Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa

ASTA

      Loomine

      Ma tahan olla kontrabass su jalge vahel

      Ma tahan olla trompet sinu suul

      Ma tahan sõrmitseda sind kui kitarri

      Ma tahan olla sinu armastus

      Metallica vallutab linna

      Sadam. Bussijaam. Raudteejaam. Kõikjalt ühistranspordi sõlmpunktidest voolavad musta rõivastunud inimeste jõed Metallica kontserdi toimumispaiga poole. Sel aastal on bändi ainuke esinemine lähiriikides just Tallinna lauluväljakul ning mitte keegi ei tea seda paremini kui fännid. Nii mastaapne raskemuusikaüritus puudutab kõiki poolt miljonit linnaelanikku: rokkareid on võimatu mitte märgata.

      Mõned fännid, keda on kerge ära tunda Metallica kirjadega mustade T-särkide järgi, saabuvad kohale kontserdi eelõhtul. Ent tõeline rokkarite must vari laotub üle linna kontserdipäeval.

      Õlut ja siidrit voolab sel soojal kevadpäeval nagu kosest. Kogu linnas kerkivad taeva poole tühjenevate metallpurkide põhjad, prügikastidesse lendavad ka klaasist ja plastmassist pudelid – milline õnnistus pudelikorjajatele!

      Rokkarite vastu armuline kevadpäike meelitab nad lauluväljaku lähistele, kus mere ääres laiub roheline pargiriba. Kogu päeva paitab päike põhjamaalasi, kes on talv läbi külmetanud, koorides neilt kiht kihi haaval riideid seljast. Ent ühte päike siiski ei suuda – rebida fännide seljast Metallica musti särke. Kui, siis vaid hetkeks, enda merevees jahutamise ajaks.

      Tõsi, mõni üksik mees annab järele ja viskab pluusi maha, ka mõned naised võtavad end bikiinide väele, kuid need on erandid. Enamik fänne tõmbub pigem puude-põõsaste varju, kui loobub mustadest rõivastest, mis ahnelt neelavad tuliseid päikesekiiri.

      Lohmakas mustas T-särgis paksuke Lill kõnnib aeglaselt mööda rannaäärset teerada, kõõritades vargsi lõbusaid seltskondi. Mina ju ka, karjub kuueteistaastase neiu hing, minul on ka kontserdipilet taskus!

      Ent täna ei ole tavaliselt julgel ja seltsival Lillel julgust suud lahti teha. Selle asemel on tal süda pilgeni täis nukrust ja alaväärsustunnet. Mitte et selleks oleks erilist põhjust, aga… vahel lihtsalt on selline päev, kui sa tunned ennast nagu põõsa all vedelev koerajulk. Iga juhuslik pilk sinu poole tundub põlglik, kõigi inimeste näolt loed sa välja varjatud vastumeelsust enda vastu. Justkui nad kõik, iga viimne kui inimene, tunneksid sinu kurbuse sitahaisu.

      Tegelikult peaksin ma koju minema, mõtleb Lill, mis mõttega ma siin niimoodi tolgendan. Üksinda kogu fännikarja seas. Ent ta ei suuda. Hüpnotiseerituna longib neiu mööda rannaäärt, silmitsedes kontserdiootuses rahvast. Suured seltskonnad, väiksemad rühmad, paarikesed… Lillele tundub, et ta on ainus inimene, kes on siin ihuüksi.

      “Tere!” kostab äkitselt reibas poisihääl.

      Lill pöörab pead: tema kõrval seisab mustas T-särgis kiitsakas punapäine nolk, nägu täis vistrikke ja laia naeru.

      “Tahad, lähme minu telki?” kutsub nolk ja haarab tüdrukul käest kinni. “See on siinsamas lähedal. Mul on saia ja sulatatud juustu.”

      Lill naeratab nolgile vastu ja kobab vaba käega taskupõhjas kontserdipiletit. Korraga tundub elu talle lihtsalt imeline!

      Algul oli sõna

      Armunäljased.

      Niisuguse nime see hullupöörane muusikafännide kamp endale valib.

      Õigupoolest pakub Kõvamees esmalt välja nime Nikunäljased, ent sõpruskonna naised vaidlevad sellele ägedalt vastu. Kõvamees omakorda lepib ootamatult ruttu naiste pakutud Armunäljaste nimega.

      “Mida iganes,” naerab Kõvamees, pikk ja õlakas, rohelised silmad ulakalt sätendamas, “kui see nimi aitab paremini naisi rajalt maha võtta, siis minugipoolest.”

      Nende sõnade kinnituseks tõmbab Kõvamees püksiluku lahti, kougib välja oma kalleima aarde – meheriist on muljetavaldavat pikk ja kõva – ja põrutab sellega vastu igerikku lauatenniselauda. “Armunäljased… – esimest korda!”

      Kõik naeravad.

      “Armunäljased… – teist korda!” langeb Kõvamehe riist nagu oksjonihaamer vastu lauda, mille kipakad jalad tudisevad. “Või on kellelgi mõni muu mõte?”

      Mees vaatab küsivalt ruumis ringi. Sõpruskond looskleb mattidel ühe kooli spordivahendite laos, mille võti neil õnnestus kellegi tuttava tuttava kaudu saada. Läbi õhu keerlevad vaid mõned suitsujoomed sõrmede vahel ripnevatest sigarettidest, kuid mitte ühtegi uut nimevarianti.

      “Armunäljased… – kolmandat korda!” kõmatab Kõvamehe riist vastu igerikku lauda. “Nimi on olemas!”

      Vaikse ohkega variseb laud kokku. Vallanduv maruline naerupahvak kõlab kui Armunäljaste festivali avapauk. Jah, nii on nad nüüd Kõvamehe ärgitusel otsustanud: aitab senisest elust! Elust, mille kõrgpunkte – muusikaüritusi – lahutab lai vegeteerimise mädasoo, millel pole muud eesmärki, kui lüüa järgmise ürituseni jääv aeg kuidagimoodi surnuks.

      See elu on nüüd läbi. Jäädavalt!

      Nüüdsest kestab festival kogu nende elu: Armunäljaste festival.

      Elu, mis kulgeb ühelt festivalilt teisele.

      Elu, mis on festival, mis on nemad.

      “Alati toimub kusagil mõni muusikaüritus, a-la-ti!” kinnitab Kõvamees, rohelised silmad peas põlemas, kõndides tegutsemisahnelt edasi-tagasi. “Kui me ei saa ise üritusele kohale minna, siis tuleb festival korraldada seal, kus me parajasti oleme. Meie oleme Armunäljaste festival! Me oleme festival, aga festival on suurem kui meie.”

      Kes need “meie” on? Arhivaar sikutab lõua otsas turritavat kitsehabemetuusti, mis hoolimata mitmeaastasest kasvatamisest on üsna lühike ja kidur, ja vaatab ruumis ringi. Esmalt loendab ta mehi.

      Üks – Kõvamees, Armunäljaste festivali kroonimata kuningas. Pikk ja laiaõlgne, välkuvate silmade ja pidurdamatu energiaga. Tema on see, kelle kitarri ümber koguneb õhtuti telklaagris lõbus seltskond. Hommikuti on Kõvamees värisev ussike. Põrmus maas. Pohmellivärinas. Tema patukahetsuslitaania kõlab ikka ühtmoodi: ma ei joo enam iialgi. Ent hommikust saab päev, päevast õhtu – ja siis on ta juba piisavalt kosunud, et olla taas naistemagnet ja seltskonna hing.

      Kaks ja kolm – kõrvuti istuvad lahutamatud vaidluskaaslased, kaks pilbaskõhna noormeest, kelle intelligentsetesse näojoontesse on sööbinud maailmavalu ja elu mõtte otsingud. Parempoolse mehe, Kirjaniku sirgele ninajuurele toetuvad väikesed ümmargused prillid.

      Vasakpoolse, Filosoofi nina on pisut kongus, pruunid rastapatsid küündimas poolde selga, lõua otsas väike habe. Filosoof on hea kohaneja, kes tunneb ennast igal pool hästi: kord loobib ta oma pikki rastapatse hevikontserdil, siis jällegi laseb juustel lennelda folgifestivalil polkat karates.

      Neli – lüheldane pruunisilmne Geenius, kelle hüüdnimi tähistab mehe harukordset omadust, et tal õnnestub kõik, millele ta end vaid pühendab. Muusika, maalikunst – ükskõik mis! Kuni kärsitu tegelane leiab uue huviala. Praegu sikutab Geenius seljast mootorratturi nahktagi – viimase hobi tunnistähe – ja viskab maas lebavale kitarrikastile.

      Viis – kahemeetrine kiilaks aetud peaga Kitarrist urahtab pahuralt ning virutab nahktagi tagasi. Pill on ainus asi siin ilmas, millega Kitarrist nalja ei mõista. Hellalt tõstab suur mees pillikasti eemale, seina äärde.

      Kuus – roostepunase peaga Kiibits, kelle kahvatuvalget nahka kirjavad rohked tedretähnid. Niipalju, kui seda vaba nahapinda üldse näha on; suurt osa nolgi kontkõhnast kehast katavad tätoveeringud.

      Seitse – laialt haigutades paljastab lünkliku hambarea Raisakotkas, sitke ja sooniline mees kaua pesemata räpases särgis.

      Niisiis on koos Arhivaari endaga ruumis kaheksa meest. Enamik neist kahekümnendate eluaastate keskpaigas: kes tähistanud 24., kes 25., kes 26. sünnipäeva. Ainult Kiibitsa vistrikuline nägu reedab halastamatult, et ta on napilt 18aastane, äsja keskkooli lõpetanud kutt. Ning Raisakotkas on teistest märgatavalt vanem, aga kuipalju just – viis aastat? kümme? ehk isegi viisteist? –, on mehe eatuna tunduvast näost võimatu välja lugeda.

      Kõik mehed on staažikad rokkarid. Staažikus on mõistagi