Kirju koer. Indrek Koff

a ei taha enam elada,“ mõtles rebane. Suur soe pisar valgus tema silmast, veeres üle põse alla ja kukkus alla rohu sisse.

      Rohi võpatas. „Ta on nii kuum! Hea veel, et ta mulle auku sisse ei kõrvetanud. Nüüd jääb mulle selle koha peale kindlasti kole pruun laik…“

      Rebane heitis suure puu alla pikali. Ta oli väsinud ja kurb. Ta tundis, et enam ei jaksa ta ainumast sammugi teha. Kõik jõud oli läinud. Ja kõhus oli tal selline tunne, et seal pole mitte midagi sees. Ainult üks tohutu tühjus.

      Aga miks sa, rebane, siis nii kurb oled?

      „Ma ei tea, miks ma kurb olen, aga ma olen nii kohutavalt kurb, et ma ei suuda sabaotsa ka maast üles tõsta.“

      Kärbes lendas talle kõrva peale ja kõditas, aga rebane ei pannud teda tähelegi, sest ta oli nii väsinud ja kurb.

      Mööda jõge sõitis aegamisi ja vaikselt mööda paat, mille peale oli kirjutatud ise oled. Paadis istus kaks täpselt ühesugust väikest poissi, oranžid vestid seljas ja õhupallid nööripidi näpus. Rebane nägi paati ja nägi poisse, aga ei hakanud üldsegi naerma, ehkki nad tegelikult olid kangesti naljakad küll. Ta isegi ei naeratanud. Ta oli hirmus väsinud ja väga, väga kurb.

      Siis hakkas kuskil kaugel üks hääl hüüdma. „Rebane! Kus sa oled, rebane? Ree-baa-neee!!!“

      See oli arvatavasti rebase sõber Teine Rebane, kes teda otsis, sest nad olid kokku leppinud, et nad hakkavad õhtul malet mängima.

      Rebane ei hõiganud vastu. Ta oli nii hirmus kurb, et isegi silmi oli raske pilgutada. Mis siis veel metsas hõikumisest rääkida. Ei, hõikumiseks rebasel küll jaksu ei olnud, sest ta oli nii kohutavalt väsinud ja kurb.

      Aga kuule, rebane, kes siis õhtul Teise Rebasega malet mängib, kui sina kurb oled ja enam üldsegi elada ei taha? Ah, rebane?

      Rebane mõtles. Hüüdja, kes oli arvatavasti tema sõber Teine Rebane, oli hüüdmise järele jätnud. Mets oli vaikne ja rebane muudkui mõtles. Ümberringi läks hämaramaks ja siis veel hämaramaks ja siis veel hämaramaks ja siis lõpuks juba päris pimedaks.

      Taevas sirasid tähed ja rebane mõtles. Ei tea, mismoodi tal selle jaoks jõudu jätkus? Aga vaata kui hea ikka, et jätkus! Sest siis ütles ta mitte eriti reipa, aga siiski päris kõva häälega niimoodi:

      „Tegelikult ma vist ikka NII kurb ei olegi, ma arvan.“

      Rebane ajas ennast püsti, rapsis okkad ja lehed ja ühe sipelga kasuka pealt maha. Ta hakkas minema. Seal kuskil kaugel ootas ja muretses ja ootas tema sõber Teine Rebane.

      Seitse lindu

      Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse lindu olid koos ja istusid puuoksa peal. Siis nad tõusid lendu. Alguses oli neil lihtsalt vaja ühte kohta minna ja ühte asja teha.

      Aga see asi sai tehtud ja siis nad hakkasid niisama ringi tiirutama. Aina kiiremini ja kiiremini ja kõrgemale ja kõrgemale! Kuni üks (see kõige pisem, kes natuke kõrgust kartis) ütles, et ta peab korraks tagasi minema, sest üks asi läks meelest ära ja… noh, on vaja tagasi minna!

      Teised ei pannud seda õieti tähelegi, tuul vuhises ümberringi ja kohutavalt lõbus oli olla. Üks lind (tema oli alguses vasakult poolt kolmas ja muidu oli ta selline tüsedam ja töntsakam) ei jaksanud enam hästi. Ta ütles hingeldades: „Kuulge, mis te arvate, äkki…“ Aga teised olid juba kaugel-kaugel.

      Ühel linnul hakkas seal kõrgel natuke jahe, sest tal olid liiga õhukesed suled seljas. Ta läks koju külma ilma riideid selga panema, aga ülejäänud neli jäid taevasse üksteist taga ajama ja neil läks muudkui lõbusamaks. Iga viimane kui asi tegi nalja.

      Ikka pööraselt kohe, naersid nii et tilgad püksis. Või noh, mitte päris tilgad ja mitte päris püksis, sest lindudel ju tegelikult kumbagi ei ole. Aga itsitasid küll kõvasti. Itsitasid ja itsitasid, mitte kuidagi ei saanud pidama.

      Lõpuks tuli ühel kollasel linnul suure itsitamise peale pepust puuks. Peenike-peenike, aga oi kui pikk. Selle peale purskasid kõik niimoodi naerma, et…

      Äärepealt oleksid taevast alla kukkunud!

      Tõnu

      „Võimas leopard – džungli valitseja“

      See oli Tõnu lemmikartikkel. Pealkirja pärast muidugi kõigepealt, aga jutt ise oli ka ikka väga ilus. Seal kirjutati sellest, miks džungli tõeline valitseja on hoopis tark ja osav leopard, mitte suur ja kohmakas lõvi.

      Tõnu ise oli ka tookord kuidagi eriti mõjuvalt piltide peale jäänud. Ehkki eks ta nägi ju fotodel alati väga hea välja – kui vaja, siis armas, kui vaja, siis võimas, vahel isegi lausa ähvardav ja ohtlik, nagu need leopardid ju päriselt ongi. Ja alati ilus.

      See, et Tõnu oli tegelikult teistest leopardidest natuke väiksem, ei paistnud fotode pealt välja. Aga stuudiosse, kus Tõnu modellina palgal oli, sobis väiksem leopard väga hästi, sest sinna poleks vist mõni päris suur volask sissegi mahtunud, mis siis veel hüppamisest ja saakloomade tagaajamisest rääkida.

      Jahti pidava leopardi fotosid meeldis kõigile kõige rohkem teha. Tõnule endale meeldis, sest talle meeldis üleüldse igasugune sport. Fotograafile meeldis, sest Tõnu oli natuke kohmakas ja ei saanud iialgi ühtegi saaklooma kätte – nii polnud vaja stuudiopõrandaid kogu aeg verest pesta. Liiatigi kartis fotograaf hirmsasti verd. Ja saakloomadele – arvake ise ära, kas meeldis!

      Eriline nõrkus oli Tõnul hüppamispiltide tegemise vastu. Ta oli siis nagu täitsa pöörane kohe, tuiskas mööda stuudiot ringi nagu tuulispask ja muudkui hüppas, hüppas! Õhus tundis ta ennast vabana kui lind ja tema rõõmu ei võtnud sugugi vähemaks ka see, et iga hüpe alati kord otsa sai – enamasti veel kõva prantsatuse saatel. Ei, valutav pepu ja mõned sinikad läksid tema arvates igati asja ette, kui aga hüpata sai.

      Ja hiljem pilte vaadates oli Tõnul ikka tunne, et ega ta tegelikult ju nii üliväga kohmakas ka ei ole, ainult natuke. Või et mis siis, kui ta ongi kohmakas ja kunagi ühtegi saaklooma kätte ei saa – temal pole mingit saaki tarviski, sest tal on töö, mille eest saab palka ja selle palga eest võib söögi- ja muid häid asju poest osta.

      Kusjuures elamine ja priitoit olid tal nagunii ka juba olemas: loomaaias, kus ta töötas poole kohaga leopardina. Nii et palga eest sai ta osta magustoitu ja igasuguseid erilisi hõrgutisi. Ja pühade puhul mõne ilusa tiheda kammi või midagi.

      Kalapäev

      Tädi Reet oli oma uue pildiga väga rahul. Väga, väga rahul. Kohe nii rahul, et ta kavatses selle näitusele üles sättida ja võib-olla isegi tervele näitusele just selle pildi järgi nime panna. „KALAPÄEV“. Olete oodatud Tädi Reeda fotonäituse „KALAPÄEV“ avamisele neljapäeval kell kuus või kell seitse või kell kaheksa Kaunite Kunstide Kojas (Pildi tänav 17). See mõte tundus Tädi Reedale nii äge, et ta lausa punastas. Järgmiseks tikkus silme ette pealkiri „Usutlus kunstiauhinna laureaadi Tädi Reedaga“. Aga selle pühkis tädi kerge käeliigutusega minema, sest sügaval sisimas oli ta tegelikult väga tagasihoidlik inimene.

      Ja pilt oli muidugi hea tõesti. Putukatele jahti pidav suur, jõuline forell oli tabatud otse hüppel, ähvardav, sihikindel, külm kalapilk saakputukale suunatud, hõbedane soomus päikeses sillerdamas, veepritsmete möll kõikjal ümberringi. Võimas mulje!

      Lähemalt vaadates aga oleks hea kalatundja võinud näha hoopis midagi muud. Keha kramplikult ühele küljele viltu, otsekui viskleks forell tugevate valude käes, suunurgad allapoole, pilgus ähvarduse asemel hoopis kibedus.

      Kibedus tuli sellest, et kala enda arvates ei olnud tal elus sugugi vedanud. Ta oli küll suur, tugev ja terve, suutis ennast kerge vaevaga ära toita, oskas vaenlaste eest hoiduda, ükski omasugune talle naljalt vastu ei saanud, kui ütlemiseks läks, ja järglasigi oli ta juba omajagu siia ilma toonud. Aga talle tundus, et teda ei hinnata vääriliselt. Et talle tahetakse liiga teha. Et ta ei kõlba kellegi teise arust muuks kui fileeks või supikoguks.

      Ei, aga kuule, kala, kes sulle sellist asja öelnud on? Miks sa niimoodi arvad? Ah?