Giovanni tuba. James Baldwin

tee seda enam iialgi. Midagi irreaalset on kujutluspildis, mida ma praegu enesele maalin, olles jooksnud nii kaugele ja kõigest väest, koguni üle ookeani, ning kõik vaid selleks, et järjekordselt elada oma ängide ähvardavas haardes, kusjuures eluruum on vahepeal järjest ahenenud, ängid aga suurenenud.

      Aastaid pole ma enam mõelnud tollele poisile – Joeyle, kuid täna öösel näen teda üpris selgesti. See juhtus mitme aasta eest, olin alles teismeline, tema minuealine, aasta noorem või vanem. Joey oli pealegi väga kena poiss, väga elav ja tõmmu ja muudkui naeris. Mõnda aega oli ta mu parim sõber. Hiljem osutas mõte, et säärane inimene võis olla mu parim sõber, mingile minus leiduvale rüvetavale plekile. Nii ma siis unustasin Joey. Kuid täna öösel näen teda väga selgesti.

      Oli suvine aeg, kooli polnud. Joey vanemad olid kuhugi sõitnud ja ma olin nädalalõpuks tema pool, Coney Islandi lähedal Brooklynis. Meiegi elasime tollal Brooklynis, kuid paremas tänavas kui Joey pere. Küllap olime lamanud rannaliival ja sekka pisut ujunud ja jälginud mööduvaid peaaegu alasti tüdrukuid, vilistanud neile ja naerda lagistanud. Olen kindel, et kui mõnigi neist tüdrukuist, kellele me tol päeval vilistasime, oleks mingil moel väljakutsele vastanud, siis poleks ookean olnud küllalt sügav, et uputada meie häbi ja hirmu. Ilmselt näisid tüdrukud seda aga kuidagimoodi teadvat, nähtavasti sellest, kuidas me vilistasime, ja nad ei pannud meie vilet mikski. Päikese loojudes hakkasime mööda laudrada Joey maja poole astuma, märjad supeltrikood pealispükste all.

      Ja mulle näib, et kõik algas duši all. Tean, et kui väikeses auruses ruumis ringi kargasime, tagudes teineteist märgade käterättidega, tundsin ma midagi, mida ma varem polnud tundnud, mis kummalisel kombel, samas aga kuidagi sihitult haaras ka Joey. Mäletan, et minus oli midagi, mis otsustavalt tõrkus riietumast: arvasin, et palavuse pärast. Kuid siiski panime end kuidagimoodi riidesse ja sõime midagi külmkapist ja jõime hulga õlut. Küllap läksime kinno. Mul ei tule pähe ühtki teist põhjust, miks mevälja läksime, ja mul on meeles, kuidas me kõndisime, minu käsi ümber Joey õla, mööda pimedaid, troopiliselt palavaid Brooklyni tänavaid, kus kuumus tõusis sillutiselt ja põrkas majaseintelt niisuguse hooga, et oleks võinud tappa inimese, kus kogu maailma täiskasvanud istusid majaesistel verandadel, kilades ja sassispäi, ja kogu maailma lapsed olid kogunenud kõnniteedele ja rentslitesse või rippusid tuletõrjeredelitel. Küllap olin uhke, sest Joey pea ulatus mulle parajasti kõrvani. Astusime edasi ja Joey teravmeelitses ning me naersime. Kummaline on meenutada esmakordselt pärast nii pikka aega, kui mõnus mul sel õhtul oli, ja kui kiindunud ma olin Joeysse.

      Kui me mööda samu tänavaid tagasi tulime, oli vaikne, meiegi olime vaiksed. Korteriski olime väga tasa, Joey magamistoas rõivastusime uniselt lahti ja läksime magama. Uinusin ja ilmselt tükiks ajaks. Kuid ma ärkasin, leidsin lambi põlemas ja nägin, et Joey uuris oma patja raevuka hoolega.

      “Mis sul viga on?”

      “Lutikas nähtavasti hammustas mind.”

      “Sa vana tõhk, kas teil on lutikaid?”

      “Üks vist hammustas mind.”

      “Kas sind on lutikas kunagi varem hammustanud?”

      “Ei.”

      “Jää magama. Sa näed und.”

      Ta silmitses mind, suu lahti ja suured silmad pärani.Näis, nagu oleks ta just praegu avastanud, et olen lutikate asjus eriteadlane. Ma naersin ja haarasin tal peast kinni, nagu olin teinud jumal teab kui mitu korda varem, kui olime mänguhoos või kui ta mind ära oli tüüdanud. Kuid seekordsel puudutusel juhtus midagi nii temas kui ka minus, mis muutis selle erinevaks mis tahes puudutusest, mida kumbki meist varem oli kogenud. Ja ta ei hakanud vastu nagu tavaliselt, vaid jäi lamama sinna, kuhu olin ta tõmmanud – minu rinna najale. Ja ma märkasin, et mu süda kloppis kohutaval kombel ja et Joey värises mu rinna najal ja et valgus toas oli väga hele ja kuum. Hakkasin liigutama ja üritasin nalja teha, kuid Joey sosistas midagi ja ma kallutasin pea alla, et kuulda. Joey tõstis oma pea mulle vastu ja nii sündis juhuslik suudlus.

      Tookord teadvustusid mulle esmakordselt elus teise inimese keha ja teise inimese lõhn. Meie käsivarred põimusid teineteise ümber. Mui oli tunne, nagu hoiaksin peos haruldast, piinatud, peaaegu surmale määratud lindu, kelle olin imekombel leidnud. Olin väga hirmul, olen kindel, et temagi oli hirmu täis, ja me sulgesime silmad. Mäletades täna õhtul kõike nii selgesti, nii valuliselt, mõistan, et ma ei ole seda mitte kunagi mitte hetkekski unustanud. Tunnen endas nüüd rangelt ja ähvardavalt liikumas seda, mis nii vastupandamatult vallutas mu tookord, suurt ja rusuvat kuumust ja värinat ja õrnust, mis oli nii valus, et arvasin oma südame lõhkevat. Kuid sellest hämmastavast talumatust valust sündis rõõm, sel ööl kinkisime me teineteisele rõõmu. Tol korral näis, et kogu eluajast ei piisa minu armuvahekorraks Joeyga.

      Kuid eluaeg oli lühike, see kestis tolle ainukese öö – hommikul tuli lõpp. Ärkasin, kui Joey alles kerratõmbunult magas, nägu minu poole. Ta oli nagu imik, suu poollahti, põsk õhetas, lokkis juuksed langesid tumedalt padjale ning varjasid osa ümarast laubast ning pikki ripsmeid, mis kergelt sädelesid suvepäikese kiirtes. Olime mõlemad alasti ja meid katnud lina oli sasipuntras meie ja meie jalgade ümber. Joey keha oli pruun, higine, kõige kaunim looming, mida olin seni näinud. Tahtsin teda puudutada, et ta ärkaks, kuid miski hoidis mind tagasi. Mui oli äkki hirm. Võib-olla sellepärast, et ta näis seal lamades nii süütu, täis usaldust, võib-olla seetõttu, et ta oli minust nii palju väiksem, äkki tundus mu oma keha jäme ja jõhker ning iha, mis minus tõusis, oli õudne. Aga kõige olulisem oli hirm. Ma taipasin: kuid Joey on ju poiss, panin äkki tähele tema jõulisi reisi, käsivarsi ja kergelt rusikasse tõmbunud käsi. Selle keha vägi ja tõotus ja salapära tekitasid minus hirmusööstu. Äkki näis see keha koopa musta avausena, kus mind piinatakse hullumiseni, kus minetan oma mehelikkuse. Kui olla täpne, siis tahtsin avastada toda salapära ja tunda seda väge ning olla tõotuse täideviija. Mul tõusis külm higi otsaette. Mul oli häbi. Parajalt segamini pööratud voodi oli küllaltki ilmekas. Mõtlesin, mida küll ütleb Joey ema, kui näeb linu. Siis mõtlesin oma isale, kel polnud kogu maailmas kedagi peale minu, sest ema suri, kui olin väike. Mu peas avanes must koobas, täis kuuldusi, sisendusi poolkuuldud, poolunustatud, poolarusaamatutest lugudest, täis räpaseid sõnu. Arvasin, et selles koopas avaneb mu tulevik. Mui oli hirm. Oleksin tahtnud nutta häbi ja õuduse pärast, sellepärast, et ma ei saanud aru, kuidas see minuga juhtuda võis, kuidas see minu sees sai juhtuda. Ja ma otsustasin. Hüppasin voodist välja, käisin duši all, panin riidesse ja kui Joey ärkas, oli mul hommikusöök valmis.

      Ma ei rääkinud oma otsusest. See oleks murdnud mu tahtejõu. Ma ei jäänud ootama, et einetada koos Joeyga, jõin ainult natuke kohvi ja leidsin vabanduse kojuminekuks. Teadsin, et Joey vabandust tõsiselt ei võta, aga ta ei teadnud, kuidas vastu vaielda või nõuda, et ma jääksin, ta ei teadnud, et just seda olekski ta pidanud tegema. Enam ma teda vaatama ei läinud, kuigi olime varem peaaegu iga päev koos olnud. Ja temagi ei tulnud minu poole. Kui ta oleks tulnud, oleksin teda nähes väga rõõmus olnud, kuid minu lahkumise viis oli sünnitanud umbsõlme, mille tekkimist kumbki meist ei osanud takistada. Kui ma teda suve lõpu poole enam-vähem juhuslikult kohtasin, rääkisin talle pika ja täiesti väljamõeldud loo ühest tüdrukust, kellega suhtlesin, ja kui kool taas algas, hakkasin kampa vanemate ja jõhkramate poistega ning käitusin Joeyga väga vastikult. Ja mida kurvemaks ta sellest muutus, seda vastikumaks ma läksin. Lõpuks kolis ta meie naabrusest ära ja läks teise kooli ning ma pole teda enam kunagi näinud.

      Küllap muutusin ma üksildaseks tollel suvel ja alustasin pagu, mis on toonud mind siia selle tumeneva akna juurde. Kui aga hakata otsima otsustavat, täpset hetke, seda hetke, mis muutis kõik ülejäänud, leian end suure vaevaga tungimas läbi valede märguannete ja äkitselt sulguvate uste labürindi. Mu pagemine võis tõepoolest alata tol suvel, ometi ei ütle see mulle, kust leida selle tol suvel põgenemisega lahendatud dilemma algeid. Küllap on see kuskil minu ees, lukustatuna peegelpilti, mida näen aknaklaasil, kui väljas saabub öö. Ta on siin toas koos minuga lõksu püütud, on seda alati olnud ja jääb nõnda ka tulevikus ning on mulle siiski võõram kui need võõrad mäed akna taga.

      Nagu ütlesin, elasime tollal Brooklynis, olime elanud ka San Franciscos, kus ma sündisin ja kuhu mu ema on