koormus.»

      Habekakk on ennast mõnusalt röötsakile lasknud ja ümiseb mingit Ladina-Ameerika rütmi.

      «Kui lubatakse, läheksin ma hea meelega duši alla,» teatab Alleaa. «Ma tahaksin kangesti need joodikud enda küljest maha pesta.»

      «Mine aga, vannituba on sealpool,» seletab Elminda. «Aga hoia, palun, veega kokku, eks. Nende angerjate pärast.»

      Valan endale tassitäie mõnusat aromaatset teed ja lõdvestun. Issand, kui hea! Habekakk ümiseb, Irma räägib oma tütrele tänastest seiklustest. Kui midagi veel tahta, siis üht juustuvõikut, aga vot, ei viitsi küsida. Suu ei tule lahti. On kuulda, kuidas Alleaa vee lahti keerab ja vannitoas lobistab. Soe tee valgub mõnusalt makku ning hellitab sisikonda.

      «Kas tualett on vannitoa kõrval?» küsin.

      «Jah,» seletab Elminda. «Välisuksest mööda ja paremale.»

      Ajan end diivanilt püsti.

      «Loodan, et ka Helduril on seal kõik korras. Varsti tõuseb päike ka,» mõtlen, kui korteriuksest möödun. Kostab koputus.

      «Ei tea, kes see veel on? Niisugusel ajal,» imestab Elminda.

      «Äkki on Heldur,» loodab Irma kõhklevalt.

      Koputus kordub.

      «Ma teen ise lahti. Olen nagunii siin.»

      Avan ukse. Selle taga pole kedagi. Pistan pea koridori. Seal on pime.

      «Uu,» hõikan.

      Kellegi käsi haarab must kinni, tunnen teravat valu vasakul põsel, lõua all, paremal põsel, laubal. Ring saab täis.

      «Elminda, sa ütlesid, et teisest korrusest kõrgemale mol’od ei tule?»

      «Mitte kunagi.»

      «Siin on õhk nende jaoks liiga hõre ja nad kardavad kõrgust.»

      «See siin ilmselt mitte,» vastan ja pööran toasolijate poole oma verise näotuse.

      Selja tagant kostab saagi saanud mol’o võidurõõmus kriisk.

      SUUR NAGU PAKUK-LIND

      Täna algas minu kolmas kuu Llydoonil. Kolmas kuu eemal valgusaastate kaugusel asuvast Maast. Eemal Allenist. Ma oleksin pidanud tegelikult korrastama oma märkmeid ja faile, uurima preparaate, aga üha enam eksles mu pilk maastikule dünoomilise klaasi taga. Siin me elasime viiekümnekesi. Enamasti bioloogid, geograafid, mehhaanikud, mõned teenindustiimi inimesed, kes koristasid ja tegelesid toitlustamisega.

      Dünoomiline kuppel, kus me elasime, nägi kõrgelt vaadates välja kui vesivill, millel ava keskel. Kupli sisemuses moodustas see läbipaistva spiraali, mille kaudu me oma kahe uuringumooduliga planeeti seiramas käisime. Neid aparaate ja ka kanderaketti hoiti maa-aluses garaažis.

      Täna ma materjale koguma ei läinud. Geograafid olid eile ette võtnud esimese kahepäevase lennu. Teine mooduli meeskond oli valves, juhuks, kui esimeselt peaks saabuma hädasignaal. Mina teesklesin töötamist, ent igatsus Alleni järele muutus üha närivamaks. Laboriarvuti teatas mulle juba mitmendat korda, et on sinise süldiliblika DNA lahti harutanud, aga minu käsi ei tõusnud andma käsklust võrdlevateks analüüsideks. Ometigi oli see minu töö juures üks lihtsamaid, ent põnevamaid asju. Peale preparaatide kollektsioneerimise, muidugi.

      Viimane sideseanss Alleniga oli toimunud eelmise kuu alguses. Sideseansid seesuguste vahemaade taha olid tõeline ikaldus ja piduripidu, kuid seegi oli meile suur asi. Annil oli ainukesena lihtne – tema oli abielus mehhaanik Peteriga. Kudrutasid seal oma pruutpaarisviidis, aga Allen oli strukturaallingvist ja neid polnud Llydoonil tarvis. Siin puudusid intelligentsed eluvormid. Pea kogu planeeti hõlmas lõbus lopsakas džungel. Isegi kohalikud kiskjad olid inimestele üldiselt ohutud.

      Ma sisestasin laborarvutisse vastumeelselt uue käskluse, tõusin laua tagant püsti, et endale kohvi tuua, ja siis ma nägin esmakordselt NEID…

      Nagu suured mustad räsitud nartsud tiirlesid olendid ümber kupli. Mingid linnud? Haarasin automaatselt kaamera järele. Uskumatu! Miks me neid varem pole märganud? Nad on ju üüratud!

      Nad meenutasid hiigelpealisi marabuid. Üks lendas minu suunas, avas oma tohutu noka… Ma oleksin võinud sinna vabalt sisse mahtuda ja ruumi jääks ülegi. Linnu suu oli seest siresinine. Nokk krigises vastu dünoomilist klaasi, enne kui olend end vaevaliselt õhus ümber pööras.

      Laboriuks kolksatas. Sisse tormas ärevusest ähkiv Elery.

      «Pam, mis ASI see on?» kähistas ta, suunates näpu kolmele räsitud hiidmarabule.

      «Kurat, kust ma tean! Esimest korda näen isegi!»

      «Need ajavad hirmu nahka.»

      «Ega minagi tahaks neil kätt suruda. Või õieti tiiba.»

      Linnud kupli taga tegid veidrat häält ja lendasid metsa suunas minema. Vajutasin kaamera kinni ning panin lauale.

      «Teeks ühe kohvi?»

      «Okei, ma lähen toon sulle ka, aga sina kraami oma piiritusevarud välja. Mul on selle ehmu peale üht surakat vaja.»

      Noogutasin. Elery väljus. Mina võtsin sahtlist laborikapi võtmed. Muidugi oli meil dünoomkuplis ka baar, aga sealsed varud olid mõistetavatel põhjustel limiteeritud. IT-mees Tony ajas mingist kohalikust kraamist haisvat hägust praskat, mis tegi kõhu lahti ja premeeris hommikuks padupohmakaga. Tony ise võis isegi raketikütusest väljafiltreeritud vedelikku läbi soolikate lasta, ilma et see tema organismile märgatavat mõju oleks avaldanud.

      Elery tuli kohvidega tagasi. Sortsatasin topsidesse pisut 96 kraadist piiritust. Võtsime esimese lonksu. Jook jooksis soojalt soolikast alla.

      «Tead, mul tuli pähe üks kummaline lause kunagi loetud lasteraamatust,» sõnasin mõtlikult.

      «Mis lause?»

      «Pealkirja ja lugu ei mäleta, aga lause oli järgmine: «Suur nagu pakuk-lind…»»

      «Misasi?»

      «Pakuk-lind.»

      «Pakuk-lind,» kordas Elery. «See nimi sobib talle. Või neile.»

      Võtsime järgmise lonksu.

      «Kurat, ma pidin ennast täis sittuma, kui see elukas mu akna taha ilmus!» ohkas Elery.

      «Ega minagi just ei rõõmustanud.»

      «Sa oled teinud siin mooduliga mitmeid reide, sa oled lähidžunglis käinud, KUIDAS sa neid varem pole kohanud?»

      Kehitasin õlgu.

      «Võib-olla on see kuidagi aastaaegadega seotud…» oletasin. «Või mõne muu taolise nähtusega. Ilmselt on tegu rändlindudega.»

      «Uskumatu! Huvitav, millest nad toituvad? Siinsed eluvormid on üsna pisikesed.»

      «Tont seda teab…»

      Lülitasin filmitud lõigu arvutiekraanile. Võtsime lonksu.

      «Einoh, sa vaid vaata seda nokka! Lehm võiks sealt vabalt sisse mahtuda.»

      «Kurat, mulle ei meeldi sihukesed asjad, ausalt!»

      «El, see on su esimene reis, või?»

      «No ei ole, aga mujal olen käinud siis, kui kõik olulised asjad on enam-vähem selgeks saadud. Hipooria hammustavad liivad või Thempra 3 iluelukas või Leiborori kihvaline muundlill. Tead, millest hoiduda.»

      Labori uks lendas taas lahti.

      «Pamela, need mürkrohelised mugulad, tead küll… Ajasin neist väikese joogi ja assaraisk, mihukese tripi ma just sain!»

      See oli permanentses vines Tony, kes veheldes uksest sisse lendas. Torkasin piirituseanuma automaatselt