Forell. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. Rein Truumets

meriforellide hulgas palju rohkem kui lõhede hulgas.

      Nii emastel kui isastel forellidel on võimalus kudemise ajal partnerit valida. Enamasti ajab tugevam isane konkureeriva isase agressiivse käitumisega, sageli otsese rammimisega eemale. Kui muidu ei saa, siis isegi hammustatakse konkurenti.

      Teadlased on tõestanud, et emane forell valib kolmel juhul neljast suurema rasvauimega isased. Samas on katsetega kindlaks tehtud, et isaste omavaheline konkurents ja domineeriva isase väljakujunemine kaaluvad partneri valikul üles emase-poolse valiku rasvauime suuruse alusel. Kui emase valik oleks oluline, siis oleks rasvauime äralõikamise tehnika, mida rakendatakse kalakasvatustest pärit kalade eristamiseks looduslikest, täiesti lubamatu.

      KOHASTUMUSED KESKKONNAVAHETUSEKS. Liikumine mereveest magedasse vette ja vastupidi on kaladele katsumus, milleks nad peavad valmistuma. Need on hormonaalselt juhitud protsessid. Näiteks kui forell hakkab mageveest merevette siirduma, siis tekivad tema lõpustesse juba enne merre laskumist kloriidrakud, mis aitavad tal mereveega kehasse sattunud liigsetest sooladest lahti saada, eritades neid lõpuste kaudu merevette tagasi. Noored forellid, kes otsustavad merre laskuda, teevad seda enamasti kevadel, märtsis-aprillis. Eelistatult toimuvad ränded öösel. Meriforellide värvus muutub meres nahas suurenenud guaniinikristallide sisalduse tõttu hõbedaseks, mis teeb nad röövloomadele vähem silmatorkavaks.

      KUIDAS MERIFORELL LEIAB ÜLES OMA SÜNNIJÕE? Paljudel kalaliikidel, sealhulgas meriforellil on võime oma sünnijõgi üles leida, et sinna kudema minna. Meriforellid toituvad meres oma kodujõe suudmest mitte väga kaugel, kuid siiski kuni 150 km eemal. Võrdluseks: Vaikse ookeani idalõhed võivad toituda Korea ranniku lähedal ja kudema lähevad nad oma sünnijõgedesse Kamtšatka poolsaarele, mitme tuhande kilomeetri kaugusele.

      See, kuidas meriforellid, tulles kaugelt merelt toitumast, leiavad üles oma sünnijõe piirkonna, ei ole veel teadlastel päris selge. Pakutakse, et nad oskavad orienteeruda maa magnetvälja suhtes: kalade peas on avastatud piirkond, mis on võimeline reageerima magnetvälja muutustele. Arvatakse, et kalad suudavad orienteeruda päikese ja isegi tähtede järgi teel suudmepiirkonda.

      „Arvatakse, et forellid suudavad orienteeruda päikese ja isegi tähtede järgi.“

      Kodukoelmu leiab ta seal üles juba oma hea haistmismeele abil – selles on teadlased üksmeelel. Nimelt arvatakse, et noortel meriforellidel on meeles kodujõe eriline „lõhnabukett“ ja pärast ühe- või mitmeaastast mereelu leiavad nad oma sünnijõe üles just tänu sellele. Arvatakse, et ühtedeks komponentideks selles lõhnabuketis on kalade endi väljaheidete kaudu vette eritatavad sapihapped (taurokoliinhape, litokoliinhape), mille suhtes on lõhilased eriti tundlikud, suutes neid tuvastada väga väikestes kontsentratsioonides – kuni 5 nanogrammi liitris (isegi väga moodsad keemilised aparaadid jäävad selliste väikeste kontsentratsioonide määramisega sageli hätta). Nendel ainetel on omadus adsorbeeruda kruusale ja kividele ning püsida seal pikka aega.

      Kodujõe leidmisel võivad eksida rohkem need kalad, kes on kaua meres viibinud – arvatakse, et ninaepiteeli pideva uuenemisega on vanematel kaladel aega rohkem unustada kodujõe lõhn. On ka leitud, et suurema vooluhulgaga kodujõgi leitakse täpsemalt üles kui väiksema vooluhulgaga jõgi. Võrreldes lõhega eksib meriforell sünnijõe leidmisega sagedamini, kuigi haistmistundlikkusel neil suurt vahet ei ole.

      TEE VABAKS! Õhne jõele rajatud kalapääs Tõrva linnas aitab tugevdada kohalikke jõeforellipopulatsioone.

      FORELLI SAAGID JA KUNSTLIK KASVATAMINE. 2011. aastal püüti Läänemerest kokku ligi 480 tonni meriforelli, mida oli 200 tonni rohkem kui 2010. aastal. Suurem osa (60 %) meriforellist püütakse Läänemere avaosast, kust varem on saadud palju suuremaid saake (üle 1000 tonni). Umbes poole kogu meriforellist püüavad välja rannakalurid. Eesti vetes saadakse kõige rohkem meriforelli Soome lahest, kus aastatel 2007–2011 püüti keskmiselt 9,9 tonni meriforelli aastas. Oluliselt vähem saadi sellel perioodil meriforelli avamerest, Riia lahest ja Väinamerest, vastavalt 2,8; 0,6 ja 0,3 tonni.

      Aastane meriforelli kogupüük maailmas aastail 2000–2011 oli 3391–4743 tonni. Suurimad püüdjad on Hispaania, Türgi, Poola ja Soome. Tänapäeval kasvatatakse forelli kalakasvatustes ja toodangumahud näitavad pidevat kasvutrendi, kuigi jäävad mitu suurusjärku alla lõhe kasvatamismahtudele. Näiteks 2007. aastal saadi kalakasvatustest ligikaudu 17 000 tonni meriforelli, suurimaks kasvatajaks on tänapäeval Venemaa. Jõeforelli püütakse Eestis spinningute ja lendõngedega ligikaudu paar tonni aastas.

      Kuna forellil läheb maailmas laias laastus hästi ja ta kuulub vähe ohustatud liikide hulka, on mitmes riigis tema taastamisprogramme kärpima hakatud. Eesti mitmetes jõgedes aga tegeletakse siinsetest vajadustest tulenevalt lõhilaste rändetõkete kõrvaldamisega või kalapääsude rajamisega.