Ilusaid lugusid Shakespeareilt. Edith Nesbit

Seal magas Titania alati pärast haldjatantsu, läikivasse ussinahka mähituna. Oberon kummardus tema kohale ja pani mahla tema silmadele, öeldes:

      „Sa armud sellesse, keda sa ärgates näed.”

      Juhtus nii, et kui Titania ärkas, märkas ta esimesena rumalat käsitöölist, üht seltskonnast, kes olid tulnud metsa oma näidendit harjutama. See käsitööline oli kohtunud Puckiga, kes oli kinnitanud ta õlgadele eeslipea, nii et paistis, nagu oleks see seal kasvanudki. Kui Titania seda kohutavat elukat märkas, küsis ta: „Mis ingel see on? Oled sa sama tark, kui sa oled ilus?”

      “Olen küllalt tark, et leida teed sellest metsast välja, sellest on mulle küllalt,” ütles rumal kloun.

      “Palun, ära mine metsast välja,” ütles Titania. Armumahl oli talle mõju avaldanud ja talle tundus see käsitööline ja kõige ilusama ja meeldivama olendina terves maailmas. „Ma armastan sind,” jätkas ta. “Tule minuga ja ma panen haldjad sind teenima.”

      Ta kutsus neli haldjat, kelle nimed olid Herneõis, Härmavõrk, Kübe ja Sinepiiva.

      “Te peate seda härrasmeest teenima,” ütles kuninganna. “Toitke teda aprikooside ja murakatega, punaste viinamarjade, roheliste viigimarjade ja mooruspuuviljadega. Varastage mesilastelt meepõisi ja varjake värviliste liblikatiibadega tema uniste silmade eest kuukiiri.”

      “Ma teen seda,” ütles üks haldjatest ja ka kõik teised ütlesid: „Ma teen seda.”

      “Nüüd istu minu kõrvale,” ütles kuninganna käsitöölisele, „ja las ma silitan su kalleid põski ning panen lõhnavaid roosipärgi su siledasse, läikivasse pähe ja suudlen su ilusaid suuri kõrvu, mu suurim rõõm.”

      “Kus on Herneõis?” küsis eeslipeaga kloun. Ta ei hoolinud eriti kuninganna kiindumusest, kuid oli väga uhke, et haldjad teda teenisid.

      „Siin,” ütles Herneõis.

      „Kratsi mu pead, Herneõis,” ütles kloun.

      „Kus on Härmavõrk?”

      „Valmis,” ütles Härmavõrk.

      „Tapke mulle,” ütles kloun, „see punakas mesilane selle karuohaka pealt ja tooge mulle ta meepõis. Kus on Sinepiiva?”

      „Siin,” ütles Sinepiiva.

      „Oh, ma ei taha midagi,” ütles kloun. “Aita vaid Herneõiel mind kratsida. Pean minema habemeajaja juurde, sest ma arvan, et olen koledasti habemesse kasvanud.”

      „Kas sa tahaksid midagi süüa?” küsis haldjakuninganna.

      „Tahaksin pisut häid kuivatatud herneid,” ütles kloun, sest eeslipea oli pannud teda soovima eeslitoitu, „ja seejärel pisut heina.”

      „Kas peaks mõni mu haldjaist tooma sulle oravapesast pisut pähkleid?” küsis kuninganna.

      „Ma eelistaksin peotäit või kaht kuivatatud herneid,” ütles kloun. „Kuid palun, ära lase kellelgi oma rahva hulgast mind segada, ma lähen magama.”

      Siis ütles kuninganna: „Ma lehvitan sulle tuult.”

      Ja kui Oberon nende juurde tuli, leidis ta oma ilusa kuninganna jagamas suudlusi ja kallistusi eeslipeaga käsitöölisele.

      Enne, kui kuningas kuninganna nõidusest vabastas, veenis ta teda, et too annaks talle väikese india poisi, keda ta nii väga oma kaaskonda tahtis. Siis hakkas tal oma naisest kahju, ta pani pisut nõiduslikku lillemahla ta ilusaisse silmadesse ja siis nägi naine hetke pärast selgesti seda eeslipäist klouni, keda ta oli armastanud, ja ta mõistis, kui rumal ta oli olnud.

      Oberon võttis klounilt eeslipea maha ja jättis ta oma uinakut lõpetama, lebades keset tüümiani ja kannikesi.

      Nii oli kõik jälle lihtne ja selge. Oberon ja Titania armastasid teineteist rohkem kui kunagi varem. Demetrius ei mõelnud kellestki peale Helena ja Helena polnud mõelnud kunagi kellestki peale Demetriuse.

      Mis puutub Hermiasse ja Lysanderisse, siis olid nad armastavam kui ükski paarike, keda võis kohata päevateekonna jooksul, isegi läbi haldjametsa.

      Niisiis läksid neli surelikku armastajat tagasi Ateenasse ja abiellusid ning haldjakuningas ja – kuninganna elavad õnnelikult sellessamas metsas kuni tänase päevani.

      VENEETSIA KAUPMEES

      Antonio oli rikas kaupmees Veneetsiast. Tal oli laevu peaaegu igal merel ja ta kauples Portugali, Mehhiko, Inglismaa ja Indiaga. Kuigi ta oli oma rikkuste üle uhke, oli ta ka väga heldekäeline ja alati valmis laenama oma sõpradele, kelle hulgas oli esimesel kohal ta sugulane Bassanio.

      Kuid Bassanio, nagu paljud teised lõbusad ja nägusad noormehed, oli hooletu ja pillav, ning leides, et mitte ainult ta varandus polnud läbi, vaid et ta ei suutnud ka oma võlausaldajatele maksta, läks ta Antonio juurde, et too teda aitaks.

      „Sulle, Antonio,” ütles ta, „võlgnen ma maailmas kõige rohkem, ja mul on kindel kavatsus kõik tagasi maksta, kui sa vaid mind aitad.”

      „Ütle, mida ma saan teha, ja see saab tehtud,” vastas ta sõber.

      Siis ütles Bassanio: “Belmontis elab rikas pärijanna, ja kõikjalt maailma nurgast tuleb talle kosilasi, mitte ainult sellepärast, et ta on rikas, vaid et ta on ka ilus ja hea. Ta vaatas mind viimasel korral, kui kohtusime, nii heatahtlikult, et olen kindel, et võidan kõiki ta kosilasi, kui mul oleks vaid raha sõita Belmonti, kus ta elab.”

      “Kogu mu raha,” ütles Antonio, “on merel kinni ja mul pole sularaha, kuid õnneks on mu kuulsus Veneetsias hea ja ma laenan sulle, mida sa vajad.”

      Veneetsias elas tol ajal rikas liiakasuvõtja, kelle nimi oli Shylock. Antonio põlgas teda väga ja kohtles teda üpris järsult. Ta oli Shylocki nagu koera oma uksest välja visanud ja isegi ta peale sülitanud. Shylock oli kõik need põlgusavaldused kannatlikult õlgu kehitades vastu võtnud, kuid sügaval südames soovis ta rikkale, ülbele kaupmehele kätte maksta. Peale selle, et Antonio oli ta uhkust riivanud, oli ta ka tema äri rikkunud.

      „Kui poleks teda,” mõtles Shylock, “oleksin poole miljoni tukati võrra rikkam.” Nii turuplatsil kui ka igal pool mujal põlastas Antonio intressi, mida Shylock nõudis, ja mis veel hullem, ta laenas raha ise hoopis intressita.

      Aga kui Bassanio tuli Shylockilt paluma, et ta laenaks kolm tuhat tukatit Antoniole kolmeks kuuks, peitis liiakasuvõtja oma viha ning ütles Antoniole: „Kuigi oled mind karmilt kohelnud, laenan teile raha ega nõua mingit intressi. Kuid selle eest võiksite alla kirjutada vekslile, milles nõustute, et kui te mulle kolme kuu pärast tagasi ei maksa, on mul õigus lõigata teie keha küljest naela jagu (umbes pool kilo) liha, kust ma tahan.”

      “Ei,” hüüdis Bassanio oma sõbrale, “sa ei tohi minu pärast niimoodi riskida.”

      „Ah, ära karda,” ütles Antonio, “mu laevad jõuavad koju kuu aega enne seda tähtaega. Ma kirjutan lepingule alla.”

      Nii oli Bassaniol reisiraha Belmonti jõudmiseks, et kosida seal armsat Portiat. Kuid selsamal õhtul jooksis liiakasuvõtja ilus tütar Jessica oma isamajast koos oma kallimaga minema ja ta võttis endaga kaasa oma isa varakambrist mõned kotid tukatite ja vääriskividega. Shylocki kurvastus ja viha olid kohutavad. Ta armastus tütre vastu muutus vihaks. “Tahaksin, et ta oleks surnult mu jalge ees ja mu juveelid ta kõrvade küljes,” hüüdis ta. Ta ainsaks lohutuseks oli kuuldus tõsistest kaotustest, mis olid Antoniole osaks langenud, kelle mõned laevad olid hukkunud. „Vaadaku oma vekslit,” ütles Shylock, “vaadaku oma vekslit.”

      Vahepeal oli Bassanio Belmonti jõudnud ja ilusale Portiale külla läinud. Ta leidis, nagu ta oli ka Antoniole öelnud, et kuulujutud neiu rikkusest ja ilust olid talle lähedalt ja kaugelt kosilasi kokku toonud. Kuid neile kõigile oli Portial vaid üks vastus. Ta võtab vastu vaid selle kosilase, kes täidab tema isa testamendis ettenähtud tingimused. Kuid need tingimused hirmutasid eemale paljud ta innukad peigmehed. Sest mees, kes tahtis võita Portia käe ja südame, pidi arvama, missuguses kolmest kastikesest oli tema portree. Kui ta arvab õigesti, saab Portiast ta pruut,