Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa

istusin ise veel öise taeva all. Vaatasin tähti ja meenutasin möödunut. Halb oli. Võib-olla lähen ma uuesti hulluks ja siis enam pääsu ei ole. Vaevalt ma sel juhul paraneksin. Ma olin ju viimasel ajal ka hooldekodus ennast täiesti normaalselt üleval pidanud, kuid keegi polnud uskunud, et ma terve olen. Isegi arstid mitte. Ainult Mari, kes mind aitas.

      Kuidas edasi elada? Kallega ei tule elust mitte midagi välja. Ta ei paista küll vägivaldne, kuid kes teab. Oleme alles nii vähe aega tuttavad. Pealegi joob ta liiga palju. Huvitav oleks teada, mille eest ta puudetoetust saab? Mina olen ju samuti puudega, kuid pensioni saamisest ei maksa unistatagi. Pean suutma ise ennast vee peal hoida, kui tahan elada ja vabaduses olla. Ja kas ma tahan ikka elada? Tütar mind ei tunnista. Ma ei vaja temalt midagi. Soovin ainult, et ta oleks minu laps.

      Ööbikud laksutasid ja ma kuulasin linde. Kõikjal oli rahu ja vaikus. Ainult loodus ja tähed taevas. Ma rahunesin ja tundsin end üsna hästi. Läksin telki ja pugesin vaikselt õlle järele haisva Kalle kõrvale magama. Enam polnud ta kuigi meeldiv kaaslane. Ma vihkasin õllehaisu. Lootsin, et hommikul on tal paha ja Kalle hakkab mekkima kahte järele jäänud kaheliitrist õlut. Kahjuks nii ei läinud. Tundus, et hommikuti oli mees kõige võimekam. Just pohmellis peaga. Ma ei jõudnud veel korralikult ärgatagi, kui mees mu dressipüksid jalast vedas, pluusi seljast tõmbas ja rinnahoidja ära rebis. Ta keeras mind kõhuli ja tungis…

      Hakkasin vaikselt nutma. Valus oli. Miks ometi? Ma purunen jälle. Ikka on valus. Ainult valu, ei midagi muud. Ei vähimatki naudingut. Läbi telgipõranda pressib veel üks terav oks kõhtu ja see teeb omakorda haiget. Mu randmed hakkasid valutama, sest Kalle pigistas neid tugevasti. Millegipärast oli mul veel ääretult piinlik, et olen alasti. Tundsin, et kunagi elus ei taha ma enam ühegi mehega olla. Ma elan kas üksinda või koos impotendiga. Seksimine on elus mõnu valmistanud ainult kahe mehega. Üks neist oli Jüri ja teine Erik. Ülejäänu on olnud ainult vägivald, valu ja pettumus. Miks ma ometi olen naiseks loodud? Miks ma pean kannatama? Kas see on minu bioloogiline eripära, et olen loodud mitte eriti avara naiselikkusega? Niipalju siis minu naiseliku uhkuse ja väärikuse taastamisest. Olen ainult madratsitäide, keda vastavalt tujule ja võimekusele alasti kiskuda. See oli nii alandav. Mul on ju ka hing, mitte ainult keha.

      Kalle ei saanud nii kiiresti hakkama kui eelmisel päeval. Mees nägi lõpptulemuse saavutamisega rohkem vaeva. Ma kannatasin hambad ristis ja pisarad voolamas. Hammustasin vatitekki, et nii valus ei oleks. Surusin hambad tugevasti selle sisse ja rebisin isegi tüki välja. Viimaks ei tajunud ma isegi oma keha. Oli ainult valu, ahastus ja nutt. Kalle suutis viimaks suure vaeva ja higistamisega oma asjanduse rahunema sundida ja veeretas ennast minu seljast maha. Esialgu lamasin nii, nagu olin, suutmata ennast liigutada. Viimaks keerasin ennast selili, tõusin istukile ja võtsin käega ümber jalgade kinni. Ma ei hoolinud sellest, et määrisin ära õhukese madratsi, mis meie all oli. Ma hingeldasin, silmade ees olid rõngad ja süda oli paha. Hakkasin meeletult kartma, et jään rasedaks. Ma ei tea, kust see hirm tuli, kuid mõte tiirutas peas ega andnud rahu. Mida ma küll lapsega peale hakkan, kui olen ise sellises vastikus olukorras? Kallest lapsele isa ei ole. See oli kindel.

      Kalle läks põõsastesse asjale. Mina panin selga dressipluusi ja lonkasin jõe äärde ennast pesema. Ka mu jalad olid mehe survest saanud kannatada.

      Kalle sahistas ikka veel põõsastes. Ma ei vaadanud isegi tema poole. Tundsin, et pean põgenema, kui tahan ellu jääda. Ma ei suuda enam nii olla. See mees tapab mu. Ta tapab mind oma meheliku armastusega. Ta võib mind hoida ja armastada, kuid ma ei jaksa olla talle naine. Vähemalt selline, kes suudaks temaga koos magada. Ühegi joodikuga ma enam tegemist ei tee. Kui asjad viimaks intiimsusteni jõuavad, tuleb sellest üksnes jama. Armastusest pole siin haisugi. Olen talle seltsikaaslane, õllesõber ja auk, kellesse ennast kainemal hetkel toppida.

      Pesin ennast puhtaks. Püksikud olid veel veidi niisked, kuid ma panin ka need jalga. Täna ma enam sidet ei unustanud.

      Kalle kaanis jälle õlut. Tegin lõkke üles. Mul oli hea meel, et mees endal nina pähe viltu tõmbas. Vähemalt ei tiku ta tänase päeva jooksul mulle ligi. Kui ta seda üritaks, hüppaksin jõkke ja uputaksin enda.

      Terve hommiku püsis minus rasedusehirm. Lapsi ma enam ei tahtnud. Ma ei taha neist ilma jääda ja mis ema minust olekski. Mind pandaks hullumajja tagasi ja oleksin uuesti oma lapsest ilma. Seda valu ma rohkem tunda ei suudaks. Mitte iial. Tahan ise oma last kasvatada, mitte teada, et mu poeg või tütar peab kedagi teist oma emaks. Pealegi oleks joodikuga last saada täielik õudus. Mees oli alkoholist juba nii läbi imbunud, et tema seemnerakud võisid geneetiliselt täiesti rikutud olla. Ka olin mina saanud selliseid rohte, mille tagajärjel võiks siia ilma ainult täielik debiilik sündida. Oht rasedaks jääda oli päris reaalne, sest teised asjad olid mul paigas. Ka günekoloogilist kontrolli polnud kusagilt võtta, sest arsti juurde poleks ma ühelgi juhul julgenud minna. Hooldekodus käis meil naistearst iga kuu ja vaatas kõik naised üle. Kui midagi leiti, siis tehti pikema jututa abort. Minul õnnestus seda vältida. Kas polnud Heino spermatosoidid elujõulised või oli minuga midagi viltu, kuid rasedaks ma ei jäänud. Kuid günekoloogi juurde minnes olin ma iga kord hirmul ja higistasin ooteruumis. Päris kindel ei saanud ju kunagi olla. Meestel seda muret pole. Nemad ainult tahavad. Olgu nad siis hullud või normaalsed.

      Süütasin sigareti ja tõin telgist toitu. Õnneks oli Kalle ostnud juustu, leiba, vorsti ja sigarette. Nälga ei jäänud ja suitsu sai ka teha. Küpsetasin lõkkel vorste ja sõin. Pakkusin ka Kallele, kuid peale õlle ei huvitanud teda enam miski.

      „Ma armastan sind,“ alustas Kalle jälle. „Sa oled vaikne ja tasane naine – ei kära iga asja peale. Mulle see meeldib. Ma ei kannata, kui naine hakkab mehele peale hüppama. Armastus peab olema. Iga sita asja pärast pole vaja lärmata.“

      Peab jah, olin temaga nõus. Minul küll mingit armastust tema vastu tekkima ei hakka. Pigem hääbub seegi vähene poolehoid, mida olin tema vastu tundnud. Olen vist mehi vihkavaks frigiidseks naiseks muutumas. Ehk saab minust feminist. Just. Või lesbi. See on ka võimalus, aga ma ei taha. Naisega olla on jube, aga mehega olla ei taha. Vähemalt Kalle-sugusega küll mitte. Mu hing oli niigi Heinost rästitud.

      „Tead, et vanasti suutsin ma üle Pärnu jõe ujuda,“ praalis mees. „Tahad ma ujun praegu kohe üle selle oja ja tagasi?“

      „Kalle, ära mine. Sa oled purjus, ära hakka ujuma. Ma usun sind,“ keelasin.

      „Sa ei usu mind, jah!“ käratas mees ja kukkus riideid seljast kiskuma. Tuikudes ajas ta ennast jalgele.

      „Kalle!“ karjatasin. Hüppasin mehe juurde ja embasin teda. „Tahad. Lähme kusagile jalutama või telki pikutama. Ära ainult ujuma mine.“

      „Sina ei keela mind.“

      „Muidugi ei keela. Ma palun sind,“ ulgusin. Hinges oli halb eelaimus ja see osutus tõeks. Kalle hüppas vette ja hakkas ujuma. Tema liigutused olid kobavad ja mees ahmis vett suhu. Jooksin kaldal edasi-tagasi. Julgesin ainult põlvini vette minna, sest ma ei osanud ujuda. Polnud kunagi võimalust ja tahtmist õppida. Vett ma ei kartnud, kuid minust polnud suure mehe jõest välja toojat. Ühel hetkel vajus Kalle vee alla ja ma kiljatasin. Enam ta pinnale ei ilmunud. Karjusin nagu segane, kuid keegi ei kuulnud mind. Läheduses polnud ainsatki maja ega ka inimest. Maantee jäi meist umbes kolmesaja meetri kaugusele ja sinna mu kisa ei kostnud.

      Jooksin ikka veel mööda kallast ja karjusin Kalle nime. Ma ei suutnud mõelda sellele, et ta nii lihtlabaselt võis uppuda. Oma lollusest. Kes käskis tal vette minna! Korraks tundus mulle, nagu oleksin kaldaäärses roostikus midagi silmanud. Kahlasin sinna, kuid seal lebasid ainult valkjad kivid jõepõhjas.

      Istusin lõkke ääres ja nutsin teadmata, mida nüüd ette võtta. Kummaline oli, et raseduse hirm läks veelgi suuremaks. Kartsin lausa paaniliselt. Viimaks tundsin ennast nii halvasti, et oksendasin. Öökisin ennast tühjaks ja jäin siis poolteadvusetult lamama. Õudne oli. Kalle uppumine ja minu hirmud. Mida ma küll teen? Mida ometi?

      Ma ei teagi, kaua ma nii lebasin, oksehunnik nina ees. Vappusin nagu krampides. Kui viimaks teadvusele tulin, ei saanud ma isegi aru, kus olen. Läks veel natuke aega, kui ümbritsev taas mu teadvusse jõudis.

      Politseisse ma helistada ei tohi. Mitte mingil juhul. Koristan siit kõik jäljed,