Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

jäi mõttesse.

      «Hea küll,» otsustas ta lõpuks, «ma annan sulle viina, Jefrem Aleksandrõtš aga vaata sa ette, ära sa rumalusi tee.»

      «Olge mureta, Uljana Fjodorovna.»

      Ja kinnitanud oma jaksu klaasi viinaga, asus Jefrem teele sissesõiduhoovi poole.

      Hakkas alles valgeks minema, kui ta kohale jõudis, aga värava ees seisis juba vankri ette rakendatud hobune ja üks Naumi sulastest istus, ohjad käes, vankriäärel.

      «Kuhu nüüd?» küsis Jefrem.

      «Linna,» vastas sulane vastumeelselt.

      «Misjaoks?»

      Sulane kehitas vaid õlgu ega vastanud. Jefrem kargas oma setuka seljast maha ja astus majja. Esikus tuli talle vastu Naum, täiesti riides, müts peas.

      «Soovime uuele peremehele õnne uues kohas,» ütles Jefrem, kes teda isiklikult tundis. «Kuhu nii vara?»

      «Jah, on ka põhjust õnne soovida,» vastas Naum süngelt. «Kohe esimesel päeval oleksin peaaegu paljaks põlenud.»

      Jefrem võpatas.

      «Kuidas nii?»

      «Niisama, leidus hea inimene, kes tahtis tule räästasse panna. Sain õnneks teo pealt kätte, nüüd viin linna.»

      «Egas ometi Akim?..» küsis Jefrem pikkamööda.

      «Kust sina seda tead? Akim. Tuli öösel, tuletukk potis, ronis juba õue ja pani tule hakkama… kõik minu poisid on tunnistajad. Tahad vaadata. Meil ongi aeg temaga minema hakata.»

      «Kulla Naum Ivanõtš,» hakkas Jefrem rääkima, «laske ta lahti, ärge saatke vanameest päriselt hauda. Ärge võtke seda pattu oma hinge peale, Naum Ivanõtš. Mõtelge järele: inimene oli meelt heitmas – kaotas pea, tähendab…»

      «Aitab lobast,» katkestas teda Naum. «Muidugi, muidugi! Lase ta lahti! Aga ta pistab mulle hommepäev jälle tule räästasse…»

      «Ei pista, Naum Ivanõtš, uskuge mind. Uskuge, teil endal on sedasi rahulikum, – muidu läheb uurimiseks lahti, tuleb kohus teate isegi.»

      «Mis mul kohtust? Mul pole põhjust kohut karta.»

      «Kulla Naum Ivanõtš, miks kohut kartma ei peaks…»

      «Ah, jäta. Ma näen, sa oled juba hommikust peale purjus, ja täna veel püha.»

      Jefrem hakkas järsku täiesti ootamatult nutma.

      «Olen purjus, kuid ma räägin õigust,» pomises ta. «Aga teie andke talle Kristuse püha pärast andeks.»

      «Noh, lähme, piripill.»

      Ja Naum hakkas välistrepi poole minema.

      «Avdotja Arefjevna pärast andke talle andeks,» ütles Jefrem talle järgnedes.

      Naum läks keldri juurde, lükkas ukse pärani lahti. Jefrem sirutas kartliku uudishimuga Naumi selja tagant kaela ja suutis hädavaevalt madala keldri nurgas eraldada Akimi. Endine rikas sissesõiduhoovi omanik, kogu ümbruskonnas lugupeetud mees, istus kinniseotud kätega nagu kurjategija õlgedel maas… Kolinat kuuldes tõstis ta pea… Ta näis viimase kahe päeva jooksul, eriti aga selle öö jooksul, kole kõhnaks jäänud olevat, – aukus silmad paistsid vaevalt välja kõrge vahakollase lauba alt, kuivanud huuled olid tumedaks tõmbunud… kogu tema nägu oli muutunud ja imeliku, karmi ning kohkunud ilme omandanud.

      «Tõuse püsti ja tule välja,» ütles Naum.

      Akim tõusis ja astus üle läve.

      «Akim Semjonõtš,» pistis Jefrem tänitama, «hukatuse tõmbasid sa endale kaela, vennike!..»

      Akim vaatas talle sõnatult otsa.

      «Oleks ma teadnud, misjaoks sa eile viina küsisid, – ma ei oleks sulle andnud; tõesõna, ei oleks andnud, – oleks kas või ise kõik ära joonud! Ah, Naum Ivanõtš,» lisas Jefrem Naumil käest kinni haarates, «halastage tema peale, laske ta lahti.»

      «Tore lugu,» vastas Naum muiates. «Noh, tule aga välja,» lisas ta uuesti Akimi poole pöördudes. «Mis sa ootad?»

      «Naum Ivanov…» alustas Akim.

      «Mis on?»

      «Naum Ivanov,» kordas Akim, «kuula mind: ma olen süüdi, tahtsin ise sinuga arveid õiendada, aga meile peab jumal kohtumõistjaks olema. Sa võtsid mult kõik ära, tead seda isegi, kõik viimseni. Nüüd võid sa mind hukatusse saata, aga ma ütlen sulle ainult ühte asja: kui sa mind nüüd lahti lased, – olgu siis pealegi! jäägu kõik sinule! Ma lepin sellega ja soovin sulle kordaminekut. Ma ütlen sulle nagu pihil: kui lahti lased, ei tule sul kahetseda. Jumal sinuga!»

      Akim sulges silmad ja jäi vait.

      «Muidugi, muidugi,» sõnas Naum, «küll sind võib uskuda!»

      «Jumala eest, võib,» alustas Jefrem, «tõesti võib. Ma panen Akim Semjonõtš eest kas või pea pandiks – tõepoolest!»

      «Lora!» hüüdis Naum. «Sõidame!»

      Akim vaatas talle otsa.

      «Kuidas arvad, Naum Ivanov. Sinu teha. Ainult et sa võtad väga palju oma hinge peale. Mis siis ikka, kui sul nii tuli taga on, – sõidame…»

      Naum silmitses omakorda teraselt Akimi. «Kui laseks tal tõepoolest joosta!» mõtles ta endamisi. «Muidu hakkavad inimesed veel minu kallal närima. Avdotja ei anna hingerahu…» Sel ajal kui Naum iseendaga aru pidas, ei lausunud keegi sõnagi. Vankris istuv sulane, kellele läbi värava kõik ära paistis, raputas vald aeg-ajalt pead ja laksutas ohjadega vastu hobust. Kaks teist sulast seisid välistrepil ja vaikisid samuti.

      «Kuule, vana,» alustas Naum, «kui ma su lahti lasen ja nendel poistel seal (ta osutas peaga oma sulastele) käsin suu pidada, kas oleme siis sinuga tasa, – saad aru – tasa mis?»

      «Ma ütlesin: jäägu kõik sulle.»

      «Sa ei hakka mind oma võlgnikuks pidama?»

      «Ei ole sina minu võlgnik ega mina sinu.»

      Naum oli jälle natuke aega vait.

      «Vannu!»

      «Vannun jumala nimel,» ütles Akim.

      «Tean juba ette, et pärast kahetsen,» lausus Naum, «aga olgu, saagu mis saab! Anna käed siia.»

      Akim pööras selja tema poole. Naum hakkas tema käsi lahti päästma.

      «Vaata sa ette, vana,» lisas ta nööri tema randmetelt maha kiskudes, «ma halastasin sinu peale, vaata ette!»

      «Kulla Naum Ivanõtš,» lalises Jefrem liigutatult, «jumal on teile armuline!»

      Akim hõõrus tursunud ning külmaks tõmbunud käsi ja hakkas värava poole minema…

      Järsku läks Naum, nagu öeldakse, ähmi täis – tal hakkas kahju, et oli Akimi vabaks lasknud…

      «Sa vandusid, vaata ette,» hüüdis ta temale järele.

      Akim pöördus ringi, libistas pilgu üle õue ja sõnas kurvalt:

      «Olgu kõik sinu, igaveseks ajaks… jumalaga.»

      Ja ta astus Jefremi saatel tasakesi väravast välja. Naum lõi käega, käskis hobuse vankri eest lahti rakendada ja läks tagasi majja.

      «Kas sa, Akim Semjonõtš, minu poole ei tule?» hüüdis Jefrem, nähes, et Akim maanteelt paremale pööras.

      «Ei, kulla Jefrem, aituma,» vastas Akim. «Lähen vaatan, mis naine teeb.»

      «Küll sa pärast vaatad… Nüüd oleks rõõmuga vaja tead isegi…»

      «Ei, aitäh, Jefrem… Aitab sellestki. Jumalaga.» Ja Akim hakkas tagasi vaatamata minema.

      «Tskae! Aitab sellestki!» pomises köster nõutult. «Ja mina veel kaitsesin teda jumala nimel! Seda ma küll ei osanud arvata,» lisas ta vihaselt. «Ptüi!»

      Talle