Ilusaid lugusid Shakespeareilt. Edith Nesbit

kuulis enda taga häält, mis käskis tal peatuda.

      See oli krahv Paris, kes oleks pidanud Juliaga selsamal päeval abielluma.

      „Kuidas julged sa siia tulla ja häirida surnud Capulettisid, sa armetu Montecchi?” hüüdis Paris.

      Vaene Romeo, kes oli kurvastusest poolhull, püüdis rahulikult vastata.

      “Sulle öeldi,” sõnas Paris, “et kui sa Veronasse tagasi tuled, pead sa surema.”

      “Pean tõepoolest,” ütles Romeo. “Just surma järele ma siia tulingi. Hea noormees, jäta mind! Oh, mine, enne kui sulle häda teen! Armastan sind rohkem kui iseennast – mine, jäta mind siia…”

      Siis ütles Paris: „Võtan su kinni, neetud kelm,” ja Romeo tõmbas oma vihas ja meeleheites mõõga. Nad võitlesid ja Paris sai surma.

      Kui Romeo mõõk teda tabas, hüüdis Paris:

      „Oo, suren! Kui sul on halastust, pane mind hauakambrisse Julia kõrvale!”

      Ja Romeo ütles: „Ma luban seda.”

      Ja ta kandis surnud mehe hauakambrisse ja pani ta Julia kõrvale. Siis põlvitas ta Julia ette ja rääkis temaga ja hoidis teda käte vahel ja suudles ta külmi huuli, uskudes, et ta oli surnud, ja kogu aeg tuli Julia ärkamisaeg üha lähemale. Siis jõi Romeo mürgi ära ja suri oma kalli naise kõrvale.

      Nüüd tuli vend Lorenzo, kui oli liiga hilja, ja nägi kõike, mis oli juhtunud – ja siis ärkas vaene Julia oma unest ning leidis oma abikaasa ja sõbra mõlemad surnult enda kõrvalt.

      Võitluskära tõi kohale ka muud rahvast ning vend Lorenzo kuulis nende hääli ja lahkus. Julia jäi üksi. Ta nägi peekrit, milles oli olnud mürk, ja sai teada, mis oli juhtunud, ja kuna mürki rohkem järel polnud, tõmbas ta Romeo pistoda ja torkas endale südamesse, langetas pea Romeo rinnale ja suri. Nii lõppeski lugu neist ustavaist ja äärmiselt õnnetuist armastajaist.

      Ja kui vanemad said vend Lorenzolt teada kõigest, mis oli juhtunud, kurvastasid nad väga, ja nähes seda õnnetust, mida nende kuri tüli oli neile tekitanud, ütlesid nad sellest lahti ning ühendasid oma laste surnukehade kohal käed sõpruses ja armastuses.

      SUVEÖÖ UNENÄGU

      Hermia ja Lysander armastasid teineteist, kuid Hermia isa tahtis, et ta tütar abielluks Demetriuse-nimelise mehega.

      Ateenas, kus nad elasid, oli kuri seadus, mille järgi võis iga tüdruku, kes keeldus abiellumast vastavalt oma isa soovidele, surma mõista. Hermia isa viha tütre sõnakuulmatuse pärast oli nii suur, et ta tõigi oma Hermia Ateena hertsogi ette ja küsis, kas tema tütrega võiks samuti teha, kui ta ikka veel keeldub isa tahet täitmast. Hertsog andis Hermiale neli päeva asja üle järele mõtlemiseks, ja kui ta selle aja lõpuks keeldub ikka veel Demetriusega abiellumast, peab ta surema.

      Lysander oli muidugi kurvastusest meeletu ja talle paistis, et Hermial oleks kõige parem põgeneda paika, kuhu selle kurja seaduse jõud ei ulatuks, ja seal võiksid nad abielluda. Aga enne, kui Hermia teele asus, rääkis ta oma sõbrale Helenale, mida ta teha kavatseb.

      Helena oli olnud Demetriusesse armunud kaua enne seda, kui too oli üldse mõelnud Hermiaga abiellumisele, ning olles väga rumal, nagu kõik armukadedad inimesed, ei näinud ta, et see polnud vaese Hermia süü, et Demetrius temaga abielluda tahtis. Helena teadis, et kui ta räägib Demetriusele Helena põgenemisest, siis läheb mees teda jälitama. „Ja mina võin minna Demetriusele järele ja vähemalt teda näha,” ütles ta iseendale. Niisiis läkski ta Demetriuse juurde ja reetis oma sõbra saladuse.

      Aga see mets, kus Lysander pidi kohtuma Hermiaga ja kus ülejäänud kaks olid otsustanud neid jälitada, oli haldjaid täis, nagu enamik metsi, kui oskad neid vaadata, ja selles metsas viibisid sel ööl haldjate kuningas ja kuninganna, Oberon ja Titania. Tegelikult on haldjad väga targad, kuid aeg-ajalt võivad nad käituda sama tobedalt nagu surelikudki. Oberon ja Titania, kes oleksid võinud olla õnnelikud nii kaua, kui kestab maailm, olid loobunud kogu oma rõõmust tobeda tüli pärast. Alati, kui nad kohtusid, ütlesid nad teineteisele ebameeldivaid asju ja põlastasid teineteist nii kohutavalt, et kõik nende väikesed haldjaist alluvad oleksid hirmu pärast pugenud tammetõrudesse ja peitnud end sinna.

      Selle asemel et muuta üks õukond õnnelikuks ja tantsida terve öö kuuvalgel, nagu haldjatel tavaks, ekslesid kuningas koos oma kaaslastega metsa ühes otsas ja kuninganna enda omadega teises. Ja kõige selle põhjuseks oli väike india poiss, kellest Titania tahtis teha üht oma teenrit. Oberon tahtis, et laps talle järgneks ja et temast saaks üks ta haldjarüütleist, kuid kuninganna ei soovinud temast loobuda.

      Sel ööl kohtusid samblasel kuuvalgel lagendikul haldjate kuningas ja kuninganna.

      „Tere kuuvalget ööd, kõrk Titania,” ütles kuningas.

      “Mis! Kade, Oberon?” vastas kuninganna. “Sa rikud kõik oma tülitsemisega. Tulge, haldjad, jätame ta siia. Me pole praegu sõbrad.”

      “Oleneb sinust, millal tüli lõpeb,” ütles kuningas. “Anna mulle see väike india poiss ja ma olen jälle su alandlik teener ja austaja.”

      “Jäta see mõte,” ütles kuninganna. „Ka terve haldjakuningriigi eest ei saaks seda poissi minult ära osta. Tulge, haldjad.”

      Ja ta kadus kuuvalguses koos oma kaaskonnaga.

      „Hästi, mine,” ütles Oberon. “Kuid ma tasun sulle kätte enne, kui sa sellest metsast lahkud.”

      Siis kutsus Oberon oma lemmikhaldja

      Pucki. Puck oli üks üleannetu tegelane. Ta käis ikka meiereides piimalt koort varastamas ning puges võimasinasse, nii et või ei tulnud välja, ja muutis õlu hapuks ning juhtis inimesi pimedatel õhtutel teelt kõrvale ja siis naeris nende üle, ning tõmbas inimestel toole alt ära, kui nad istuma hakkasid, ja loksutas õllekanne, kui nood rüüpama hakkasid.

      „Too mulle lill,” ütles Oberon sellele väikesele haldjale, “mida hüütakse Jõudearmuks. Kui selle lille mahla panna magaja silmadele, siis armub ta ärgates esimesse, keda näeb. Panen pisut selle lille mahla Titaniale silma, ja kui ta ärkab, armub ta esimesse olendisse, keda näeb, olgu see siis lõvi, karu, hunt, pull, sagiv ahv või askeldaja pärdik.”

      Kui Puck oli läinud, tuli Demetrius üle lagendiku, vaene Helena kannul, ja too rääkis mehele, kui väga ta teda armastab, kuid mees vastas, et ta ei saa teda armastada, ning jättis ta sinnapaika. Oberonil hakkas vaesest Helenast kahju, ja kui Puck lillega tagasi tuli, palus ta, et Puck Demetriuse üles otsiks ja paneks talle pisut mahla silma, et ta hakkaks Helenat armastama, kui ta ärkab ja teda näeb. Puck asus teele, kuid ei leidnud Demetriust, vaid Hermia peigmehe Lysanderi, ning pani talle silma lillemahla, aga kui Lysander ärkas, ei näinud ta oma Hermiat, vaid Helenat, kes eksles metsas ringi, otsides julma Demetriust. Niipea, kui Lysander Helenat nägi, ütles ta, et ta armastab teda, ja jättis võlulille mõjul oma tüdruku maha.

      Kui Hermia ärkas, leidis ta, et Lysander on läinud, ja läks metsa ringi ekslema, püüdes teda leida. Puck rääkis Oberonile, mida ta oli teinud, ja kuningas asus otsima Demetriust, ning teda leides pani pisut mahla talle silmadesse. Ja esimene, keda Demetrius ärgates nägi, oli samuti Helena. Nii et nüüd järgnesid nii Demetrius kui Lysander mõlemad Helenale läbi metsa, ja oli Hermia kord järgneda oma armastatule, nagu Helena oli varem teinud. Asi lõppes sellega, et Helena ja Hermia hakkasid tülitsema ja Demetrius ning Lysander läksid kaklema. Oberonil oli väga kahju, et ta hea plaan nende armastajatega niimoodi nurja läks. Seepärast ütles ta Puckile:

      “Need kaks noormeest hakkavad kaklema. Sa pead tekitama tiheda udu ja nad lahku viima, et üks ei leiaks teist. Kui nad on väsinud, jäävad nad magama. Siis tilguta mahla Lysanderile silma. Siis näeb ta asju jälle endistviisi ja mõlemal mehel on armastatu, kes teda vastu armastab, ja nad kõik arvavad, et see on vaid suveöö unenägu. Kui see on tehtud, siis on nendega kõik hästi.”

      Puck tegigi nii, ja kui kaks meest olid teineteist kohtamata magama jäänud, valas Puck mahla Lysanderile silma ja ütles:

      “Kui sa ärkad,