Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa

juurde ja vajus sellele. Ta otsis taskust lömmi vajutatud suitsupaki. Saanud kortsus sigareti kätte, torkas ta selle suhu ja alatasa igale poole takerduv käsi hakkas välgumihklit otsima. Et meest vaevast säästa, ulatasin talle tulemasina. Ta kraapas selle põlema ja süütas suitsu.

      „Sa oled endale naise leidnud,“ jorises Margus ja kiskus suitsu.

      „Tiina,“ tutvustas Kalle noogutades.

      „Väga meeldiv,“ pomisesin, kuigi meeldivat polnud selles midagi. Purjus mees ja pealegi veel pesemata. Ta haises nagu kott paska või midagi sellist. Pesema ei kavatsenud ma teda hakata. Hea, et vähemalt toa enam-vähem korda sain. Nüüd oli siin võimalik isegi liikuda. Olin vihane ja tahtsin juba ära minna, kuid jäin hetkeks vaatama Kalle siniseid silmi. Nende salapärane lummus vaigistas mu pahameele. Ma ei taha magada kusagil metsa all. Olen siin ja küllap ma endale ka diivanil aseme saan. Vähemalt ei pea kusagil metsas vinduma.

      Margus vajus varsti magama. Mis oli ka asjade loomulik käik, sest ta oli täis nagu tinavile. Kui ma teda koos Kallega teise tuppa vedasin, kukkus mehe taskust põrandale pudel süütevedelikuga. See oligi naps, mida ta tarvitas. Jumal küll! Millist mürki inimene joob! Vaatasin Kalle poole ja mees noogutas. Margus oli omadega täiesti põhjas.

      Õhtul istusin koos Kallega köögis diivanil ja ajasime juttu. Selgus, et Margus oli Kalle vend. Noorem. Erinevalt vennast polnud Kalle ennast täielikult umbe tõmmanud, tal oli ikka pisut ka mõistust alles. Kuigi korraliku tongi all, oli ta siiski võimeline suhtlema ja isegi arukat juttu ajama. Hea oli üle pika aja jälle kellegagi rääkida. Vend olevat täielik tohman, et sellega ei saavat midagi asjalikku arutada. Alati pöörab ta jutu kas naistele (keda tal mõistagi ei ole) või siis viinale. Tööd ei taha ega oska Margus juba ammu teha ja nüüd elab ta ainult sellest grillivedelikust, mida poes müüakse.

      „Poiss on täiesti läbi,“ muretses Kalle. „Ja kõik on naiste süü.“

      „Kuidas nii?“ imestasin ja vaatasin pliidile soojenema pandud vett. Ma olin väljast puid toonud ja pliidi alla tule teinud. Kuigi oli maikuu, läks öösiti ikkagi väga külmaks. Hea, et ma polnud eelmisel ööl külma saanud. Pealegi tahtsin ma ennast pesta, kui see võimalik on. Lootsin, et on.

      „Margus armus väga noorelt ühte tüdrukusse. Tüdruk oli tollal alles viieteistaastane,“ pajatas Kalle. „Valetan. Tegelikult olid nad juba ammust aega tuttavad. Lasteaiakaaslased ja koolis samuti. Aga tõsisemate suheteni läks asi hiljem… Ja kohe – põmm! – tüdruk rase, laps tulekul. Muidugi hakkas Margus elu sättima ja tahtis lapsele isa olla. Aga mida sa sätid, kui tüdruk oli paras lits. Nii kui augu soojaks sai, hakkas ka teisi mehi proovima. Sünnitas poja ära ja mõne kuu pärast oli teisest mehest rase. Ise alles laps. Plika.“ Kalle sülitas ja võttis sigareti. Ta süütas selle ja vaatas mulle otsa.

      „Kas sul on lapsi?“ küsis mees.

      „Tütar,“ vastasin ja võtsin Kalle pakist sigareti.

      „Noor või?“

      „Täisealine. Elab Tallinnas. Ta on juba ise ema. Käisin tal külas aga…“ Mu jutt takerdus, sest ma ei tahtnud talle rohkem avaldada. Tütrega kohtumine oli mulle valus mälestus.

      „Kuule, pisike! Lähme jalutama,“ pakkus Kalle.

      „Kuhu?“ küsisin.

      „Ma ei tea. Surnuaeda või kusagile,“ pakkus Kalle naeratades. Ta kummardus mulle lähemale ja suudles mind. See oli nii ootamatu, et ma jõudnud teda tõrjudagi. Ei tahtnud ka. Selle õllelõhna kannatan ikka välja. Nii peps ma ka pole.

      Kalle tõmbas õhukese jope selga ja me läksime õue. Päike paistis ja ilm oli soe. Ilus. Sirelid lõhnasid ja õhus oli tunda algava suve mõnusat kuma. Kalle võttis mu käest kinni ja ma tundsin ta soojust. See oli hea. Võrratu. Mõnus. Keegi, kes mind hoidis ja armastas. Aga mida ma räägin siin armastusest, kui alles saime tuttavaks. See on totrus. Ma pean silmas armastust. Ma tundsin, et vajan kedagi. Olgu see siis kas või õllejoodik.

      Kalle ja mina istusime pingile ja sirutasime jalad välja. Surnuaias liikus üksikuid inimesi, kes haudu korrastasid. Hiljuti oli siin kedagi maetud, üsna meie lähedal oli värske haud.

      „Ma olen teinekord mõelnud selle elu üle. Mul oli naine. Elasime ilusasti. Meil oli korter ja kena mööbel. Ka laps oli. Tütar. Nüüd on ta juba kahekümneaastane. Aga naine hakkas ringi tõmbama. Kadus kodust ära ja mina ootasin teda. Halb oli veel see, et elasime koos ämmaga. Ämm, raisk, muudkui tänitas minu kallal: mina olevat süüdi, kui Margit litsi lööb. Mul oli kange tahtmine ta larhv sisse lüüa. Äärepealt oleksin seda teinudki, õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Siis panin samuti küla peale. Sain sõpradega kokku ja pidu kestis hommikuni. Läksin koju ja jälle vana trall lahti. Ela siis sellistega. Viimaks võttis kumbki oma asjad ja läksime laiali. Naine kolis järjekordse armukese juurde ja mina panin üldse kodust ära. Elasin aastaid linnas ega tahtnud endisest naisest midagi teada,“ jutustas Kalle.

      „Kas sa uut naist pole endale vaadanud?“ pärisin.

      „Eks neid on ju olnud, aga vaata…“ Kalle nihutas ennast mulle lähemale. „Sa ära pahanda, aga ma pole mees, kes tahaks eriti teiste meeste lapsi kasvatada. Mulle meeldis endale lapsi teha. Vaata, naised on sellised – nemad armastavad oma lapsi ja nõuavad, et mees, kellega nad elavad, armastaks ka. Aga kuidas ma saan armastada üht vastikut poisinaga, kes varastab ja valetab igal sammul. Naine nõuab, et ma oleksin talle isa eest, ostaksin asju, annaksin süüa, tooksin jalgratta, aga kurat – ta pole ju minu laps, kui ta mind onuks kutsub ja iga asja peale emale kaebama läheb. Sai alevis peksa, siis pidin mina minema asju klaarima. Käigu persse!“ Kalle läks vihaseks ja lõi rusikaga vastu pinki. Ma ehmatasin.

      „Ära karda,“ rahustas mees, „ma meenutasin lihtsalt ühte kuradi emast, kellega koos elasin. No oli ikka frukt. Raibe, mitte inimene.“

      „Ja nii kohe ütledki, et raibe,“ tähendasin.

      „Ütlen küll. Naisi on igasuguseid, aga minule pidi ikka sattuma see kõige lollakam.“

      „Äkki oli viga sinus,“ arvasin.

      „Kõik võib olla,“ nõustus Kalle. „Margit varastas mu toa tühjaks ja poisipeletis viis ka mu teleri. Ütle siis värdjaid. Sain naga ükskord kätte ja andsin talle korraliku keretäie. Sellest tuli igavene pahandus ja ma istusin mitu nädalat plate peal. Kui välja sain, lõin uuesti poisil pea lõhki. Ütlesin, et kui kaebama läheb, pannakse mind vangi. Kui vangist välja saan, siis löön ta üldse maha. Poiss enam kaebama ei läinud. Nüüd, kui mind näeb, paneb jooksu.“

      Või selline mees on siis Kalle. Tapab ära, kui viha peab. Ohtlik. Hakkasin kartma.

      Kalle võttis pooliku õllepudeli, vaatas seda mõtlikult ja kallas siis tühjaks. See üllatas mind.

      „Ma tahan sinuga kaine olla,“ sõnas Kalle ja lennutas tühja pudeli kokkuriisutud lehtede hunnikusse. „Lähme.“

      „Kuhu?“ küsisin vaikselt. Õues hakkas juba hämaraks tõmbuma. Linnud vidistasid ja tuul oli täielikult vaibunud. Isegi ükski puuleht ei liikunud.

      „Ma ei tea isegi. Koju minna ei taha, aga mujale… Kõik sõbrad on mul sellised, et vii neile ainult pudel, siis lasevad öömajale,“ nukrutses mees ja ajas korraga selja sirgu. „Ma tean, mis me teeme. Mul on telk. Võtame telgi ja läheme sellega kusagile metsa. Otsime vaikse koha ja oleme seal. Täitsa omaette ja rahulikult. Keegi ei tülita meid seal. Saame juttu ajada ja puhata. Oled nõus?“

      Eelmise öö alles magasin metsas. Kas pean nüüd jälle külmetama? Teisalt aga – koos haisva joodikuga ühes toas magada polnud sugugi meeldiv. Mis siis ikka.

      „Kui meil ainult külm ei hakka,“ arvasin.

      „Ei hakka,“ kinnitas Kalle. „Ma panen asjad aiakärule. Võtame vatiteki, madratsi ja soojad riided. Paneme kogu varustuse kärule ja läheme. Võime isegi jalgratastega jõe äärde sõita, aga sinna on palju maad.“

      „Olgu pealegi,“ olin nõus. Me läksime tagasi Kalle juurde, mees otsis varustuse välja ja ladus asjad kärule. Ka toidukapi tegi ta tühjaks