Kaljo Kiisk. Andres Laasik

esmaoluliseks neile, kel ülejäänud elu argiselt hall ja tavaline. Sõjamälestusi heietataksegi pitsi taga, kuna muud elus justkui polegi olnud. Kaljo Kiisa jaoks polnud see aeg sugugi kõige tähtsam, järgnev elu pakkus nii draamat kui komöödiat. Pealegi tuli tal sõjatules oldud aeg maha vaikida ja nii kippuski see üha kaugematesse mälusoppidesse peitu jääma.

      Kiisk jäi kõrvale vanade sõjameeste seltsielust, mis algas 1990-ndatel. 20. diviisi õhutõrjemeestest tuntuim tegelane Kaljo West teadis rääkida Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse kaudu tehtud päringus, et mäletab Kaljo Kiiska küll Heidelaagri perioodist, kuid mitte lahingute päevist. West oli ühe 20-millimeetrise kahuri komandör, ent kahureid oli mitu. Ja küllap olid nende positsioonid sealsamas 20. diviisi kõrval. Nii et Sinimäe lahingute ajal tuli Kaljo Kiisal olla positsioonil oma algkoolimaja õue peal.

      Vaevalt kuuluvad luiskelugude hulka jutud sellest, et kui rindejoon edasi-tagasi sõitis, pidid ka õhutõrjemehed oma torud horisontaalasendisse pöörama ja pealetungijate pihta tuld andma. Ja et õhutõrjepositsioonegi külastas sagedasti vikatimees. Kaljo Kiisk: “Seda rahet nii õhust kui ka torudest saime kaela küll ja küll. Peamiselt muidugi õhust, sest tulid ikka hirmsad lained, 30, 40, 50 lennukit… Teinekord ei jõudnud neid lugedagi. … Huvitav, et surm läks isegi kuidagi teisejärguliseks ning esiplaanile tõusis enesehoidmise instinkt. Mitte et oleksin roninud põõsa alla värisema. Pigem vastupidi. … Mingit hirmupaanikat ma ei kogenud. Aga kole oli küll, suu oli liiva täis, seda ei saanud ju kinni panna, muidu oleks kõrvatrummid läinud.”

      Paljud sõja läbi teinud mehed on leidnud põhjust praalida oma sõjaaja võitudega. Kaljo Kiisk nende meeste hulka ei kuulu, kuigi mõõdukas edevus polnud talle võõras. Nii näiteks mäletab Kaljo Komissarov, et viinapitsi taga jutustas Kiisk uhkelt oma noorpõlve spordisaavutustest. Küsimusele oma sõjamehe tulemuslikkuse – lennukite allatulistamise kohta vastab ta: “Mõned ikka saime.”41

      Samas ütleb ta Jüri Sillarti filmis “Sest ma nagu linnukene…” Sinimägede positsioone ründavate lennukiparvede kohta, et neile kahjuks pihta ei saanud. Põiklevatest vastuolulistest vastustest paistab, et sõjamehetöö meenutamine viib Kaljo Kiisa segadusse. Tema sõjaskäimine jäi saladuseks nõukogude ajal ja palju saladusi jäi püsima ka pärast seda, kui neist päevist võis juba vabalt rääkida. Üks neist saladustest on Kaljo Kiisa õhutõrjekahuri tulistamise skoor.

      Vaenlase nottimisest tähtsam võis noore mehe jaoks olla sõjast kaasa toodud mälestuspilt, kus kodukohad ja keskkoolipõlve linn küntakse otseses mõttes raua ja tulega üles. Noor sõjamees lahkus oma lapsepõlvemaalt, jättes selja taha apokalüpsise üle elanud maastiku, nagu Ida-Virumaa kant sõjajärgsetelt fotodelt paistab. Kindlasti jäi Sinimägede põrgust läbi käinud inimestesse jälg kokkupuutest surmaga, mida kogeti tohutus turmtules, rünnakutes ja vasturünnakutes. Nähtud ebainimlikkust tuli kanda endaga kaasas terve elu. Sinimägede lahingute kogemus räägib kaasa hilisematel aastatel, kui pidi langetama otsuseid nii- või naapidi.

      Kui septembris 1944 taandumiseks läks, oli õhutõrjepoiste elu vähe teine kui muude Eesti diviisi sõdurite oma. Iga suurtüki peale oli maastikuauto, mis pidi sõdurid ja sõjapidamiseks väärtuslikud torud minema vedama. Kaljo Kiisk pääses seega veristest vennatapulahingutest Avinurmes ja Porkunis, luusimisest mööda metsa. Auto vedas sõdurpoisid Pärnu alla. Kaljo Kiisk: “Ja siis juhtus erakorraline lugu. Erakorraline minu ja meie üksuse meeste jaoks. Meile anti võimalus kadumiseks. Öeldi, et kes tahavad jääda nõndanimetatud Pitka poiste juurde, palun jäägu. Aga kes ei taha, võib minna. Sakslased võtsid meilt kahurid ja andsid valida.”42

      Olgu siin öeldud, et mehele, kes lubas valida, kas jääda Eestisse või mitte, tähendanuks see asja ilmsikstulekul sõjakohut ja tõenäoliselt ka kuuli seina ääres. Või oli tegu ikkagi poiste minemakargamisega? Igal juhul ühel hetkel marssisid neli taanduvate sakslaste seast lahku löönud noort meest, Kaljo Kiisk nende hulgas, Pärnust loode suunas. Kas loodeti üle mere minema pääseda? Või otsiti tõepoolest legendaarse Vabadussõja kangelase admiral Johan Pitkaga ühinenud relvavendi, et viimast vastupanu osutada? Küllap oli ka 1944. aasta sõjasügise saginas raske ütelda, mida sa teha võisid, teha tahtsid ja mis tegelikult välja tuli. Ammugi siis kuuskümmend aastat hiljem.

      Isa ja emaga nende kodus Kohtla-Nõmmel.

      Kaljo Kiisk: “Taandudes jõudsime lõpuks Pärnu lähedale, kuni Karuse küla lähedal heinamaal kuulsime naiste kisa, et lapsed, lapsed, kuhu te lähete, venelased on külas. Joosti meie juurde, viidi küüni, anti uued riided ja nii jäime külla sulasteks. Kuni kord Lihulast tuli kutse ilmuda sõjakomissariaati. Seal olid ees Vene mundris eesti mehed. Mul oli juhuslikult kaasas paber, et olen selle ja selle kooli õpilane. Rääkisin, et Sillamäel olid jubedad lahingud ja et koos vanematega evakueerisime, isa ja ema läksid Tamsalusse ja mina tulin siia sulaseks, nüüd aga tahaks minna edasi õppima. Üks mees vaatas mulle sellise pilguga otsa, et, poiss, räägi, räägi. Võttis siis tõendi ja ütles: tead, kõige õigem ongi, kui kooli tagasi lähed. Aga see pilk, kui ta tõendi tagasi andis, kõneles üheselt: ma tean täpselt, kus sa vahepeal olid.”43

      Edasisest jutustab Kaljo Kiisk nii: “Mina sõitsin esmalt Tallinnasse, läksin onu juurde. Onult kuulsin, et ema-isa taandusid vahepeal sõja eest Tamsalusse. Tamsalus elas üks sugulasest vanatädi. Sõitsin siis minagi Tamsalusse. Jõudsin kohale ja kuulsin, et isa-ema sõitsid just eelmisel nädalal Sillamäele tagasi. Sõitsin rongi platvormil Sillamäele. No see oli mu vanematele niisugune üllatus, et jumal küll, oma poeg on elus ja tuleb äkki uksest sisse. Kuid lisaks kohtumise rõõmule kerkis kohe ka mure, et mis edasi, mida tegema hakkan? Ema sai kuidagi ühenduse Tallinna kommertsgümnaasiumi direktori Kesleriga, kes ütles, et saada Kaljo minu juurde kooli.”44

      Tegelikult ei saanud Kiisk onu Rudolfiga kohtuda, sest too oli sõjatandril, kus langes. Küll aga leidis ta Tallinnas õppimise ajaks peavarju onu peres.

      Nii sattuski Kaljo Kiisk uuesti Tallinnasse kooli. Ainult et tegu ei olnud mitte kommertsgümnaasiumi, vaid Tallinna II majandustehnikumiga. Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis leiduv paber kinnitab, et sealses kolmandas klassis õppis Kiisk alates 1944/45. õppeaasta teisest veerandist. Kooli ilmus ta paljaks aetud peaga, sest ainult koos juustega sai tõhusalt lahti täidest, kes käivad loomuliku osana sõjamehe kaevikuelu juurde. Vaevalt et ainult selle palja pealae pärast tärkas Tallinna võimudel gümnasisti vastu terane huvi. Stalinlik kord tahtis iga hinna eest terad sõkaldest välja sõeluda. Kaljo Kiisk: “Et kus te, 1925. aasta poiss, olite. Ütlesin, et isa juures Sillamäel põlevkivitööstuses, kus valmistati lennukibensiini, et see töö vabastas mopist. Ah jaa, õige, vastati. Tegelikult ei vabastanud mopist ükski tehas. Aga seks korraks sain minema. Ent see asi hakkas kummitama ja nii ma põgenesin kommertsgümnaasiumist Rakverre, gümnaasiumi üheteistkümnendasse klassi.”45

      Nüüd sattus Kaljo Kiisk käima oma keskkooli lõpuklassi Eesti ühes ilusaimas koolimajas, mille oli projekteerinud Alar Kotli. Kooli sisu vastas vormile, tegu oli väärt kooliga Virumaal. Ent lisaks õpetusele leidis Kaljo Kiisk sellest koolist oma ellu muudki olulist. Talle hakkab meeldima üks oma klassi tüdruk, kellest saab tulevikus kaaslane eluteel. Sõbrad-tuttavad kutsusid teda Siisiks ja see nimi oli ristinimest meelepärasem ka selle kandjale.

      Meenutusi noorusradadelt. Siin oli kunagi Uue-Sõtke algkool, siinsamas lähedal asus sõja ajal ka Kaljo Kiisa flakipatarei.

      Kaljo Kiisk jäi korterisse kaugete sugulaste juurde, kes elasid Heina tänavas. Sinaida Ivanov ehk Siisi elas Õli tänavas, nii et saatuse tahtel olid neist saanud peaaegu et üleaedsed. Kooli viis otsetee üle suure tühermaa, kus karjatati tol ajal loomi. Ja küllap kujunes siin nii nagu Arno ja Teelega “Kevades”, kus üheskoos mindi kodunt kooli ja samamoodi koolist tagasi koju. Kahel noorel inimesel juttu jätkus. Õpiti teineteist tundma. Kaljo Kiisk: “Tema istus akna all,

41

J. Kulli, Kaljo Kiisk. Hullumeelselt õnneliku saatusega mees.

42

E. Tammer, Elu jõud, lk 24.

43

J. Kulli, Kaljo Kiisk. Hullumeelselt õnneliku saatusega mees.

44

E. Tammer, Elu jõud, lk 25.

45

J. Kulli, Kaljo Kiisk. Hullumeelselt õnneliku saatusega mees.