Dorfi suvi. Peeter Urm

nime ta ei tea, aga hirm on ehtne, hinge sügavaist hoovuseist pärit.

      „Jäta,” kostab samas ootamatult kõvasti. Keegi rabeleb end vabaks, kerged põgenevad sammud, veerev kivike.

      „Oota!”

      See on mehehääl, erutusest kähisev. Nüüd ruttab ka tema. Rabisedes variseb liiv, uued kivid klõbisevad sammude all. Nad on juba kaugel, üsna kaugel, kui Peeter Aune edasi lonkab.

* * *

      Noored asutavad endid suplema, riided langevad liivale. „Võiks päris ilma,” pakub keegi lõhverdaval toonil. Muigutatakse vastu, neiud turtsuvad. Kes teab, vahest jätkuks ka julgust, on käidud nii üksi kui paaris ning parajas salgaski. Aga praegu, nii hulgakesi ja hommikul? Ei, pole, kes alustaks, puudub augustiöö soe varjav kate. Jätab hüüdjagi püksid jalga ning sulpsab teiste sabas jalgu kõrgele tõstes läbi jaheda vee. Kuskilt on siginenud kohmetus. Sellest püütakse edvistades üle olla, jõhkrust ning nilbustki abiks võttes. Tõrjutakse aseme ning une igatsust. Pritsmeid üles paisates lähevad noormehed ees. Neiud järgnevad rodus, naeruga üksteist julgustades. Peeter Aune kohale jõudes on kõik juba vees. Mere kohal vinetav udu mähib suplejad endasse, muudab kehad kaugeks ning sulatab merre. Peeter Aune liipab kaldapiirile ja veab näpu läbi vee. Hea karge vesi, aga Peeter Aune ei lähe ujuma. Ta ujub alati üksi, omaette, kuigi vees ei ole ta sugugi saamatu. Kui praegu minna, siis peaks ta ootama, kuni teised välja tulevad ja lahkuvad. Aga selleks on õhk liiga jahe, et niisama oodata, parem ta ei lähe. Peeter Aune häbeneb oma kõhna vilajat keha. Peeglistki ei taha seda vaadata, nii inetu on see keha. Vahel on Peeter Aune mõelnud, et haigus, mis ta vasaku jala ning käe armetuks muutis, nende lihased kuivatas ja kasvu närvutas, oleks võinud ehk kurjemgi olla. Oleks võinud nõnda kuri olla, et oleks Peeter Aune kaasa viinud. Isa juurde. Ja et seal päris midagi ei ole, seda Peeter Aune ei usu. Kuigi jumalat ei ole, võiks seal pimedas tühjuses siiski midagi olla. Sest ehkki isa on ammu surnud, pole Peeter Aunel kunagi tunnet, et isa oleks jäädavalt läinud. Isa on kogu aeg siin, päris lähedal. Vahel isegi nii lähedal, et Peeter Aune tajub, kuidas isa temaga rääkida tahab. Ja siis nad räägivadki. Ka Ööri-vana ütleb, et olgu teadus nii suur ja uhke kui tahes, suure tühjuse ees lömitab ta ometigi nõutult nagu viimane krants. Peeter Aune läheb kükitab riiete juurde. Tuul on pööranud. Nüüd toob ta ninna läppunud kala lehka ja bensiinivingu. Niisiis loodetuul kalasadama poolt. Miks nad siia tulid? Nad pidid ju tundma seda lõhna. Peeter Aune tunneb jahedust pugemas riiete alla. Juba tullaksegi veest välja. Sulistades, huigates, vett pritsides, ihu võdisemas, rutatakse riiete juurde.

      „Peeter Aunegi siin,” imestavad mõned. „Mine kasta ennast, Peeter Aune, näe, nagu meie. Vesi on priima. Mis sa ootad?”

      „Ei tahaks praegu,” tõrjub noormees, pelglik-häbenev naeratus näol. See tabatakse ära. Naljakas on see kössitav Peeter Aune, nagu hirmunud pisike koer. See teeb lõbu, pakub vaheldust.

      „Kardab, Peeter Aune kardab.” Nad naeravad. „Suur argpüks oled.” Ja nad naeravad jälle. „See on ju nii lihtne, võta riidest lahti ja uju.” Peeter Aune ainult naeratab vastu. Pole tal kuigi lõbus, aga eks ta karda vist tõesti. Ja kui ta kaasa naerab, ehk siis tüdinevad äragi? Ja julgust, seda pole ta oma loomuses tõesti märganud.

      Nüüd on juba enamik kaldal ja Peeter Aune nimi on kõigil suus.

      „Viime ta ujuma,” pakub üks, kes pole veel rõivais, „ujutame teda, aitame hirmust üle. Näete, ta ju kardab.”

      „Muidugi, muidugi,” leidub varmalt toetajaid, mõne hääl on veel vindiselt pehme, „ta peab ujuda saama!”

      „Kes tuleb Peeter Aunet vette tassima? Ärge laske tal pageda.” Lärm tiheneb Peeter Aune ümber. Nägudele on ilmunud uus elevus, asi tõotab nalja. Juba sirutuvad käed Peeter Aune suunas, talle pressitakse ligi. Temal aga on ikka veel naeratus näol, ta ei mõista veel, ei taha märgata tigedust teiste naeru taga, rõõmu poetunud julmust. Siiski, nüüd tõuseb ta püsti ja taganeb mõne sammu. Miks nad nii, nad näevad ju, ma ei taha.

      „Pistab punuma, pidage kinni… ei jõua ta kuhugi, lombakas ju… kurrat…”

      Peeter Aune tahaks end lahti rebida, aga juba on mitu kätt tast kinni ja need käed on tugevad. Siis jääb neid ainult kaks, aga neistki piisab. See on Olavi Segerström, kes teda paigale surub ning siis järsku sülle kahmab.

      „Õige, Olavi… vaata, kus rabeleb, vajad abi, Olavi?”

      „Olge paid, ma ei taha… ei taha… laske mind… palun…”

      Peeter Aune palub, sipleb, sebib käte ning jalgadega. Veel tahaks sarnakal näol naeratus püsida, lepitav ja sõbralik. Nad ei tee seda ometi, ei tee, omad poisid ju. Välgatab lootuskiir ja uuesti hirm. See jääb. Nüüd on nägu piinast kipras ja hirmul. Juba kantakse teda vee kohal. Ta lõdiseb, riided on pritsmeist märjad ning kleepuvad ihu vastu.

      „Mitte sügavale, mitte sinna… palun…”

      „Mis suplus see muidu on, ikka sügavale.”

      Olavi naerab, teised ka. Nad on tihedalt ümber, käratsev summ, on neidegi hulgas.

      „Olavi, kas jõuad?”

      „Kas keegi veel kahtleb?”

      Käed kergitavad oma sipleva õnnetu koorma kõrgele.

      „Särk maha, särk ja püksid kah, muidu vajub koos nendega põhja,” õpetatakse kõrvalt. „Rumalus, meest see ei sega… tead, ükskord mul endal…” Igaüks on asjamees, igaüks tahab osa võtta.

      „Oi-oi-oi,” kiljub Peeter Aune hädas. Teda tõugatakse, rebitakse riideist. Mustendav vesi tema all sisendab hirmu.

      „Viska vette… aitab, tema jaoks piisab… poisid, võtke ümber, muidu ujub vee all minema.”

      Naerulagin, tüdrukud on jäänud tahapoole. Nüüd jääb Olavi seisma. Kamp tema ümber kahlab rinnuni sõõri. Nad on kõik pikad poisid, aga siiski, sügav on. Nad puristavad, naeravad.

      „Lase ta lahti, vaatame…”

      „Olavi, ma palun… paikene…”

      Peeter Aune käed haakuvad Olavi kaela. Too raputab pead, püüdes saagist vabaneda.

      „Kurraatt…”

      Karmauhti… Plärtsudes pritsib vesi kõrgele üles. Siplevad käed ja jalad. Peeter Aune läkastab, peksab peaga vett, pürib üles ning karjatab korraks. Oskus on järsku kadunud, või kuidas sa ujudki sellises olukorras? Korra kaob peagi vee alla. Kõhklus ilmub naljatlejate nägudele, näha, et mees on hädas, kui viimaks?

      „Aita saadanat, läheb veel põhja,” poriseb kellegi ehmunud hääl. „Võta teiselt poolt, veame ta kaldale… küll sipleb, paras päramootor… kae narri, ei tahtnudki ujuda.”

      Kallas läheneb visalt, aga läheneb. Peeter Aune tõstetakse liivale, sinna ta vajub, kössis, jõuetu, värisev, alles oimetu äsjamöödunust. Teised eemalduvad, ruttavad riietuma. Prr… kui külm. Lisaks mingi süüdlaslik kõhklus. Tema poole heidetakse pilke, hääled on sumbunud vaiksemaks. Ah, küll ta kogub end, mis see siis talle tegi? Näe, liigutabki juba. Hädavares, mitte mees. Ta istub endiselt kägaras, lõdiseb, plagistab hambaid. Külm on ja ikka veel on õudne. Kõht valutab, midagi tõmbub seal kokku. Peeter Aune toetab end kätele, pöörab pea mere suunas ning oksendab, rind lõõtsub, kurgust vallandub oie. Oi, küll on halb. Ja peas on kummaline surve, see teeb ärevaks. Peeter Aune tahab ära, ruttu siit ära. Ta ajab end aeglaselt püsti. Vesi sorinal riietest nõrgumas, komberdab ta tugevalt liibates eemale, rannakivide taha. Keegi ei naera enam, tasasel pominal veetakse juttu. Kõik vaatavad talle järele, kes otse, kes vilksamisi. Kindlasti tunneksid paljud kaasa, aga omamoodi trotslikuks teeb see ka. Trots ja veidike põlgust, kas saabki äbarikule teistmoodi kaasa tunda? Ikka veidi põlates. Samas haarab kellegi käsi liivalt viimase hilbu ning üks neiu eraldub salgast. Aeglaselt, pea süüdlaslikult longus, ruttab ta minema.

      „Matilda?” küsitakse kõheldes üksteiselt. „Mis tal hakkas, et nüüd, pole tollel seal midagi viga.”

      Rand teeb käänaku. Seal, kivi varjus istubki nüüd