Jutustused. Aleksandr Kuprin

polgus tuntud kahe nimetuse all: valvepostikasukas ja vanaema kapott. Muide, nende nimedega ei nimetanud seda sinelit keegi tema omaniku kuuldes, sest kõik kartsid viimase teravat ja rõvedat keelt. Nagu alati, nii kõneles ta ka praegu jõhkralt, väikevene aktsendiga, laiade žestidega, mis kunagi ei sobinud jutu sisuga, ja tolle absurdse lauseehitusega, millest võis ära tunda endist seminaristi.

      «Vat meil burssas anti ikka vitsahirmu nagu kord ja kohus. Kas tahad või mitte, aga laupäeviti tuli püksid maha võtta! Öeldigi meile nii: «Sul on õigus, kullake, sulaõigus – aga noh, heida pikali…» Kui olid süüdi, said asja ette, kui ei olnud – ergutuseks.»

      «Noh, see saab arvatavasti kõva nahatäie,» lausus pataljonikomandör jutu vahele: «Soldatid vargust ei andesta.»

      Punajuukseline ohvitser pöördus kiiresti pataljonikomandöri poole, valmis vastu vaidlema, kuid mõtles ümber ja vaikis.

      Kõrvalt jooksis pataljonikomandöri juurde veltveebel ja kandis tasase häälega ette:

      «Teie kõrgeausus, juba tulevadki tolle tatarlasega.»

      Kõik pöördusid ümber. Elav nelinurk liigatas järsku ilma mingi komandota ja tardus. Ohvitserid ruttasid käigu peal kindaid kätte tõmmates oma roodude juurde.

      Tekkinud vaikuses kostsid teravalt kolme mehe rasked sammud. Baiguzin sammus kahe saatetunnimehe vahel. Ta kandis sedasama, temale ülemäära suurt, seljal erivärvi lappidega paigatud sinelit; varrukad tolknesid endiselt põlvedeni. Kõvasti pähe surutud mütsi ääred langesid ette tärnile, taga aga seisid püsti, mis andis tatarlasele veelgi haletsemisväärsema väljanägemise. Kummalise mulje jättis see väikesekasvuline, küürutõmbunud kurjategija, kui ta kahe saatetunnimehe vahel neljasaja relvastatud soldati keskel seisma jäi.

      Sellest peale, kui alamporutšik Kozlovski oli lugenud päevakäsust, et Baiguzinile on määratud ihunuhtlus, haarasid teda veidrad ja väga segased tunded. Tal ei õnnestunud Baiguzini heaks midagi ära teha, sest ülemus hakkas teda juba järgmisel päeval juurdluse esitamisega kiirustama. Tõsi küll, mäletades tatarlasele antud sõna, pöördus ta nõuande saamiseks oma roodukomandöri poole, kuid sellel ei olnud mingeid tulemusi. Roodukomandöri pani tema jutt esialgu imestama, siis pahvatas ta naerma, ja nähes noore ohvitseri üha kasvavat erutust, hakkas rääkima millestki muust ning juhtis tema tähelepanu teisale. Kuigi Kozlovski ei tundnud end praegu otseselt reeturina, näis talle siiski, nagu oleks ta Baiguzinilt varguse ülestunnistuse pettusega välja meelitanud. «See on ju vahest veelgi halvem,» mõtles ta, «kutsuda inimeses mälestustega kodust ja emast esile heldimus ja püüda ta sellega lõksu.» Kuulates praegu punapäise ohvitseri praalimist, vihkas ta eriti tugevasti tema näotut, kasimata habet, rasket, kohmakat kogu, mütsi tagant hilpnevaid võidega määritud juuksesalku. See inimene oli nähtavasti mõnutundega tulnud vaatemängule, mille põhjustajaks Kozlovski ennast siiski pidas.

      Pataljonikomandör astus pataljoni keskele; pööranud selja Baiguzini poole, hüüdis ta venivalt ja teravalt komandosõnu:

      «Ku-ula! Val…»

      Kozlovski tõmbas mõõga poolest saadik tupest välja, värahtas otsekui külmast, ja sellest peale jäigi tema kehasse kerge närviline värin. Pataljoniülem libistas silmadega üle rivi ja lõpetas järsult:

      «…vel!..»

      Nelinurk liigatas, lõgistas kaks korda selgesti püssidega ja jäi siis liikumatult seisma.

      «Adjutant, lugege ette polgukohtu otsus!» lausus pataljoniülem oma kindla, selge häälega.

      Adjutant astus nelinurga keskele. Ta ei osanud üldse ratsutada, kuid matkis ratsaväeohvitseride kõnnakut, taarudes kõndimisel ja kallutades iga sammu juures ülakeha ettepoole.

      Ta luges valesti rõhutades, segaselt ja sõnu asjatult venitades:

      «N jalaväepolgu kohus, koosseisus kohtueesistuja alampolkovnik N, kaasistujad need ja need…»

      Baiguzin seisis endiselt norus päi kahe saatetunnimehe vahel ja ainult vahel harva laskis osavõtmatul pilgul üle soldatiridade libiseda. Oli näha, et ta ei kuulnud etteloetavast kohtuotsusest sõnagi ja vaevalt ta hästi mõistiski, mis eest teda kavatsetakse nuhelda. Ainult ühe korra ta liigatas, nuusatas ninaga ja pühkis seda sinelivarrukaga.

      Ka Kozlovski ei süvenenud kohtuotsuse sisusse ja võpatas äkki, kuuldes oma nime. See oli kohtuotsuse selles osas, kus mainiti tema poolt toimetatud juurdlust. Tal oli järsku selline tunne, nagu oleksid kõik hetkeks pea tema poole pööranud ja kohe jälle kõrvale vaadanud. Ta süda hakkas hirmunult põksuma. Kuid see ainult näis talle nii, sest peale tema enda polnud keegi nime mainimist märganud ja kõik kuulasid ühtemoodi ükskõikselt, kuidas adjutant kohtuotsuse teksti kiiresti ja monotoonselt lõpuni vuristas. Adjutant lõpetas sellega, et Baiguzinile on määratud karistuseks sada vitsahoopi.

      Pataljonikomandör kamandas: «Jalale võtt!» ja andis peaga märku arstile, kes kartlikult, küsiv ilme näol, soldatiridade tagant välja vaatas. Arst, noor ja tõsine mees, viibis kehalise karistuse täideviimise juures esimest korda elus. Tasakaalust välja lööduna ja tundes end sadadest temale suunatud pilkudest nagu käsist ja jalust seotuna, astus ta kohmetult, näost kahvatu ja lõug värisemas, pataljoni keskele. Kui Baiguzinil kästi lahti riietuda, ei saanud tatarlane sellest esialgu aru, ja alles siis, kui käsklust korrati ja näidati talle žestidega, mis ta tegema peab, hakkas ta sinelit ja mundrit aeglaselt, saamatute liigutustega lahti nööpima. Tatarlasele silma vaatamata kuulas arst, põlastav õuduseilme näol, tema südant ja katsus pulssi ning kehitas arusaamatuses õlgu. Ta ei märganud vähimaidki jälgi sellistel juhtudel tavalisest erutusest. Oli ilmne, et emb-kumb, kas Baiguzin ei saanud sellest aru, mis temaga teha kavatsetakse, või polnud tema tume aju ja tugevad närvid võimelised reageerima ei argusele ega häbitundele.

      Arst sosistas pataljonikomandörile midagi kõrva sisse ja läks endisel kohmakal sammul kiiresti tagasi rivi taha. Kuskilt ilmusid välja viis soldatit ja piirasid Baiguzini sisse. Üks neist, trummilööja, jäi teistest eemale seisma, ja tõstnud üles parema käe, milles oli trummipulk, vaatas äraootavalt pataljonikomandöri poole.

      Tatarlane hakkas sinelit seljast maha võtma, kuid tegi seda niivõrd aeglaselt, et rivi ette ilmunud soldatid pidid teda selle juures abistama. Veidi aega ta kõhkles, teadmata, mis sineliga peale hakata, laotas selle viimaks hoolikalt maha ja hakkas lahti riietuma. Tema keha oli tõmmu ja äärmiselt kõhn. Kozlovskil vilksatas äkki peas mõte, et tatarlasel on tõenäoliselt väga külm, ja sellest mõttest tingituna hakkas ohvitser endisest tugevamini värisema.

      Tatarlane seisis liikumatult. Tema ümber askeldavad soldatid näitasid talle, et tuleb pikali heita. Ta laskus sõrmedega maad puudutades aeglaselt ja kohmakalt põlvili ning heitis mahalaotatud sinelile silmili. Üks soldatitest laskus kükakile ja jäi tema pead kinni hoidma, teine istus tema jalgadele. Kolmas, allohvitser, astus kõrvale, et lugeda hoope, ja alles nüüd märkas Kozlovski, et nende kahe soldati jalge ees, kes olid jäänud seisma kummalegi poole tatarlast, olid maas punaste, painduvate vitste kimbud.

      Pataljonikomandör andis peanoogutusega märku ning trummilööja hakkas valjusti ja kiiresti trummi põristama. Kaks kummalgi pool Baiguzinit seisvat soldatit vaatasid kõhklevalt teineteisele otsa, kumbki neist ei tahtnud anda esimest hoopi. Allohvitser astus soldatite juurde ja ütles neile midagi… Siis tegi paremal pool seisev soldat hambaid kokku pigistades raevuka näo, võttis vitstega kiiresti hoogu ja laskis nad, kogu keha ette kallutades, niisama kiiresti alla langeda. Kozlovski kuulis vitste katkelist vihinat, tumedat lööki ja allohvitseri häält, kes hüüdis: «Üks!» Tatarlane karjatas nõrgalt, otsekui imestunult. Allohvitser kamandas: «Kaks!» Baiguzinist vasakul seisev soldat võttis samuti vitstega kiiresti hoogu ja kummardus alla. Tatarlane karjatas jälle, seekord valjemini, ning tema hääles kajas noore, piinatava keha kannatus.

      Kozlovski heitis pilgu enda kõrval seisvaile soldateile. Nende ühetaolised, hallid näod olid liikumatud ja osavõtmatud nagu rivis seisvatel soldatitel ikka. Neist kivinenud nägudest polnud võimalik välja lugeda ei kaastunnet, ei uudishimu ega mingit mõttevälgatust. Alamporutšik värises kogu aeg külmast ja erutusest; kõige piinavam oli talle mitte Baiguzini karjumine, mitte teadmine, et ta on karistamises osaline,