Giovanni tuba. James Baldwin

>

      MEENUTUSEKS LUGEJALE

      “Giovanni tuba” ei ole James Baldwini esimene raamat meie emakeeles. Tema esimene raamat ilmus meil 1966.a. “Loomingu Raamatukogus” ja selleks oli “Keegi ei tea minu nime” (Nobody Knows My Name, 1961) Enn Soosaare suurepärases tõlkes. Kuigi James Baldwin on ameeriklane, sobib ta “Europeia” sarja oivaliselt. Oleme algusest peale rõhutanud, et euroopalikkust ei mõõda me geograafiliste dimensioonidega. Ja ka see, et James Baldwin oli mustanahaline, ei lähe “Europeia” tegijaile üldsegi korda. Mis värvi ka sulge hoidev käsi pole, kirjatähed on ikka ühesugused. James Baldwin sündis Harlemis (New York) 2. augustil 1924. Varajast lapse- ja noorsoopõlve märgistavad pingelised suhted kirikuõpetajast kasuisaga, kuid peagi ka teist värvi inimese teisejärgulisus maailma kõige demokraatlikumas ühiskonnas. Eriti aga hakkab talle vastu selle demokraatia alustugi – moraal, ja veel sedavõrd, et 24. eluaastal valib ta endale uueks koduks Pariisi. Siin möödub tema teine noorus. Kümne aasta pärast pöördub aga juba tuntud kirjanik Baldwin tagasi Ühendriikidesse, kus sekkub aktiivsesse võitlusse inimõiguste eest. Eriti painab teda sünnimaal antav riiklik haridus. Kuulakem, mis ta sellest arvab: “Me ei usalda haritud inimesi ja produtseerime neid paraku väga vähe, sest me ei usalda mõistuse iseseisvust, milleta tõeline haridus on aga mõeldamatu. Haritud inimesi, olgu nende nahavärv missugune tahes, on nii harukordselt vähe, et kahtlemata on iga rahva üheks esimeseks ülesandeks avada kõikide koolide uksed kõikidele kodanikele. Tegelikult ei ole käimasoleval vaidlusel midagi tegemist haridusega, ja seda teavad ka mitmed silmapaistvalt harimatute hulgast. Kõik keerleb poliitilise võimu ümber ja kõik keerleb seksi ümber. Kahjuks teab meie rahvas nendest kahest asjast aga äärmiselt vähe.” (Nobody Knows My Name).

      James Baldwini teoste tegelased kuuluvad ikka vähemuse hulka või nagu prantslased ütlevad – “miljöösse”. Kirjanikule ei lähe üldse korda, mis ühte või teist inimest “miljöös” kinni hoiab. Selleks võivad olla nahavärvus, teine mõttelaad, erinev seksuaalsus. Värvilistel Ühendriikides ja seksuaalvähemusel Pariisis on Baldwini arvates nii mõndagi ühist. Neid talutakse, püütakse üles näidata tolerantsust. Piisab aga “miljööst” veidigi kõrvale põigelda, läheb sul halvasti, saad haiget. Kui Giovanni poleks kuulunud “miljöösse”, oleks ta kindlapeale õigeks mõistetud. Selles kirjanik ei kahtle. Ometigi on Giovanni tuba Pariisis, mitte Ühendriikides. Just siin võinuks David vabaneda suurriiklikust võltsmoraalist. Ja vabanebki, ainult… jah, lunastaja – Giovanni surma hinnaga. James Baldwini sulest on ilmunud veel romaane: “Mine kuuluta seda mäetipult” (Go Tell It on the Mountain, 1953), “Teine maa” (Another Country, 1962), “Öelge, kunas väljus rong” (Tell Me How Long the Train Been Gone, 1968) jt. Та on kirjutanud ka näidendeidja palju head, suure sõnumiga publitsistikat. “Giovanni toas” on veel üks võrratu tegelane. See on Pariis. Kuid see pole üldse Neljanda ja Viienda Vabariigi valitsuse ning ministeeriumide asupaik. See pole kaugeltki ka see turistide Meka, mida meiegi reisibürood nii lahkelt meile pakuvad. See on see Pariis, kus elavad need, kel mujal oleks veelgi raskem elada. Baldwini Pariis on ehk võõras neile prantslastele, kes ametiisikutena oma suurriiki teistes maades esindavad. See-eest tundsid seda Pariisi Oscar Wilde, Ernest Hemingway, Sergei Diagilev, Ivan Bunin, Friedebert Tuglas, Eduard Viiralt ja sellisena näevad Pariisi ka praegu paljud, kes just sellest Pariisist hingekosutust saavad. Selles Pariisi elas kaua James Baldwin, kes suri 1. detsembril 1987 Saint-Paul-de-Vence’is Lõuna-Prantsusmaal. Head lugemist teile, armsad kaasmaalased. Ma hoiatan teid: raamat on väga kurb.

Lauri LeesiLUCIENILE

      Mina olen see mees; mina kannatasin, mina olin seal.

Wait Whitman

      ESIMENE OSA

      1

      Seisan siin Lõuna-Prantsusmaal suure maja akna juures, öö hakul, mis kannab mind lähemale minu elu kõige hirmsamale hommikule. Mul on klaas käes, pudel seisab haardeulatuses. Silmitsen oma peegeldust aknaruudu tumenevas kumas. Peegelpilt on pikk, kuidagi nooljas, heledad juuksed helgivad. Nägu on mul sama, mida olete näinud palju kordi. Mu esivanemad vallutasid mandri, rühkides üle eluohtlike lagendike, kuni nad jõudsid ookeani äärde, mis ärapööratuna Euroopast vaatas tumedasse minevikku.

      Küllap olen hommikuks purjus, kuid sellest pole mingit abi. Niikuinii lähen Pariisi rongile. Rong on sama, inimesed, kes rabelevad kolmanda klassi vaguni puupinkidel mugavuse ja isegi väärikuse nimel, on samad, ja minagi olen sama. Sõidame läbi sellesama vahelduva maastiku põhja poole udusesse ja vihmasesse Pariisi, jättes maha oliivipuud ja mere ja tormise lõunataeva kogu toreduse. Küllap jagab keegi minuga oma võileiba, keegi pakub lonksu veini, keegi küsib sigaretile tuld. Inimesed uitavad mööda vagunikoridore, vaadates aknast välja või silmitsedes seesistujaid. Igas peatuses avavad pruunide kottis mundrite ja värvikate mütsidega sõdurid kupeeukse, et küsida: vabu kohti pole? Me kõik noogutame vastu nagu vandenõulased, üksteisele pisut naeratades, sõdurid aga jätkavad oma teekonda mööda rongi. Arvatavasti kogunevad kaks või kolm lõpuks meie kupee ukse ette, karjudes omavahel kähedalt ja rõvedalt ning tõmmates oma õudseid soldatisigarette. Ja küllap istub mu vastas mõni tüdruk, kes paneb imeks, et ma temaga ei flirdi, ja keda kangesti häirib sõdurite kohalolek. Kõik on samasugune, ainult mina olen tavalisest vaiksem.

      Maastik, too maastik, mis paistab läbi minu peegelduse aknaruudul, on täna õhtul vaikne. Maja asub pisut eemal suvituslinnakesest, mis on alles tühi – hooaeg pole veel alanud. Ta seisab väikesel kõrgendikul, siit on näha alt paistvad linnatuled ja siia kuuldub mere kuminat. Koos Hellaga üürisime selle maja mõne kuu eest Pariisis fotode järgi. Nädal tagasi läks mu tüdruk ära. Praegu kannavad teda ookeanilained, ta on tagasiteel Ameerikasse.

      Näen Hellat, väga elegantset, pinevil ja säravat, teda ümbritseb valgus, mis täidab ookeanilaeva salongi, ta joob veidi liiga kiiresti, ta naerab ja tema pilk jälgib mehi. Säärasena kohtasin ma teda ühes Saint-Germain-des-Pres1 baaris, ta jõi ning laskis pilgul ringi käia, ja sellepärast ta mulle meeldiski, arvasin, et oleks lõbus temaga koos nalja teha. Nii see algas, niipaljukest see mulle tähendas; praegu pole ma kõigest hoolimata kindel, et asi mulle kunagi tõepoolest rohkem tähendab kui seda. Ja ma ei usu, et lugu temalegi rohkem oleks tähendanud kui seda, vähemalt mitte sinnamaani, kuni ta sõitis Hispaaniasse ning, leides end seal üksinda, hakkas kahtlema, kas ta tõesti tahab kogu eluaja klaasist rüübata ja mehi vaadata. Kuid selleks ajaks oli juba hilja. Olin juba kohtunud Giovanniga. Enne kui Hella Hispaaniasse sõitis, olin palunud teda minuga abielluda; tema naeris ja mina naersin, kuid kuidagiviisi muutis see asja minu jaoks ometi tõsisemaks ja ma käisin peale; mispeale tema ütles, et ta peab ära minema ja järele mõtlema. Aga viimasel ööl, mis ta siin veetis, siis kui ma teda viimast korda nägin, kui ta kohvrit pakkis, ütlesin ma talle, et olen teda armastanud ja ma sundisin end seda uskuma. Kuid ma pole kindel, kas see oli nii. Kahtlemata mõtlesin ma meie öödest, erilisest süütusest ja usaldusest, mis ei teki enam kunagi, kuid mis tegi need ööd nii võrratuks, nii sõltumatuks minevikust, olevikust või millest tahes, mis võiks juhtuda tulevikus, ja mis tegi need lõpuks ka nii sõltumatuks minu elust, sest mul polnud vaja võtta enda kanda mingit vastutust peale pelgalt tehnilise. Need ööd möödusid võõra taeva all, keegi ei jälginud meid, ei olnud mingeid ohte ega karistusi – see viimane asjaolu saigi meile saatuslikuks, sest mitte miski, kui ta sul käes on, pole talumatum kui vabadus. Sellepärast ilmselt palusingi teda minuga abielluda: et oleks midagi, mille küljes ankrus olla. Võib-olla ta sellepärast Hispaanias otsustaski, et tahab minuga abielluda. Kuid õnnetuseks ei saa inimesed valida endale ankrupaika, armsamaid ega sõpru, niisama nagu nad ei saa valida endale vanemaid. Need annab elu ja võtab nad käest ning ülimalt ränk on öelda elule jah.

      Siis kui rääkisin Hellale, et olin teda armastanud, pidasin silmas neid päevi, kui minuga veel mitte midagi hirmsat, heastamatult saatuslikku polnud juhtunud, kui armulugu oli lihtsalt armulugu. Nüüd, alates tänasest ööst ja saabuvast hommikust, hoolimata sellest, kui mitmest voodist ma end leian tänase ja oma viimse voodi vahel, ei ole ma kunagi võimeline taas laskuma mõnesse neist poisilikest pikantselt särtsakatest armulugudest, mis kujutavad endast, ausalt öeldes, teatud kõrgemat sorti või vähemalt pretensioonikat masturbatsiooni. Inimesed on liiga eripalgelised, et neid nii kergelt kohelda. Olen liiga heitlik, et olla usaldatav. Kui asi oleks teisiti, ei viibiks ma täna öösel üksinda siin majas. Hella ei seilaks mereavarustel. Mingil tunnil selle õhtu ja hommiku vahel aga ei ootaks Giovannit lõpp giljotiinil.

      Olgugi

1

Saint-Germain-des-Pres – kvartal Pariisis Seine’i vasakul kaldal; 1950. Aastail kogunes siia kunstiboheemlus.