Kaotaja. Mikk Pärnits

Soovisin olla surnud, seda ma väärisin.

      4. Riides enese matusteks

      Ärkasin üles, meenus mõte ajuvähist. Mul oli ajuvähk. Mul polnud töökohta. Mul olid jalas püksid. Tasku juures rebend, kätel sõrmed. Suutmata end liigutada, sain siiski diivanilt püsti. Jõudsin oma korterisse kahe sekundi ja kortsus riietega. Koputus.

      „Tulge sisse ja ma tulistan end suhu püstolist, mida mul veel pole.” Viimase osa lisasin juurde mõttes.

      Sisenes koristaja, perse ees. Mõtted valgusid laiali, raskused keskendumisega. Mind valdasid erinevad emotsioonid.

      „Rohkem ei oska ma öelda,” ütlesin ma.

      Ta küsis: „Mida?” Ma ei vastanud. Tahtsin surra või elada, emba-kumba. Õues oli tuuline, naasin nelja seina vahele. Linnas oli vähemalt kaheksa poodi, mis müüsid rauasaage. Otsustasin neis kõigis käia, aga läksin ainult kõige lähemal asuvasse. Paljud inimesed ei mõista informatsiooni leidmise raskusastet. See on kõrge. Üldiselt ei avaldata kliendiinfot isegi viie peeso eest ja minu eelarve oli sellega päevaks ületatud. Käisin rohkem kui pool tundi riiulite vahel edasi-tagasi, tõstsin vahepeal mõne paki kruvidega või pahtlituubi ja silmitsesin seda asjatundlikult. Tahaksin kunagi ka nii kasulik olla.

      Panin ostukorvi kolm suurt kruvi. Nende jaoks raha ikka leidub! Nüüd peab küll midagi juhtuma. Kassa juurde jõudes oli kõik samamoodi, kuigi turvamees vaatas mind nagu poleks ma mingi oht. Solvusin.

      „Kas ma kliendikaarti saaksin?”

      „Täitke see avaldus.”

      „Nende kruvide pealt tahaks kohe alla saada.”

      „Selle ostu pealt kahjuks ei saa. Täitke ära ja homseks saame teile kaardi teha.”

      „Siis… Siis ma ei tahagi!”

      Jätsin kruvid peenrahataldrikule ja kõndisin sammuga, mida tõlgendati loodetavasti enesekindlana, poest välja. Mind mittesallivate inimeste nimekiri oli sallivate omast pikem, muremõtteid oli vähe. Üks suur juhtum ja ma oleksin taas maailma tipus.

      Bussis olid kõik istekohad võetud, hüppasin maha ja otsustasin pigem kõndida kui seista. Elus ei tasu alla anda, varem või hiljem saabub Suur Tšekk. Meedium elas teisel korrusel, jõudsin sinna enne õiget aega. Viga seisnes temas.

      „Tervitus, muti.”

      „Istu maha, hakkame kohe peale. Sul on mure ja see polnud küsimus.”

      „Ebasiiras vabandus, kui ma ei võta oma kingi ja mantleid ära. Mul on kiire, ma otsin Jumalat.”

      „Lollus. Otsid endist seafarmi direktorit Luudensit. Sul käis külas tema sekretär, kes lasti ebameeldiva käitumise eest lahti. Luudens on talle siiski raha võlgu, kuid nüüdseks on mees kadunud.”

      „Kuidas sa seda kõike tead? Täitsa lõpp!”

      „Sina oled detektiiv, sina peaksid seda ise teadma.”

      „Et kuidas sa tead või kuidas ma seda seafarmi direktori asja ei teadnud?”

      „Sama asi ju.”

      „Ei ole! Anna teed.”

      „Kohvi võta.”

      „Ei ole mahti. Pean tööle tagasi minema. Miks sa mulle öelda ei või?”

      „See polegi sinu töö või?”

      „Ei, see on mu töö MARGARIIN!”

      Tasakesi väljudes panin vihjed märkmikusse kirja. Nii uskumatu, kui see ka pole. Peaks üle kontrollima, selgeltnägijad on tihti oma psüühikaga tülis ja võivad valskust ajada.

      5. Psühhedeeliline rokkmuusika tagataskus

      Istusin maha ja seal ta oli, põrandal seismas ning teesklemas maja osa, nagu seina või postamenti. Kena naine küll, juustega.

      „Luudensit otsid? Siin teda pole.” Ajasin käed veel laiali, osutamaks demonstratiivselt ja kalambuuritsedes otsitava puudumisele minu eluruumides.

      „Ajan vahel sõnu sassi. Tegemist on psühholoogilise sümptomiga.”

      „Tahtsin just öelda.”

      „Kuid ma kinnitan – juhtum on tõeline ja tõsine. Kas te olete talle lähemale jõudnud?”

      „Olen, kuid mitte tänu teile.” Poolik vale!

      „Andsin teile oma viimase raha. Panustan kõik sellele, et te tema asukoha kindlaks teeksite. Nädala jooksul vähemalt.”

      „Võib kauem minna,” laususin jalgu lauale pannes. „Ma pole oma alal eriti osav.”

      „Pean minema.”

      Panin silmad kinni ja kui need jälle lahti tegin, oli ta kadunud. Loodetavasti ei tule keegi teda otsima, muhelesin mõttes. Ootasin kümme sekundit ja läksin õue. Seal olid tänavad ja ühelt neist ma ta leidsin. Kõndis ja ma kõndisin ka. Vägistaks ta ära. Ületasin ürgsed himud kahe sammuga, kümnendaga olin majast eemal. Vaat, kuhu läks, ajalehetoimetusse! Ma tellin sama lehte. Kõik on võimalik teada saada, mis oli ühtlasi ka mu motoks muudel aladel.

      Läbi klaasukse näen, et käib sekretäri juures, suunatakse kusagile koridori vahele. Seisan siis välisukse juures. Hõissa! Ehk on veel aega juuksuriks õppida? Lähen eemale, ootan. Ei teagi, mis see kell võis olla, aga lõpuks ta väljus. Me kõik peame kunagi kusagilt väljuma ja tavaliselt olen mina väljumistel silma peal hoidmas. Olen oma töös parim. Raha olin võlgu, vabandusi olin võlgu.

      Läksin siis pärast vaatama, mis ta seal tegi! Astusin enesekindlalt sekretäri manu ja vaatasin selles suunas, kuhu naine enne läinud oli. Seal sai kuulutusi koostada. Juhiseid järgides kirjutasin sellise sellesamuse. Loodan, et te lugeda oskate.

      „Soovin tutvuda Luudensiga. Leiutasu garanteeritud. Helistage 5XXXX XXX!”

      Number oli suvaline. Oluline on asjaolu, et ma otsin. Liiga kergeks ei tohi asju kunagi muutma hakata, siis võib grippi jääda. Maksin kuulutuse eest, kandsin kulud mõttes arvele ja seesama buss sõitis mööda, mis oli enne täis. Kiire päev! Olin käima lükanud terve sündmusteahela, mida oli nüüd paremagi tahtmise juures raske peatada. Digikaamerat olnuks vaja, vähemalt 4GB mälukaardiga – nii saanuks seda hullust jäädvustada!

      Hiljem sain kaks kõnet: üks teatas, et mu vana koer sai hoovist välja ning jäi auto alla. Teine teatas telefoniarve võlast ja äkitselt kõne katkes. Tore lugu küll, nüüd olin ilma ühegi moodsa abivahendita. Raske oli niimoodi inimesi leida, hoida end kontaktis sugulastega ja lugeda uudiseid. Õnneks oli mul veel tutvusi politseikooli ajast, kuid ma ei saa sellest täpsemalt rääkida (asjad ei lõppenud hästi).

      6. Veritsevate Rusikate allee, Inc

      „Koolivend!”

      „Aa, sina… Vaatasin korra, et oled keegi teine. Ilus ilm õues!”

      Olen elus tahtnud teha palju asju, kuid politseinikuks ma hakata ei suutnud. Minu tulemused olid liiga halvad, mu suhtumine liiga karm, kuid õiglane. Tõmbasin lõuga, tulistasin püstolist. Siis läksin eksamile ja mulle öeldi, et ma ei läbinud vaimse tervise teste. See oli lugu sellest, kuidas ma sain tööle G4S’i.

      „Koolivend!”

      „Kuulsin juba. Ja sina, ikka veel vabaduses. Selle Prisma tüki pärast sind kinni ei pandudki?”

      „Ära ole nõnda närviline, riläks! Sain tingimisi ja püstolit nad ei leidnudki.”

      „Sul on püstol? Nagu päris tulirelv?”

      „Unustame olnu! Ma olen nüüd detektiiv, lahendan erinevaid juhtumeid ja aitan abivajajaid.”

      „Tule, istume… Siin lähedal on väike pinkidega burgeriputka. Seal müüakse kohvi, vett, Fantat ja kalja.”

      „Nali naljaks, KUSI KALJAKS!” Lõin teda vastu õlga ja järsku lebasin maas, silm valutamas ja huul lõhki. Peale langemist oli ta mulle veel jalaga näkku virutanud. Mõistan inimkonda