Giovanni tuba. James Baldwin

23

      Vaikisime hetkeks.

      “Kas te käite siin sageli?” küsis Giovanni äkki.

      “Ei,” vastasin ma, “mitte eriti tihti.”

      “Aga kas nüüd hakkad siin käima sagedamini?” küsis ta õrritades, näol välkumas imetore pilkav sära.

      Ma kogelesin: “Miks?”

      “Oh,” hüüdis Giovanni. “Kas sa siis ei saa aru, et oled endale sõbra leidnud?”

      Teadsin, et näen narr välja ja et ka mu küsimus on narr:”Nii ruttu?”

      “Oh ei,” ütles ta arukalt ja vaatas oma kella, “me võime veel tund aega oodata, kui sa tahad. Me võime saada sõpradeks siis. Me võime oodata ka baari sulgemiseni. Võime sõbraks saada siis. Võime ka homseni oodata, ainult et see tähendab, et sa pead siis homme siia tulema, aga sul on ehk midagi muud ees.” Ta pani kella ära ja toetus mõlema küünarnukiga baariletile.

      “Ütle mulle,” küsis ta, “mis selle ajaga õieti on? Miks on parem hiljaks jääda, kui varem jõuda? Inimesed ütlevad ühtelugu: peame ootama, peame ootama. Mida nad ootavad?”

      “Noh,” ütlesin mina, tundes, et Giovanni veab mind sügavasse ja ohtlikku vette, “arvan, et inimesed ootavad, et teha kindlaks, mis tunne neil on.”

      “Et teha kindlaks!” Taas pöördus ta tolle nähtamatu liitlase poole ja naeris jälle. Mulle hakkas too varikuju juba natuke närvidele käima, kuid Giovanni naerul oli selles õhuta tunnelis täiesti uskumatu kõla.

      “On selge, et sa oled tõeline filosoof.” Ta näitas näpuga mu südame suunas. “Ja kui sa oled oodanud, ons see sulle kindlust andnud?”

      Selle peale ma lihtsalt ei osanud midagi vastata. Pimeda, rahvast tulvil baariruumi keskelt hüüdis keegi “Gargon?”24 ja Giovanni eemaldus naeratades.

      “Nüüd on sul aega oodata. Ja kui ma tagasi tulen, siis räägid mulle, kui kindel sa parajasti oled.”

      Ta võttis oma ümmarguse metallkandiku ning suundus rahva sekka. Jälgisin teda, kui ta eemaldus. Siis aga vaatasin nende nägusid, kes teda silmitsesid. Ja mul hakkas hirm. Teadsin, et nad olid jälginud ja jälgisid meid. Nad teadsid, et olid näinud algust, ja nüüd nad ei jäta enne, kui näevad lõppu. Läks aega mis läks, kuid nüüd oli asi võtnud teise pöörde, praegu olin mina loomaaia puuris ja nemad jälgisid mind.

      Seisin baarileti juures tükk aega üksinda, sest Jacques, vaene mees, oli küll Guillaume’i käest pääsenud, kuid sattunud kokku kahe noaterapoisiga. Giovanni tuli hetkeks leti juurde ja pilgutas silma.

      “Kas oled kindel?”

      “Sa oled võitnud. Filosoof oled sina.”

      “Aga sa pead siiski veel natuke ootama. Sa ei tunne mind veel küllalt hästi, et säärast asja öelda.”

      Ta täitis kandiku ja kadus jälle.

      Nüüd astus varjust minu poole keegi, keda ma polnud varem kunagi näinud. Ta nägi välja nagu muumia või elav laip – see oli esimene rabav mulje millestki, mis liikus pärast seda, kui ta oli tapetud. Ja ta astus tõesti nagu keegi, kes liigub unes või nagu kuju, keda vahel aegluubis näeb filmilinal. Käes oli tal klaas, ta käis varvastel, laudlamedaid puusi hööritas ta elutu hirmuäratava iharusega. Näis, et olend ei tee mingit häält, see oli seletatav baari kohinaga, mis sarnanes öösel kaugelt kuulduva merekohinaga. Ta sätendas ähmases valguses; õhukesed mustad paksult õlised juuksed olid ettepoole kammitud ja langesid lakana otsmikule; silmalaugudet helkis maskaara, huultel märatses punane pumat. Nägu oli valge ja täiesti veretu tänu mingile aluskreemile; temast hoovas puudri ja gardeeniataolise parfüümi vinet. Särk oli koketselt nabani avatud, paljastades karvadeta rinna ning hõbedase krutsifiksi, särki katsid ümmargused paberõhukesed punased, rohelised, oranžid, kollased ja sinised liistakud, mis kirendasid valguse käes ja tekitasid tunde, et too muumia võib iga hetk mattuda leekidesse. Ümber piha käis punane vöö, liibuvad püksid olid üllatavalt tuhmhalli värvi. Kingadel kandis ta pandlaid.Ma ei olnud kindel, et ta tuleb minu suunas, kuid ma ei suutnud temalt pilku pöörata. Ta jäi minu ette seisma, üks käsi puusas, vaatas mind ülalt alla ja naeratas. Ta oli söönud küüslauku ja hambad olid tal väga halvad. Panin tähele, et ta käed olid üpris suured ja tugevad ning see hämmastas mind tõsiselt.

      “Eh bien,” ütles ta, “il te plaitl”25

      “Comment?”26 küsisin mina.

      Ma ei olnud päris kindel, kas kuulsin õigesti, kuigi need selged, terased silmad, mis näisid nägevat midagi huvitavat mu kolba sügavuses, ei jätnud kuigi palju võimalusi kahelda.

      “Baarmen meeldib sulle?”

      Ma ei teadnud, mida teha või öelda. Näis võimatu teda lüüa, näis võimatu vihastada. Olukord ei paistnud reaalne ja temagi ei paistnud reaalne. Ja muide – võinuksin öelda mida tahes, need silmad oleksid mu sõnad ikkagi ära pilanud. Ütlesin nii asjalikult kui sain: “Ja mis see teile korda läheb?”

      “Mulle ei lähe see üldse korda, kallis. Je m’en fous.”27

      “Siis käige siit kuradile.”

      Ta ei hakanud kohe minema, vaid naeratas mulle jälle. “Il est dangereux, tu sas.28 Ja sinusuguse poisi jaoks on ta väga ohtlik.”

      Vaatasin talle otsa. Ma peaaegu küsisin, mida ta sellega tahab öelda. “Käi põrgusse!” ütlesin ma ja pöörasin talle selja.

      “Oh ei,” ütles ta ja ma vaatasin uuesti tema poole. Ta naeris, näidates kõiki oma hambaid – palju neid ei olnud.

      “Oh ei,” ütles ta, “ma ei lähe põrgusse,” ja ta surus krutsifiksi oma suurde pihku.

      “Aga sina, mu kallis sõber – ma kardan, et sina põled väga valusas tules.” Ta naeris jälle. “Oh, milline tuli!” Ta puudutas oma pead. “Siin.” Ja ta väänles justkui suures piinas. “ Igal pool.” Ning ta puudutas oma südant. “Ja siin.” Ta vaatas mulle otsa, pilk täis õelust ja pilget ja veel midagi; ta vaatas mind, justkui oleksin kuskil väga kaugel.

      “Oh mu vaene sõber, nii noor, nii tugev, nii nägus – kas sa ei teeks mulle välja?”

      “Va te fair e foutre.”29

      Ta nägu tõmbus kurvalt kortsu nagu väikelastel või väga vanadel meestel, seesama kurbus ilmneb ka teatud vananevatel näitlejannadel, kes on olnud noorena kuulsad oma hapra, lapseliku ilu poolest. Tumedad silmad tõmbusid kitsaks piluks täis tigedat raevu ning erkpunase suu nurgad pöördusid allapoole nagu tragöödiamaskil.

      “T’auras du chagrin,”30 ütles ta. “Tuleb päev ja sa oled väga õnnetu. Pea meeles, et ma ütlesin sulle seda.”Olevus ajas enese sirgu, nagu oleks ta mõni printsess ning hakkas loitva tõrvikuna läbi rahvamurru astuma. Kõrvalt kuulsin Jacques’i häält: “Igaüks siin baaris,” ütles ta, “räägib sellest, kui hästi te baarmeniga sobite.”

      Ta sädelev naeratus oli kättemaksuhimuline. “Loodan, et segadust pole tekkinud?”

      Silmitsesin teda ülalt alla. Tahtsin teha midagi tema lõbusa, ilge ja kogenud näoga, et tal edaspidi oleks võimatu kellelegi nii naeratada nagu sel hetkel minule. Siis tahtsin sellest baarist välja, õhu kätte, võib-olla, et üles otsida Hella, mu tüdruk, keda äkki ähvardas ülim oht.

      “Mitte mingit segadust pole olnud,” nähvasin. “Ja ära sinagi segadusse satu!”

      “Küllap võin vabalt öelda,” sõnas Jacques, “et vaevalt olen ma iial olnud vähem segaduses kui praegu.”Ta ei naernud enam;

24

Kelner!

25

Ta siis meeldib sulle?

26

Mis mõttes?

27

Ma vilistan selle peale.

28

Tead, ta on ohtlik.

29

Kasi minema

30

Kunagi oled sinagi õnnetu.