Jutustused. Aleksandr Kuprin

oli umbes kuus aastat tagasi… Tema, äsja ohvitseriks ülendatud noormees, oli Tuula kubermangu oma onu mõisasse suvitama sõitnud. Külas valitses põrgulik igavus ja Avilov otsis pidevalt ja intensiivselt kas või väiksematki meelelahutust. Jahilkäimine ja kalapüük olid teda ammu tüüdanud, ratsutada oli liiga palav.

      Tõenäoliselt igavusest pööras ta kord tähelepanu onu toatüdrukule Haritiinale. Haritiina oli pikakasvuline, tugev, vaikne ja tõsine, suurte siniste, alati veidi nukrate silmadega neiu. Kord õhtul, kohanud Haritiinat esikus, süleles Avilov teda. Neiu tõukas tema käed vaikides oma rinna juurest eemale ja lahkus niisama vaikides. Ohvitseril hakkas piinlik, ta vaatas ringi ja läks kikivarvul, punetava näo ja põksuva südamega oma tuppa.

      Paar nädalat hiljem, kuumal, raugestaval juunikuu keskpäeval pikutas Avilov suure, tiheda pargi serval heintel ja luges. Äkki kuulis ta üsna lähedal, oma selja taga kellegi kergeid samme. Ta pöördus ümber ja nägi Haritiinat, kes teda nähtavasti ei märganud.

      «Kuhu sa kavatsed minna, Haritiina?» hõikas teda Avilov.

      Haritiina ehmus algul ja vaatas siis kohmetult maha. «Käisin siin… praegu… suplemas…»

      Avilov astus Haritiina juurde, vaatas ärevalt ringi ja embas teda. Langetanud silmad ja punastades surus Haritiina käed vaikides vastu Avilovi rinda ning püüdis teda eemale tõugata. Raskelt hingates ning tormiliselt neiu juukseid ja palgeid suudeldes surus ohvitser teda üha tugevamini oma rinna vastu…

      Vaikiva tõrksuse ja nördimusega pani Haritiina kaua vastu. Ta oli väga tugev. Avilov hakkas väsima ja tahtis juba neiu lahti lasta, kui viimane äkki õudselt kahvatas, tema käed jõuetult alla langesid ja silmad sulgusid.

      Meelemärkusele tulles hakkas ta hüsteeriliselt nutma. Kõik Avilovi lohutused ja tõotused olid asjatud. Ta lahkuski aiast, jättes Haritiina nuuksudes rohule visklema.

      Haritiina ei lausunud sellest juhtumist kellelegi sõnagi ja püüdis ainult hoolega vältida kohtumist Aviloviga.

      Muide, ka Avilov ise sõitis umbes nelja päeva pärast külast minema, saanud telegrammi emalt, kes oli ootamatult haigestunud.

      Tollest ajast peale polnud Avilov Haritiinat näinud ja alles nüüd meenutas seina tagant kuuldud naisehääl talle ähmaselt juhtunut, ähmaselt seepärast, et Avilov ei suutnud veel oma mälestustes selgusele jõuda, kui ta jälle raskesse, hommikueelsesse unne vajus…

      «Teie ausus, tõuske! Tõuske, teie ausus! Roodukomandör on juba roodu juurde läinud!» äratas Nikifor kauaks magama jäänud Avilovit, raputades teda vajaliku aupaklikkusega õlast.

      «Mm… aga samovar?» pomises Avilov vaevaga silmi avades.

      «Pole üles pandud! Kõik asjad on ära saadetud: veltveebel käskisid. Olen teid juba peaaegu tund aega äratanud: suvatsesite mind läbi sõimata ja ütlesite, et te teed ei joo.»

      Avilov sai viimaks suure pingutusega oma unest võitu, hüppas kähku voodist välja ja hakkas kiiresti riietuma. Ta kartis hilineda. Kiiruga viskas ta näole paar korda vett, ja vaevalt mundri kinni nööpinud, jooksis kogunemiskohale, pannes käigu peal kohale särpi ühes revolvrikabuuriga ja mõõka.

      Pataljonid seisid juba korrapäraste mustade nelinurkadena piki laia tänavat üksteise kõrval. Avilov astus kiiresti oma kohale, püüdes mitte komandörile vaadata, et vältida tema laitvat pilku.

      Taevas oli selge, puhas, õrnsinine. Kerged valged pilved, mis olid ühest küljest roosa säraga valgustatud, ujusid laisalt läbipaistvas kõrguses. Taeva idaserv punas ja leegitses, helgeldes kohati pärlmutri ja hõbedana. Silmapiiri tagant sirutusid hiiglaslike laialiaetud sõrmedena taeva alla kuldsed viirud alles tõusmata päikese kiirtest.

      Kümne minuti pärast sõitis parema rivitiiva tagant oma suurel hallil ruunal pataljonide ette polgukomandör. Tema hääl kostis reipalt ja selgesti hommikuses õhus:

      «Tervist, esimene pa-taljo-on!»

      «Tervist, teie kõrgeausus!..» hüüdsid rõõmsalt ja reipalt nelisada noort häält.

      Polgukomandör sõitis niimoodi kõikide pataljonide eest läbi, ratsutas seejärel umbes viiskümmend sammu edasi polgu keskele, kallutas keha tagasi, ajas pea kuklasse ja kamandas sundimatult rõõmsa häälega:

      «Lippude alla! Kuu-la! Valvel!»

      Pataljonid lõgistasid püssidega ja tardusid. Kostsid vastuvõtumarsi helid, levides selgesti ja teravalt õhus. Ridade kohal ilmus nähtavale ülalt nahktupega kaetud lipp, lehvides rütmiliselt orkestrihelide saatel. Lipukandjat polnud näha. Siis lipp peatus ja orkester vaikis.

      Polk hargnes pikaks, kitsaks kolonniks ja hakkas liikuma. Puhanud ja söönud soldatid sammusid erksalt, tundes lõbu värskest, rõõmsast hommikust. Kõigil oli tahtmine laulda, ja kui Nogaa oma kõlava, tugeva häälega alustas:

      Oi, oi, oi, eks kingu tagant äkki tuli

      major, kes veel noormees oli! —

      laulsid soldatid refrääni kaasa eriti üksmeelselt ja kooskõlaliselt.

      Pika lindina loogeldes läbis polk suure küla ühe tänava teise järel. Avilov tundis eemalt ära maja, kus ta oli ööbinud. Selle jalgväravas seisis keegi tumedas kleidis ja valge pearätiga naine, kaelkoogud õlal. «See peaks olema minu perenaine,» mõtles Avilov. «Huvitav oleks teda praegu näha.»

      Kui ta naise kohale jõudis, pöördus see kiiresti, nagu äkilise tõuke mõjul ümber ja tema silmad kohtusid Avilovi silmadega. Avilov tundis ta kohe ära. See oli kahtlemata Haritiina: samad sügavad, vaaned silmad, sama tõsine ja nukker nägu…

      Ka Haritiina tundis ta kohe ära. Tema silmis peegeldusid vaheldumisi imestus ja viha, hirm ja põlgus… Ta kahvatas ning tema ämbrid kukkusid koos kaelkookudega maha, veeredes kolisedes edasi.

      Avilov pöördus ümber. Teda haaras äkki raske, terav kurbus, nagu oleks keegi toore käega tema südant pigistanud. Ning millegipärast paistis ta endale samal ajal nii armetuna, nii viletsana, nii alatu argpüksina. Ja tundes oma seljal Haritiina pilku, tõmbus ta kössi ning tõstis õlad kõrgele, nagu oodates lööki.

      Tema kõrval aga, paremal ja vasakul, ees ning taga, möirgasid terved hääled huilgamise, kiljumise ja läbilõikava vilistamise saatel laulda:

      Tervist, Saša, tervist, Maša,

      tervist, kullake, mu arm…

1895.

      MILJONÄR

      Kolmanda jõulupüha õhtul kogunesid vallalise postkontoriametniku Rakitini poole mõned külalised.

      See sündmus leidis aset väikeses piiriäärses, väga räpases ja väga igavas Krassilovo alevikus, mille kolme tuhandese elanikkonna moodustasid peamiselt juudid ja talupojad-masuurid; neist eraldi seisis väike rühm inimesi, kes moodustasid niinimetatud «seltskonna». «Seltskonna» hulka kuulusid postiametnikud, isikud, kes tegelesid tollipunktis kaupade läbilaskmisega välismaale, kohalik politsei, vaimulikkond ja kooliõpetaja oma abiga. Tavaliselt külastasid nad üksteist harva, et hoiduda ülearustest kulutustest, kuid jõulu- ja lihavõttepühade ajal tegid nad üksteisele tingimata avalikke visiite ja korraldasid kordamööda peokesi, kus tantsiti hommikuni harmooniumi või viiulihelide saatel, joodi vastikut kohalikku kartuliviina ja söödi koduse kokakunsti primitiivseid saadusi.

      Laud oli kaetud Rakitini väikese kahetoalise korteri selles ruumis, mis kandis võõrastetoa kõlavat nimetust, erinevalt teisest, mida nimetati magamistoaks. Aukohal istus postkontori ülem Schmidt, kahvatu, paks, tursunud näoga mees, kes näis olevat üleni veega täidetud. Ta oli loid ja ükskõikne kõige vastu maailmas, peale stossi ja «djabeleki». Mõlemal pool Schmidti, teineteise vastas, istusid diakon Vassili ja korteriperemees, väikesekasvuline, energiline, tumekollase näo, kollaste silmavalgete ja kavalalt lipitseva pilguga mustaverd mees. Järgmistel kohtadel istusid: endine kasakaväeohvitser, praegune pristavi abi Pavlov, naljahammas, suur laulumees ja mürgeldaja, ning tema vastas kooliõpetaja Mussorin, sünge, mungalik, tugeva, musta karvakasvuga mees, kes nimetas end