Kaotaja. Mikk Pärnits

mu kontoris olid? Nad ei saa niimoodi kunagi tööle. Nad väänasid mu kätt.”

      „See, et kellelgi on tätoveeringud, ei tähenda, et nad on vangid.”

      „Nad ütlesid, et on eksvangid.”

      „Ma olen eksvang.”

      „Ei ole.”

      „Täpselt nii.”

      Õlg oli ära suremas. Mõtlesin koristajamutile. Peaks keppima.

      „Teeme nii, et ma annan teile veel kakssada eurot ja te lähete ära.”

      „Hoho, alles maksite Luudensi otsimise eest ja nüüd tahate minust lahti saada.”

      „Kes ei tahaks teist lahti saada? Olin hull, et teilt abi otsisin.”

      „Te oletegi hull, te olete mulle terve see aeg valetanud ja seega oma raha raisanud.”

      „Mul on see õigus.”

      „Jumalaga!”

      Lõin ukse enda järel kinni, jopest turritas vatti. Lootsin, et ta oli mu väikest näitemängu uskuma jäänud. Nüüd tuli vaid oodata tema tööpäeva lõpuni ja vaadata, kes ta tegelikult on, sest see polnud too naine, kes paar päeva tagasi minu kabinetti marssis ja palus Jumalat leida. Tegu oli petturiga.

      9. Kõik valetavad

      Ma ei tahtnud rohkem peksa saada, lasin seega linnast jalga. Tegin nii: sahtlid tõmbasin välja ja viskasin maha. Toolilt lõin jala küljest ja riidenagi kangutasin viltu. Laamendasin isu täis ja vaatasin higistades oma kätetööd, siis panin munni püksi tagasi ning lahkusin kärmelt sündmuskohalt. Kui need vangid mind nüüd otsima tulid, võis neile jääda mulje, et minuga on juba midagi hirmsat juhtunud ja nende motivatsioon ise midagi hirmsat teha kahaneb.

      Ja suva see sekretär oma saladustega. Soovisin talle õnne ja vähi moodi haiguseid ning istusin järgmisele bussile linnast välja. Koha nime ei avaldaks, see teeks vaid nende mainele kahju. Spordikotis olid konservid ja tikud, isegi konserviavaja. Olin valmis pagulaseluks. Matkisin endiselt edukalt kodutu moodi töötut kolli ja kui ma maksin bussipileti eest, kasutasin vaid paberraha. Ma pole vaene!

      Panustasin bussijuhi juhmusele, et ta mind mõne müütilise kadunud kuningriigi printsina ei tuvastaks.

      Aabeli suvila oli puhtalt korruptsioonirahade peale ehitatud. Ei oska öelda, kas ta tegi maailmas rohkem kurja sõiduõpetajana ARK-is või liikluspolitseinikuna maanteedel. Signa oli peal, koodiks nagu ikka vana hea 1-1-2. Võti oli mati all, koos padruniga. Aabelile meeldisid sellised hoiatused-meeldetuletused. Siit ei osanud mind keegi otsida!