Indrek Koff

Argipäeva imed. Piiskop Philippe Jourdani lugu

Indrek Koff

Sõnaraamatu järgi on piiskop „kristliku kiriku kõrgem vaimulik” ja umbes sellistena me piiskoppe ette kujutamegi – nad on kõrged aukandjad, väärikad ja lugupeetud jumalasulased, tõsised ja ligipääsmatud. Nad kannavad saua ja mitrat. Nende sõna kaudu väljendab ennast nende kirik. Kuid peale selle on nad ka inimesed. Piiskop Philippe Jourdaniga tutvudes näeme, et väärikas amet ei sunni inimest taanduma. Lõuna-Prantsusmaalt pärit piiskop, kes võiks lasta end kõnetada monsenjööri tiitliga, on siin kaugel ja kargel põhjamaal, oma uueks koduks saanud Eestis endiselt isa Philippe. Lihtne ja soe inimene, kes on pühendanud oma elu inimeste ja Jumala teenimisele.
Käesolev raamat kutsub heitma pilku isa Philippe’i kujunemisloole, tema elu kuuele esimesele kümnendile. Õnneks ei ole see kaugeltki lõpp, sest tänu Jumalale ei saa inimene valmis enne kui alles taevariigis.

Kirju koer

Indrek Koff

Ilus kirju koer võidakse kõige julmemal viisil ära süüa. Rebane võib olla nii väsinud ja kurb, et ei taha enam eladagi, aga siis võib ta suures hämaras metsas ootamatult kuulda, kuidas teda hõikab tema sõber Teine Rebane, ja saada rõõmsaks tagasi. Pisike kollane lind võib suures lennutuhinas kogemata puuksu teha ja sellega teised linnud nii kõvasti naerma ajada, et need äärepealt taevast alla kukuvad! Leopardi nimi võib olla Tõnu ja ta võib töötada poole kohaga fotostuudios modellina. Ahne jänes võib täitsa ilma karistuseta jääda… Ja pisikese karu, keda ähvardab hirmus uppumissurm suure külma mere põhjas, võib viimasel hetkel päästa suur kala. Kõik võib olla!