Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

Seepärast, et ülemveebel Narasinha Singh XI ei saanud seda teha, kuna ta oli pime ning tal polnud käsi. Ma tapsin leitnant Percivali oma otsese ülema ülemveebel Singhi käsul. Kägistasin ta rivi ees surnuks. Kõik ellujäänud tunnistasid seda pärast sõjavangist naasmist. Kas nendes… salajastes materjalides siis seda kirjas polegi?” olin imestunud.

      Kommodoor vaikis. Nägin vaimusilmas, kuidas see juhtus. Kujutluspilt oli selge ja terav, justnagu oleks toimunud kõik alles eile.

      Lund sadas ja sadas ning sajule ei näinud tulevat lõppu, meie angaar oli poolenisti lume alla mattunud. Olime puhastanud väikese platsi, kus seisime igapäevasel hommikusel rivistusel, ning tuuleiilid keerutasid meie kohal lumevihureid. Oli külm hommik, temperatuur oli umbes miinus kolmkümmend kraadi.

      „Meie olukord on väljapääsmatu. Pole vähimatki pääsemislootust. Kuid me oleme sõdurid ja jääme lõpuni ustavaks vandetõotusele, mille oleme andnud. Seepärast käsin teil kõigil teha seppuku! Me ei näita neile neetud värdjatele oma nõrkust. Me sureme nagu föderaalarmee sõduritele kohane, nii nagu kuulsusrikkad eelkäijad enne meid,” karjus leitnant Percival rivi ees. Tema hääletoon oli kime ja kriiskav.

      Seisin temast umbes viie meetri kaugusel esimeses reas Narasinha kõrval. Püüdsin leitnandini jõuda, aga see ei õnnestunud. Tema teadvus oli sulgunud, mis tähendas, et ta on kaotanud vaimse tasakaalu.

      „See ei ole mõistlik käsk,” kuulsin Narasinhat ütlevat, „tühista see! Just seda ar’ashw’arhanghirid ootavadki. Me ei tohi teha mitte midagi sellist, mida nad ootavad. Me peame vastu pidama. Kui vaja, siis kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat, kas või terve elu. See on praegu meie kohus.”

      „Kas sa vaidlustad minu kui otsese ülema ja ohvitseri käsu?” röökis leitnant Percival vastuseks.

      „Jah,” vastas Narasinha rahulikul, vaoshoitud toonil. „Sa ei ole enam võimeline juhtima. Sa oled peast segi läinud. Tapa siis ennast esimesena, kui sa seda nii väga tahad!”

      Leitnant ei vastanud midagi, kuid astus lähemale ning meie üllatuseks haaras äkki oma terve parema käega Narasinhal kõrist, hoides teda samal ajal vasaku tehiskäega kuklast. Pöörasin end küljega Narasinha poole ja nägin, kuidas ila peenikese nirena leitnandi suust välja valgus ja külmus samal ajal, kui ta, nägu verd täis valgunud, püüdis vanal ülemveeblil kõri kinni suruda. Narasinha püüdis oma tehiskätega tema kätt lahti kangutada, aga see ei läinud korda. Rivi lagunes, kuid võitlejad ei sekkunud.

      Narasinha liigutas huuli, alguses ma ei saanud aru, mida ta tahab öelda.„Tapa ta,” kuulsin seejärel vaikset vaevukuuldavat kähinat. Haarasin omakorda leitnandil mõlema käega kõrist ning surusin kõigest jõust, pigistasin, litsusin seni, kuni rabelemine lakkas. Päästsin krampunud sõrmed kõri ümbert lahti ning elutu keha kukkus näoli lumme.

      Lasin sel juhtuda ning aitasin Narasinha jalule. „Eelnev käsk on tühistatud,” ütles ta rahulikult poolringi kogunenud võitlejate poole pöördudes. „Rivistus on lõppenud. Leitnant Percival läks hulluks.

      Anton ja Carlos, aidake mul ta maha matta. Osutame talle viimast au, nagu on föderaalarmee sõdurile kohane.”

      Kujutluspilt oli nii elav, et mul oli raske reaalsusesse tagasi tulla. Pidin midagi ütlema.

      „Leitnant Percival käskis meil kõigil teha seppuku. Ülemveebel Singh vaidlustas käsu ja võttis juhtimise üle, mispeale leitnant Percival püüdis teda tappa,” selgitasin kommodoorile.

      „Kas sa tahtsid iga hinna eest elada?” küsis kommodoor.