Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

hetkeks vait.

      Brigaadikindral Aleksander Panfilov IX, meie brigaadi ülem, oli mulle alati tundunud kauge nagu jumal. Mitte sellepärast, et ta oleks alluvatega liigset distantsi hoidnud, ei, ta vestles tihti sõduritega ning sageli jätkus tal häid sõnu vanemate, kogenud allohvitseride kiitmiseks ning brigaadi staabiülema ja pataljoniülematega oli ta sina peal, ehkki nood täitsid tema korraldusi poolelt sõnalt.

      Kuid tundus, et nooremohvitsere, leitnante ja kapteneid nagu polekski tema jaoks olemas. Kolme aasta jooksul, mis ma tema alluvuses olin teeninud, oli ta mind kõnetanud umbes korra aastas ning kunagi polnud selles midagi positiivset: kord polnud manöövri taktikaline lahendus küllalt hea, kord ei rünnanud me piisavalt kiiresti ja agressiivselt, kord olid välikindlustused halvasti rajatud.

      Pole raske oletada, mida omakorda järeldas brigaadiülema märkustest kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X, meie pataljoni ülem. Ta arvas, et me peame rohkem tegelema väljaõppega. “Alatreenitud,” oli tema lemmiksõna. “Härrased, me oleme alatreenitud. Me peame oma väljaõppe taset tõstma,” oli ta tihti rivi ees seistes korranud ning viibutanud väikest antiikeset, mille nimi on ratsapiits. See oli väga vana, pärit 18. või 19. sajandist, ning ma pidin oma kompanii mõnedele mitte just kõige ajaloohuvilisematele sõduritele selgitama, et keskajal ei pekstud sellega sõdureid, vaid hobuseid, kodustatud loomi, kelle seljas tollal sõideti.

      Rääkida sai ta muidugi siis, kui harjutuskohas juhtus olema looduslik või inimese loodud hapnikku sisaldav atmosfäär. Seda ei tulnud just tihti ette, sest meie ülemad arvasid, et igaüks suudab võidelda hapnikukeskkonnas, normaalse raskusjõu tingimustes ja lahinguarvuti abiga ning kogu nüüdisaegse sõja kandev idee peitub hoopiski selles, kuidas võidelda mitte hapniku-, vaid näiteks ammoniaagikeskkonnas.

      Või gaasilistel hiidplaneetidel ja pisiplaneetidel või asteroididel, kus raskusjõud on kas tappev või peaaegu puudub, ning peamine, kuidas võidelda ilma lahinguarvutiteta. Gaasihiiglastel ei tüki mitte ainult tankid ja soomukid, vaid ka mehed vajuma läbi selle vedela jäise pasa, millest need sitaaugud koosnevad, ning kui gravitatsiooni tasakaalustajad üles ütlesid, ei õnnestunudki mõnikord kamraade päästa. Veelgi hullemad on aga pisiplaneedid ja asteroidid, sest kui kõvemini gaasi panna, lendab soomuk lihtsalt kosmosesse nagu liblikas. Igal juhul on kõigis neis kohtades tükk tegemist, et ellu jääda, sõdimisest rääkimata.

      Lisaks harjutasime ka abordaaži, see tähendab rünnakut laevalt laevale ning eri tüüpi kosmosejaamade ja laevade vallutamist piltlikult öeldes käsitsivõitlusega. Samuti arvas kolonelleitnant von Strachwitz, et me peame suutma sooritada individuaalseid hüppeid planeedi pinnale mitte neljakümne kilomeetri, nagu normatiivid ette nägid, vaid kaheksa-, üheksakümne kilomeetri kõrguselt, sest ta oletas, et vaevalt meil kunagi tegelikult nii madalalt hüpata õnnestuks. Nädalad ja kuud ilma lahinguarvutita on košmaar, primitiivsed sidevahendid, nagu satelliitside ja kaasaskantav null-side, ei suuda kunagi asendada vahetut kontakti lahinguarvuti kaudu, või ammugi täita vaimset tühikut, mille arvuti puudumine tekitab.

      Erinevalt paljudest vanemohvitseridest oli meie ülem ka lahinguimitaatorite suhtes üsnagi skeptiline. “Härrased, kui te arvate, et lahinguarvutitega loodud täielikult interaktiivne holosimulatsioon asendab väliõppusi, siis te eksite. See on ainult abivahend, väliõppusele eelnev väljaõppe etapp. Tegelikkus on tegelikkus, seda pole võimalik simuleerida,” kordas ta ühtelugu.

      Tihti mõtlesin, et ar’ashw’arhanghirite käes sõjavangis olla oli kergem kui teenida kolonelleitnant von Strachwitzi alluvuses. Kuid need valikud polnud minu teha. Tõele au andes, hoolimata väga intensiivsest õppuste tempost, hukkus pataljonis kolme aasta jooksul vaid kaks meest. Ohutustehnilised abinõud olid alati väga kõrgel tasemel, meie ülem oli hoolikas ja täpne, kontrollis alati kõik üle ning ei teinud kunagi endale mingit hinnaalandust. Kergemaid vigastusi, sealhulgas käte või jalgade või ka poole kehamassi kaotusi tuli ikka ette. Kuid nende eest hoolitses Veterinaar koos sanitaridega ning tavaliselt olid võitlejad kahe nädala kuni kuu aja pärast rivis tagasi.

      “Ma peatan äratustsükli kolmeks päevaks. Mõistagi sooviksin ma sulle kosumiseks rohkem aega anda, aga operatsiooniks valmistumise tempo pole minu määrata. Me alustame sinu kompaniist – omadega on sul kindlasti kõige tugevam emotsionaalne side – nii-öelda käeharjutuseks ja jätkame seejärel pataljoni staabi ja teiste allüksustega,” äratas kommodoori hääl mind mõtisklustest.

      “Staapi polegi veel äratatud?” küsisin imestunult. Määrustiku järgi pidi ülem ja staap alati esimesena äratatama.

      “Ei, ainult ülem ja arst. Kindral Panfilov ja kolonel von Strachwitz otsustasid, et enam ühtegi meest ei äratata enne, kui sa oled võitlusvõimeliseks muutunud.”

      “Te kõik loodate minule liiga palju. Ma ei tea, kas ma suudan teie usaldust õigustada,” ütlesin kahtlevalt.

      “Aeg näitab. Igatahes sinu ülemad ei kahtle sinus. Sa peaksid nüüd magama minema. Õigupoolest peaksin ise ka puhkama, ma pole silmatäitki maganud sellest saadik, kui me äratustsükliga pihta hakkasime. Pean tunnistama, et laeva meditsiiniteenistus polnud kõigeks selleks valmis,” tunnistas kommodoor nukralt ning jäi vait.

      Vaikisin samuti mõne aja. Oli, mille üle mõelda.

      “Ma tahaksin veel midagi küsida,” alustasin kõhklevalt. “Kas te, ma pean silmas kaptenit ja laeva juhtkonda, ei teadnud ette, et me teeme nii pika rännaku?”

      “Ei, admiral Nimitz ei teadnud. Ta on vahepeal saanud kaks korda käsu kurssi muuta. Ta teadis, et tegemist on plaanipärase laevastiku suurõppusega, mida peetakse kaks-kolm korda sajandis,” vastas kommodoor.

      “Meie alaline paiknemiskoht on viiendas sektoris, siit üle kaheksasaja valgusaasta kaugusel,” vastasin. “Me marssisime nelja hüppega otse läbi Kesksektori, kus pole ei sõjaväebaase ega – portaale, tsiviilportaalid suleti ajutiselt elanikkonnale kasutamiseks, kui me läbi läksime. Meie ümberpaigutamisega oli nii kiire, et jätsime oma varustuse ja tehnika maha ning enne laevale laadimist anti meile Europe Kolmel välja täiesti uus varustus. Me pole saanud päevagi sellega harjutada.” Hoolimata jõupingutusest öelda seda täiesti neutraalsel toonil, kostis mu hääles ilmselt siiski mõningane ärritusnoot.

      “Te tegite neli üle kahesaja valgusaasta pikkust hüpet? Tead ka, kui palju see maksab? Selleks läheb nii palju energiat, et see teeb… see teeb terve sajandiku koloonia või väikeplaneedi aastaeelarvest,” ei suutnud nüüd kommodoor omakorda ärritust varjata.“Oleks admiral teadnud, et teid on nii kaugelt kohale toodud, poleks olnud raske oletada, et tegu on millegi enama kui plaanipärase suurõppusega.”

      “Kindral Panfilov või ükskõik kes ohvitseridest oleks talle seda kindlasti öelnud, kui te oleks küsinud.”

      “Kui te oleks küsinud! Kõik olid hõivatud isikkoosseisu ja varustuse pealelaadimisega, sest tähtajad olid väga karmid. Admiral jõudis kindralile vaevalt tassi kohvi pakkuda, ma olin juures, jutuajamine ei kestnud üle viie minuti, kolmkümmend sekundit viisakusi ja ülejäänud aeg kulus pealelaadimise teemadele.”

      “Ilmselt oletas kindral Panfilov, et admiral teab seda. Kas siis informatsiooni laevale paigutatava üksuse kohta ei edastatagi laeva ajule?” küsisin imestunult.

      “Loomulikult oli kogu info olemas, aga üksuse paiknemiskohaks oli märgitud Europe Kolm, varasema paiknemise kohta polnud midagi mainitud. Kuid lõppude lõpuks, kas see oleks meid palju aidanud, kui me oleksimegi teadnud? Vahest oleksin taibanud varem psii-võimetele tähelepanu pöörata ning nõnda oleksime suutnud vähendada kaotusi ka esimeses pataljonis ja pioneeripataljonis. Selline siis ongi GALNETi, MILNETi ja lahinguarvutite ajastu,” ütles kommodoor kuidagi resigneerunult ja jäi vait. Ootasin, et ta taas rääkima hakkaks, kuid arst näis olevat vajunud oma mõtetesse.

      “Härra kommodoor, kas see on kõik?” küsisin tasakesi. “Ilmselt oli valitsusele ja väejuhatusele oluline, et meie saatmine Gort Ashrynile jääks võimalikult kauaks saladuseks. Vähemalt meid on üsna hästi ära hämatud. Loodan, et mässajatega on sama lugu.”

      Jälgisin hoolikalt, et mu hääles poleks iroonia varjugi. „Lubage minna… magama, nagu te