Kaljo Kiisk. Andres Laasik

kooslused. Kaua kirjutas talle muusikat Lembit Veevo. Hea koostöö oli tal operaator Jüri Garšnekiga. Alates filmist “Surma hinda küsi surnutelt” töötas ta trios, mille ta moodustas koos operaator Jüri Sillarti ja kunstnik Tõnu Virvega. Mitu filmi tegi temaga režissööri assistendina kaasa Toomas Tahvel. Pikka aega töötas assistendina Margit Ojasoon, kes kuulus Kaljo Kiisaga samasse võtterühma alates “Hullumeelsusest” ja lõpetades “Nipernaadiga”. “Nipernaadist” peale oli Kiisa juures kõikide ta stsenaariumide toimetajaks Tiina Lokk. Kaljo Kiisk oskas inimesi endaga siduda.

      “Ohtlikud kurvid” linastus panoraamtehnikaga varustatud kinodes mitmes Euroopa pealinnas. Tegijate teada näidati seda kaks kuud Pariisis, ilmusid arvustused. Veel on andmeid linastumisest Berliinis ja Varssavis. Muuseas, ka “Vallatud kurvid” pääses välismaale, teada on vähemalt filmi linastumine Soomes. Moskva panoraamkinos jooksid “Ohtlikud kurvid” koos vaheaegadega ühtekokku kaks aastat. Hiljem, 1964. aastal pandi kolm projektorit üles ka Tallinna kinos Kosmos ja eestlasedki said näha siin tehtud maailma esimest panoraam-mängufilmi.

      “Vallatud kurvid” kajastasid oma rõõmu ja positiivse paatosega suurepäraselt kaasaja õhkkonda. Inimestesse oli siginenud lootusekiir. Süsteem liberaliseerus otse nende silme all. Suurenes inimeste heaolu. Kindlasti puudutas see ka Kaljo Kiiska, kel olid tolle aja kohta hea sissetulek. Ja tegu ei olnud enam sugugi rublade-paberilipakatega, millega varem polnudki muud teha kui osta Stalini riigiobligatsioone. Poodidesse hakkas ilmuma järjest enam igasugust kaupa. Tallinna kinostuudio rahvas nägi peagi Kaljo Kiiska roolimas uhiuut sõiduautot Moskvitš, mille ta oli saanud võimude poolt jagatava autoostuloa alusel. Kui Stalini kuulus lause “Žizn stala lutše, žizn stala vesselei!” (Elu on muutunud paremaks, elu on muutunud lõbusamaks) kõlas selle ütlemise ajal küüniliselt, siis mõnes mõttes oli see kohane kuuekümnendate aastate alguses. Küllap oli see lootuste aeg ka Kaljo Kiisale.

      1959. aasta toob Kaljo Kiisale kaasa veel ühe tähtsa sündmuse – ta sõidab kultuurireisile Hiinasse. Õigemini pole tegu lõbureisiga, vaid eriturismiga, nagu seda siis nimetati. Nimelt kuuluvad kaks eesti meest Kaljo Kiisk ja Ants Eskola Moskvas kokku pandud filmitegelaste turismigruppi, kes saadetakse tutvuma tollal Nõukogude Liidule sõbraliku hiina rahva ja tema kultuuriga.

      Mootorrattamees Peeter (Jaanus Orgulas) kistakse identsete õdede müsteeriumisse.

      16. novembril 1959 Moskvast alanud reis kulgeb romantiliselt rongis – sõidetakse läbi Siberi. Esimene peatus on pealinnas Pekingis. Järgmisel päeval külastatakse Taevase Rahu väljakut, imperaatori talvepaleed ja vaadatakse selle uhket arhitektuuri. Aga huvi pakkuvad pole ainult muistised, tähelepanu köidab ka teistsugune argielu. Ants Eskola kirjutab: “26. novembri hommik. Pestud, habe aetud. Kaljo Kiisk laulab vannitoas hiina keeles, mis kõlab nagu peoleo lõõritamine. Vaatan aknast välja, kust avaneb tore vaade vanale Pekingi linnamüürile ja – väravatele. Enamik inimesi on jalgratastel. Neid voorib sel kellaajal kõige rohkem. Trollibussid, autod (välismaa margid), muulad, eeslid, rikšad. Peking alustab oma tööpäeva.”18

      Nauditakse iidset arhitektuuri, kaunist maastikku ja eksootilist toitu. Tegu on Hiinaga, kust pole veel üle käinud kultuurirevolutsiooni lained. Mineviku eri kihistused on veel rikkalikult esindatud. See oli ajajärk, kus inimeste elutubades olid kõrvuti Buddha kuju, mille ees põles tuluke, ja Mao Zedongi pilt. Seekord Hiinat külastanud turistid said näha erinevaid traditsioonilisi kunste, mis tekitas rohkesti kunstivaimustust. Ants Eskola: “Eile õhtul vaatasime Hangzhou klassikalist ooperit. See on muidugi ainult nime poolest ooper. Tore on Shaoxingi klassikaline stiil, mis erineb Pekingi stiilist. Shaoxingi stiil on lüürilisem, kergema loomuga, komöödialikum. Etendus jättis väga hea mulje ja pani mind paljuski järele mõtlema. Tunnen, et olen sellest teatrist võlutud. Ikka rohkem ja rohkem tahaks seda näha. See on üks salapärane võlu, mis mind sellesse teatrisse tõmbab. Milline ilu kostüümides, peaehetes! Liikumine, žestid, miimika ja kõnelemisviis, laul…”19

      Kaljo Kiisk koos Ants Eskolaga oma esimesel välisreisil Hiinas – kui mitte arvestada Waffen-SSi koolitust Heidelaagris.

      Loomulikult kuulusid reisi juurde filmikunstiga seonduvad kohtumised. Käidi filmikoolis. Kohtuti eri ameteid pidavate kultuuriheerostega. Hiina-reis ei piirdunud Pekingiga. Kahe nädala jooksul viibiti Guangzhous, Hangzhous, Shanghais, Nankingis, Tianjinis. Reisi jooksul toimus ka kommunistliku ühiskonna fassaadi-üritusi, külastati traktoritehast, kohtuti töölistega. Vaevalt et selle reisi läbi teinud inimestel õnnestus kiigata tollase Hiina fassaadi taha, kindlasti ei jõudnud nendeni Hiina kaasaja traagika, külastasid nad ju seda maad esimees Mao Suure Hüppe aastatel, mil näljahäda viis maakolgastes hinnaguliselt 30 miljonit inimelu.

      Et Hiina-sõit sügava jälje jättis, seda tunnistab suur patakas fotosid Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis. Justkui oleks kaugel maal käija tahtnud kõike nähtut endasse ahmida. Tegu oli Kaljo Kiisa esimese välisreisiga. Piitsa ja prääniku põhimõttel toimivas nõukogude ühiskonnas oli välisreisile pääsemine õige magusa prääniku saamine. Seega võib Hiina-sõidus näha tunnustust: igasugu ülemuste meelest pidid Ants Eskola ja Kaljo Kiisk olema kaks kõva eesti filmimeest, kes väärisid seda vaimselt rikastavat sõitu.

      Välismaasõidu puhul on tähtis veel üks aspekt. Nõukogude Liidus eelnes inimese välismaale saatmisele tema tausta põhjalik kontroll. Saksa sõjaväes teeninud Kaljo Kiisk läbis Hiina-sõiduga selle katse. Pole kindel, kas Kiisal õnnestus oma minevikku varjata, tema väljasõidukontroll toimus Moskvas ja vastavad paberid asuvad seal. Ent selge on see, et nõukogude võimuga oli sõlmitud vaherahu. Hirmu ajad, kus iga hetk võis oodata kättemaksu, olid möödas.

      4. märtsil 1961 annab stuudio direktor Danilovitš välja ühe Kaljo Kiiska puudutava tähelepanuväärse käskkirja. See teatab, et muusikaline komöödia “Läänemere meloodiad” läheb ümbervõtmisele. Punkt 2 ütleb, et “Filmi lavastajal K. Kiisk-il esitada parandatud režissööristsenaarium kinnitamiseks 13. märtsil 1961, arvestades olemasolevate rahaliste vahenditega”. Tegu oli Jüri Järveti stsenaariumil “Pärlikukk” põhineva muusikafilmiga, mis lõppvariandis kandis pealkirja “Juhuslik kohtumine”. Niisuguse õnnetu materjali põhjal ei saanudki midagi head kokku panna ja Kaljo Kiisk oli määratud seda teost välja vedama.

      “Juhusliku kohtumise” tiitritesse jäi siiski tööd alustanud režissööri Viktor Nevežini nimi. Kas ja kui palju Kaljo Kiisk selle teose loomisel kaasa lõi, on raske tuvastada. Vaevalt et palju, sest parajasti oli tal lõppemas töö “Ohtlike kurvidega” ja ees seisis esimene iseseisev film – “Jääminek”. Hoopis tähtsam on eespool mainitud käskkirjas peituv varjatud hinnang – Kaljo Kiisk ei olnud enam režissööri vari võtteplatsil, teise mehe käsualune ega kaaslavastaja, vaid tegu oli meistriga, kes suudab teise mehe untsuläinud tööd kohendada.

      Kaljo Kiisa jaoks oli üks eluperiood otsa saanud. Ees paistis teine – iseseisva ja sõltumatu filmilavastaja oma. Mehetegusid asus Kaljo Kiisk tegema ajal, mis oli filmikunsti jaoks ütlemata soodus. Kino oli siis tõepoolest masside kunst, kinoprojektor surises sel ajal ka väikestes asulates nii Idas kui Läänes. Suured kunstnikud hakkasid looma autorifilme, mille kaalukas sõnum kõnetas ühiskonda olulisel moel. See oli Euroopa suurte filmiklassikute hiilgeaeg, mil iga uut teost Fellinilt või Bergmanilt oodati kui ilmutust. Elavnes filmitegemine ka siinpool raudset eesriiet. Teiste seas tahtis paremat filmi teha eesti mees Kaljo Kiisk.

      3. VIRUMAA NOORUS

      Ühel detsembrikuu päeval 1925. aastal tuleb Karl ja Elsa Johanna Kiisa peres ilmale poisslaps, kellele pannakse nimeks Kaljo. Sünnikohaks saab ta endale Vaivina küla Toila vallas.

      Vaivina ei jää Toilast kaugele, kui mööda mereäärt Sillamäe poole minna. Tegu on Virumaa põlise asustuskohaga, kus asus ka Vaivina mõis (Sophienhof). Ka seal 3. detsembril sündinud poisslaps saab Virumaa lapseks.

      Aastaid hiljem, perestroika-ajal ilmub sellesama inimese pilt ajalehes Rahva Hääl. Juttu on lehes sellest,

18

A. Eskola, Näitleja on ajastu lühikroonika. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 116.

19

Sealsamas, lk 127.