Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

ma leidsin?» ühmas Jefrenn. «Muidugist leidsin: siin on su pott.»

      «Akim?» küsis naine erilise rõhuga.

      Jefrem noogutas pead.

      «Akim. Aga küll ta on tola. Mina kaitsesin teda jumala nimel, ilma minuta oleks tal tulnud vangimajas kõngeda, aga oleks ta mulle ühe klaasigi välja teinud. Uljana Fjodorovna, tehke vähemalt teiegi mulle rõõmu, pakkuge üks klaasike.»

      Kuid Uljana Fjodorovna ei teinud talle rõõmu ja kihutas ta oma silma alt minema.

      Samal ajal astus Akim tasasel sammul teed mööda Lizaveta Prohhorovna küla poole. Ta ei olnud veel päriselt toibunud, kogu tema sisikond vabises nagu inimesel, kes on nüüdsama selgest surmast pääsenud. Ta justkui ei uskunud, et on vaba. Töntsi imestusega silmitses ta põlde, taevast, soojas õhus värelevaid lõokesi. Eelmisel päeval Jefremi pool ei olnud ta lõunast saadik maganud, ehkki oli liikumatult ahju peal lamanud. Algul oli ta tahtnud viinaga summutada talumatut ülekohtutunnet, metsikut ning jõuetut meelepaha… kuid viin ei suutnud temast lõplikult jagu saada; tema südames süttis viha ja ta hakkas mõtlema, kuidas oma vaenlasele kätte tasuda… Ta mõtles üksnes Naumist, Lizaveta Prohhorovnat ei tulnud talle meeldegi, Avdotjast püüdis ta oma mõtted eemal hoida. Õhtuks paisus tema kättemaksuiha metsikuks raevuks, ja tema, heasüdamlik ning nõrgaloomuline mees, ootas palavikulise kärsitusega ööd ja tormas, nagu hunt saagi kallale, tulega hävitama oma endist kodu Kuid siis võeti ta kinni pandi luku taha… Jõudis kätte öö. Millest kõigest ta küll ei mõtelnud sel rängal ööl! Raske on sõnades väljendada kõike seda, mis inimeses toimub niisugustel silmapilkudel, kõiki piinu, mida ta läbi elab; seda raskem, et kõik need piinad on inimeses endaski sõnatud ning tummad… Hommikul, enne Naumi ja Jefreni tulekut, hakkas Akimil justkui kergem… «Kõik on kadunud,» mõtles ta, «kõik on lennanud tuulde!..» ja lõi kõige peale käega… Kui ta oleks olnud loomu poolest halb, oleks temast võinud sel hetkel kurjategija saada, kuid kurjus ei olnud Akimile omane. Ootamatu ning teenimatu õnnetuse mõjul, meeleheiteuimas oli ta kuritegeliku sammu astunud; see vapustas teda hingepõhjani ja jättis ebaõnnestudes temasse vaid põhjatu väsimuse… Oma süüd tundes eraldus ta südamega kõigest maisest ja hakkas kibedalt, kuid usinasti palvetama. Algul palvetas ta sosinal, viimaks lausus, võib-olla juhuslikult, valjusti:

      «Issand!» – ja pisarad purskasid ta silmist… Kaua nuttis ta ja jäi viimaks vait… Tema mõtted oleksid arvatavasti muutunud, kui ta oleks oma eilse teo eest karistada saanud: kuid nüüd oli ta järsku vaba ja läks oma naisega kokku saama, poolsurnud, täiesti muserdatud, kuid rahulik.

      Lizaveta Prohhorovna maja asus poolteise versta kaugusel tema külast, vasakul pool külavaheteed, mida mööda sammus Akim. Härrastemajja viiva tee otsal jäi ta korraks seisma… ja läks edasi. Ta otsustas kõigepealt ära käia oma endises tares, vana onu pool.

      Akimi väike ja juba üsna igerik tare oli peaaegu päris küla lõpus. Akim läbis kogu tänava, kohtamata inimhingegi. Kogu rahvas oli kirikus. Ainult üks haige vanaeit avas akna, et talle järele vaadata, ja tühja ämbriga kaevule lipanud tüdrukuke jäi teda uudistama ning saatis samuti pilguga. Esimene inimene, kes talle vastu juhtus, oh just nimelt too onu, keda ta otsis. Vanamees oli hommikust saadik istunud akna all muldril, tubakat nuusutades ja päikese käes peesitades: ta ei olnud päris terve ja polnud seepärast kirikussegi läinud. Ta kavatses parajasti samasugusele tõbisele naabriätile külla minna, kui järsku nägi Akimi… Ta peatus, laskis Akimil ligi tulla, vaatas siis talle näkku ja ütles:

      «Tervist, Akim!»

      «Tervist,» vastas Akim ja läks vanamehest mööda oma maja väravast sisse… Õues olid tema hobused, lehm, vanker; samas kõndisid tema kanad… Ta astus sõnatult majja. Vanamees järgnes talle. Akim istus pingile ja toetas rusikad selle vastu. Vanamees silmitses ukse juures seistes teda haletsevalt.

      «Kus perenaine on?» küsis Akim.

      «Härrastemajas,» vastas vanamees kärmesti. «Ta on seal. Oma elajaloomad ja kirstud, mis tal olid, jättis siia, aga ise on seal. Kas lähen talle järele?»

      Akim oli natuke aega vait.

      «Mine,» sõnas ta viimaks.

      «Ah, onu, onu,» lausus ta ohates, kui too naela otsast mütsi võttis, «mäletad, mis sa mulle enne pulmi ütlesid?»

      «Kõik sünnib jumala tahtmist mööda, Akim.»

      «Mäletad, sa ütlesid mulle, et ma ei olla enam sinusugune maamees, aga näed nüüd, missugused ajad on kätte jõudnud… Olen ise paljas kui kirikurott.»

      «Ega halbu inimesi ei külvata, need kasvavad ise,» vastas vanamees. «Aga sellele häbemata mehele võiks mõni härra näituseks või keegi teine võim tublisti õppust anda, – aga mis tal sedasi karta? Hundil ikka hundi kombed.» Vanamees pani mütsi pähe ja läks.

      Avdotja oli parajasti kirikust tagasi jõudnud, kui talle öeldi, et tema mehe onu küsib teda. Kuni selle ajani oli Avdotja teda väga harva näinud; nende pool sissesõiduhoovis ta ei käinud ja üldse oli tal veidriku kuulsus: armastas hirmsasti tubakat ja oli enamasti ikka vait.

      Avdotja läks tema juurde.

      «Mis on, Petrovitš, kas on midagi juhtunud?»

      «Ei ole midagi juhtunud, Avdotja Arefjevna. Mees tahab sinuga kokku saada.»

      «Kas ta tuli tagasi?»

      «Tuli küll.»

      «Ja kus ta siis on?»

      «Külas, istub tares.»

      Avdotjal hakkas hirm.

      «Kas ta on vihane, Petrovitš?» küsis ta vanamehele otse silma vaadates.

      «Ei saa aru, et vihane oleks.»

      Avdotja lõi silmad maha.

      «Eks lähme siis,» ütles ta, tõmbas suurräti ümber ja nad asusid teele. Vaikides sammusid nad kuni külani. Aga kui nad tarele lähenesid, valdas Avdotjat niisugune hirm, et tal hakkasid põlved võbisema.

      «Kulla Petrovitš,» lausus ta, «mine sina ees sisse… Ütle talle, et ma tulin.»

      Petrovitš astus majja ja leidis Akimi sügavas mõttes sellessamas paigas istuvat, kuhu ta tema oli jätnud. «Mis on,» küsis Akim pead tõstes, «kas ta ei tulnud?»

      «Tuli küll,» vastas vanamees. «Seisab väravas…»

      «Saada ta siia.»

      Vanamees väljus, tõmbas Avdotjat käega, ütles talle: «Mine,» ja istus ise jälle muldrile. Avdotja avas südamevärinal ukse, astus üle läve ja jäi seisma…

      Akim vaatas talle otsa.

      «Noh, Arefjevna,» alustas ta, «mis me nüüd siis tegema hakkame?»

      «Olen süüdi,» sosistas Avdotja.

      «Ah, Arefjevna, kõik me oleme patused. Mis siin ikka arutada!»

      «Tema, kurjategija, oli see, kes meile mõlemale hukatuse kaela tõi,» hakkas Avdotja heliseval häälel rääkima ja pisarad voolasid üle ta näo. «Sa, Akim Semjonõtš, ära seda niiviisi jäta, nõua tema käest raha tagasi. Ära minust hooli. Mina olen valmis vande all tunnistama, et andsin talle raha laenuks. Lizaveta Prohhorovna võis meie koha ära müüa, aga miks see mees meid röövib… Nõua tema käest raha tagasi.»

      «Ei ole mul õigust tema käest raha nõuda,» vastas Akim süngelt. «Me oleme temaga tasa.»

      Avdotja imestas:

      «Kuidas nii?»

      «Niisama. Tead sa,» jätkas Akim ja tema silmad lõid leegitsema, «tead sa ka, kus ma tänase öö olin? Ei tea? Naumi juures keldris, käsist ja jalust seotud nagu oinas, nii saatsin ma mööda selle öö. Ma tahtsin tema elamisele tule otsa panna, aga ta võttis mu kinni, see Naum, – osav mees teine! Täna plaanitses mind linna viia, aga jättis siis niisama. Nii et ei ole mul õigust tema käest raha nõuda. Ja kuidas ma tema käest nõuaksingi… Ta küsiks kohe, et millal ma sinu käest raha laenuks võtsin? Kas ma pean siis ütlema: mu naine