Forell. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. Rein Truumets

suubub Liivi lahte – neid on teadaolevalt 16. Ka on meriforelli kudejõgesid Saaremaal (13) ja mõned Hiiumaal (3–5).

      „Jõeforell elab Eestis kõikides suuremates jõgikondades, kokku umbes 200 vooluveekogus.“

      Paljudes Soome lahte suubuvates jõgedes saab meriforell kudeda ainult lühikeses jõelõigus, sest inimesed on neile jõgedele juba mõne kilomeetri kaugusel merest rajanud tammid, mis on forellidele ületamatuks rändetõkkeks. Näiteks Kunda jõel on tamm vaid kahe kilomeetri kaugusel suudmest, Purtse jõel 4,5 km suudmest, Loobu jõel 10 km suudmest ja Pirita jõel 24 km suudmest.

      Mõnes jões on rändetõketeks ka looduslikud joad, millest meriforellid ei ole võimelised üle hüppama – näiteks Keila juga, mis on suudmest 1,7 km kaugusel. Suured meriforelli isendid on võimelised hüppama veest välja umbes paari meetri kõrgusele – kui rändetõke ei ole kõrgem, siis on võimalik, et kalad suudavad seda teatud määral läbida.

      Jõeforell elab Eestis kõikides suuremates jõgikondades ja tänapäeval kokku ligikaudu 200 vooluveekogus. 20. sajandil on teda asustatud paljudesse jõgedesse ja ojadesse, kus ta varem puudus.

      Forell armastab jahedat ja hapnikurikast vett. Heades forellijõgedes on hapniku küllastusprotsent üle 80. Edukaks kudemiseks peab jões olema vähemalt 5 mg/l hapnikku. Vee väiksema hapnikusisalduse korral ei jõua kruusa sisse koetud marjani piisavalt hapnikku.

      Peamine forelli levikutegur ongi sobivate kudemistingimuste olemasolu. Noored kalad hoiduvad rohkem kärestike lähedale, vähem kui 30 cm sügavusse vette, kus voolukiirus jääb vahemikku 20–50 cm/s, vanemad hõivavad sügavamad võrengud, kaldauurded ja muud varjekohad.

      TAKISTUS. Hüdroelektrijaama pais Kunda jõel asub vaid kahe kilomeetri kaugusel jõe suudmest ega lase meriforellil liikuda sobivatele koelmutele paisust ülesvoolu. Paisu tulevik põhjustab vaidlusi looduskaitsjate, muinsuskaitsjate ja elektritootjate vahel.

      ESNA JÕGI. Esna jõgi on Eesti üks paremaid jõeforellijõgesid, kus on nii looduslikke koelmuid kui ka rajatud kunstkoelmuid. Jões on jõeforelli erinevatele vanusegruppidele sobivaid varjepaiku.

      Parim veetemperatuurivahemik forelli jaoks on 13–18 °C, kui aga vesi soojeneb üle 24 °C, võib see forellile saatuslikuks saada. Suhteliselt kõrge temperatuuri taluvuse tõttu on forell võrreldes teiste lõhilastega palju laiemalt levinud.

      Vee kvaliteedi suhtes nõudlikku forelli kasutatakse paljudes maades indikaatorliigina, hindamaks veekogude puhtust. Tundlik on ta raskemetallide, eriti vase, kaadmiumi ja plii suhtes.

      NOORTE FORELLIDE ASUSTUSTIHEDUS JÕES. Kala kasvades tema ruumivajadus suureneb. Et forellidel kujuneb välja tugev hierarhia, on nende asustustihedusel teatud piirid. Jõed, kus on palju varjepaiku, on palju forellirikkamad kui need, kus varjepaiku napib. Noorte forellide ehk tähnikute tihedus on kevadel enamasti 2–10 isendit 100 ruutmeetri kohta, kalade kasvades aga ruumivajadus suureneb ja asustustihedus langeb poole võrra. Noorjärkude kunstlikul asustamisel peab neid eripärasid jälgima. Pole mõtet asustada rohkem, kui antud jõelõiku noori kalu koos elama mahub. Arvatakse, et forellide kasvades ajavad dominantsed forellid jões nõrgemad liigikaaslased parematest varje- ja toitumiskohtadest ära ja need nõrgemad võivadki olla esimesed, kes merrelaskumise ette võtavad.

      TOITUMINE JA KASV. Forell leiab toitu peamiselt oma väga hea nägemismeele abil. Ka haistmine on tal hea, kuid kuulmise poolest jääb ta tunduvalt alla karpkalalastele. Noored forellid söövad jõeelu perioodil alguses peamiselt putukate vastseid, väikseid limuseid, kirpvähke ja teisi selgrootuid, kuid hiljem lähevad nad üle röövtoidule.

      Forell toitub meelsasti ka liigikaaslaste ja lõhe marjast. Jõeperioodil on kaladest tema menüüs põhiliselt lepamaim ja luukarits.

      Tuleb ette ka liigikaaslaste söömist – kannibalismi – kuid mitte nii suures ulatuses kui näiteks haugil ja ahvenal. Forellil kujuneb välja tugev hierarhia ka toitumisega seoses. Domineeriv isend saab valida toitumiseks jões kõige parema koha ja aja. Parim aeg toitumiseks tundub forelli jaoks olevat päikseloojang ja vahetult pärast päikeseloojangut. Forellid, kellele on „koht“ kätte näidatud, peavad paratamatult toituma siis, kui toitu vähem liigub, näiteks päeval.

      Jões veedab meriforell keskmiselt kaks aastat (võib jões olla 1–5 aastat), seejärel siirdub ta elama ja toituma merre. Meres on tema põhitoiduks kalad, Läänemeres peamiselt räim, kilu ning väike tobias. Kuna meres on enamasti rohkem toitu, siis kasvavad meriforellid palju suuremaks kui jõeforellid magevees. Eesti vetes kudevate meriforellide toitumisränded meres on palju lühemad kui lõhel. Enamasti toituvad nad üsna kodujõe suudme lähedal, põigates siiski ka kaugemale Läänemere keskossa.

      Forell võib jões ise saagiks langeda, näiteks saarmale ja naaritsale, aga ka suurematele röövkaladele ja kalatoidulistele lindudele – jäälinnule ja haigrule. Läänemeres on ta heaks toidupooliseks tursale, hüljestele ning lindudest kosklale ja merikotkale.

      „Forell leiab toitu peamiselt oma väga hea nägemismeele abil.“

      KENA KALA. Forell teeb kalamehel meele heaks, ent eriti suurte isendite puhul võiks siiski kaaluda kala vette tagasi laskmist. Suur kala on viljakam ja temalt on oodata arvukamat järelkasvu.

      REKORDFORELLID. Eesti vetest püütud kõige suurem meriforell saadi kätte Keila jõest – ta kaalus 11,4 kg ja oli 116 cm pikk. Teade pärineb 1938. aastast. Maailma teadaolevalt suurim meriforell kaaluga 19,3 kg püüti 1964. aastal Soome rannikumerest Loviisa lähedalt (Õngemees kalavetel 4).

      Kalamehed võiksid kaaluda eriti suurte ja vanade meriforellide vette tagasi laskmist, sest vanemad kalad tõenäoliselt sisaldavad liiga palju mürgiseid rasvades lahustunud dioksiine. See tähendab, et eriti suurte Läänemere lõhilaste liialt sage söömine võib endas kätkeda terviseriske. Lisaks on just nende kalade absoluutne viljakus oluliselt suurem väikeste lõhede omast ja kui neil kudemine õnnestub, siis on ka järglasi palju rohkem – seega aitab suurte lõhilaste merre tagasi laskmine suurendada nende saake.

      Jõeforelli kasvu- ja vanuserekordid Eestis ja mujal maailmas on ebaselged ja vastukäivad, kuna mõned jõeforellidele omistatud rekordid võivad kuuluda hoopis meri- või järveforellidele. Eestis võib kindlalt fikseeritud andmete põhjal jõeforelli rekordkaaluks lugeda 6,25 kg (L 78 cm, emane; püüdis 18. mail 1983 Vello Klemm Prandi jõest spinninguga). Maailmarekordiliseks kaaluks arvatakse olevat 9,07 kg jõeforellil, kes püüti 1866. aastal Inglismaalt. Arvatav vanuserekord – 49 aastat! – kuulub ühes Tšehhi allikatiigis elanud jõeforellile.

      „Eesti vetest püütud suurim meriforell saadi kätte Keila jõest – ta kaalus 11,4 kg.“

      KUDEMINE. Meriforellide jõkketõus võib alata juba augustis. Kudema hakkavad nad aga alles siis, kui jõe vesi on muutunud jahedaks (4–6 °C) ja enamasti leiab see aset oktoobris-novembris. Meriforelli kudemisseltskond koosneb ühest emaskalast ning ühest kuni viiest isasest. Isased kalad valivad välja sobiva paiga võimalikult kruusases ja suhteliselt kiirevoolulises jõelõigus ning jäävad emast ootama.

      Forellile sobivad kudemiseks ka suhteliselt väikese vooluhulgaga jõed ja ojad. Saabunud emane meriforell kaevab isaste poolt valitud kohas valmis pikliku (1–1,5 m pika, laius 0,3–0,5 m laia) pesalohu, millesse ta marja koeb. Kui mari on koetud ja viljastatud, katab emane forell selle kuni 30 cm paksuse kruusakihiga ning siirdub järgmist pesalohku valmistama. Forelli marjaterade koguarv ehk absoluutne viljakus ühel kudemisperioodil on 3000–10 000.

      „Emane forell valib kolmel juhul neljast suurema rasvauimega isased.“

      Marjaterast koorub vastne alles järgmisel kevadel, aprillis-mais. Noor meriforell elab esimesed 1–5 aastat jões ja lahkub jõest staadiumis, mida kutsutakse laskujaks ehk smolt’iks – see on seisund, milles kala on valmis merre laskuma.

      Mereelu