Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

US ARMASTUS

      Esimeses korras on alati midagi värsket ja erutavat, see jääb meelde. Esimese arvustuse kirjutamine on mul igatahes meeles, kuigi ei suuda meenutada sõnagi sellest, mida ma seal kirjutasin. Aga mäletan seda aukartusega segatud ärevust, kui ma Reigi pastoraadi kõige ülemise toa akna all (oli kindlasti kevad) püüdsin sõnu paberile (siis oli see veel paber!) ritta panna. Ma pole isegi kindel, mis raamatust ma kirjutasin, aga see pidi vist olema üks Suumani luulekogu, mida Vikerkaar Kajar Pruuli isikus oli mulle arvustada pakkunud. Ja see pidi olema kas 1986. või 87. aasta kevad. (Kõike seda on lihtne järele kontrollida, aga ma meelega püüan praegu mälu järgi pilti kokku panna: tubli unustaja, see mälu!) Olin pakkumist saades olnud nõutu, aga samas meelitatud. Mul oli tol ajal kirjanduskriitikast päris kõrge arusaamine, arvasin, et kui ka kirjanduse enda kirjutamist kusagil ei õpetatagi, siis kriitikat teevad ikka põhiliselt vastava ettevalmistuse saanud inimesed, filoloogid. Nii see tol ajal põhiliselt ka oli. Aga pakkumise võtsin ikkagi vastu, sest autor oli mulle ju armas… Tahtsin korraga kirjutada nii temast kui temale, omamoodi tahtsin väljendada oma armastust.

      See esimene kord jääb kuidagi alles ka kõigisse järgmistesse kordadesse. Iga uut (proosa)raamatut kirjutama hakates on ees ja sees mälestus Piiririigi kirjutamisest 1993. aasta kevadel Pariisis. See korraga julgustab ja takistab. Kui palju lihtsam oli hakata kirjutama, kui polnud veel aimugi, mida see kõik tähendab! Lihtsalt hakata. Mulle näib, et see ongi parim eeldus kirjanduse sünniks: teadmatus, seiklushimu, suur üteldatahtmine, teadmata kuidas, kogelemine, sõnade leidmine – nagu esimene kord armastust avaldada.

      Ka arvustustes on see esimene kord, olgugi et ma seda erinevalt esimese romaani kirjutamisest vaevalt mäletangi, ikka alati kohal. Seesama nõutus, aukartus. Raamat on su ees, mida öelda? Sest kunagi pole asi ju raamatus. Seal on inimesed, seal oled ise. Autor, keda võib-olla tunned (kui eesti oma, siis päris kindlasti), see või need, kellega tahad oma elamusi jagada, lõpuks küsimus, sugugi mitte nii kerge vastata iga kord: mida see raamat, selle lugemine, sinuga tegi ja miks… Aga see pole veel kõik. On ju ka oma väike poliitika, on miski, mida sa kirjanduses tähtsaks ja kalliks pead, mida tahad kaitsta ja esile tõsta, miski, millele kõigest hingest vastu vaielda… Kuidas leida õige toon? Kogemused, sealhulgas enda kogemused autorina, on õpetanud, et päris kerge on mõne tühise ütlusega, mis arvustuses on võib-olla ainult efekti pärast, inimest solvata. Aga solvata pole ju kedagi vaja. Selleks küll arvustusi ei kirjutata. Ometi ei saa arvustus olla ka neutraalne, see oleks kirjanduse solvamine. Kirjandus ju ikka teeb meiega midagi, ta paneb naerma ja nutma, ja kui ta üldse midagi ei tee, siis pole temast ka midagi kirjutada!

      Mis teha, sõnapere kriitika, kriitiline jne (aga samast on pärit ka nt kriis, diskrimineerima, kriteerium) tuleb kreeka verbist κρινω – ‘kohut mõistma’, ‘otsustama’, ‘arvama’, ‘mõtlema’, ‘eristama’ jne. Κριτικος on aga ‘võimeline otsustama, kohut mõistma’. Kes on? Kellele on antud see voli kirjanduses? Ega kellelegi lõpuks ei ole ja samas võtab selle endale igaüks, kes loeb ja loetust oma sõpradega räägib, ja isegi kui ei räägi… Omas südames langetame me alati otsuse, vahel juba esimeste lausete järel, ja harva, kui see edasikaebamisele kuulub. Ainus tõeline suveräänne κριτικος on muidugi autor: tema on esimene otsustaja, iga sõna, lause, lõpuks terve raamatu üle (nojah, seal vahel võivad veel olla toimetajad, kirjastaja, tsensuur). Ainus, mille üle tal mingit võimu pole, on peamine: mida see lugejale, mida see üldse tähendama hakkab. Selle üle pole võimu muidugi ka kriitikul. Aga ta saab selles kaasa rääkida. Tal on oma roll, selles mängus, protsessis (mõlemas tähenduses), eluvaldkonnas, mis ühtlasi on elupeegeldus ja mida me kutsume kirjanduseks. Muidugi see ei ole lihtsalt kirjutamine ja avaldamine, rääkimine ja raamatud – see on ühiskondlik institutsioon, samamoodi kui ütleme kool, meditsiin, valitsus ja parlament. Kirjandusel on, jah, tõepoolest, oma intiimne seos demokraatiaga: ta on selle üks sisemisi vajadusi, selle üks eeldusi, ja ühtlasi sellel pinnuks silmas, nii nagu ta on pinnuks silmas igasugusel muul võimul, sest ka kirjandus on võim, on koguni vahel võim südamete üle ja sellisena igal juhul kahtlane. Olen saanud oma lühikesepoolse elu jooksul kogeda riigivõimu kahte eri strateegiat kirjandusega hakkama saamiseks: totalitarismi katset seda kontrollida (mis muidugi ei õnnestunud, ikka pidi kompromissi tegema) ja demokraatia katset seda ignoreerida (kirjutage, mis tahate! – ka ei lähe päriselt läbi…).

      Kirjandus selle institutsioonina, millena me teda tunneme ja vaikimisi omaks võtame (kõik ju teavad, mis see on!), pole vanem kui kakssada aastat. Muidugi on see ehitis endasse adsorbeerinud ka vanemad tekstid, kuni õige iidsemateni välja. Asi polegi tekstides (kuigi ega meie peamine lugemisvara ulatu palju sügavamale ajalukku kui poolteist sajandit – ja ma ei räägi siin eesti kirjandusest, sest pole ka mingit mõtet sellest rääkida eraldi, kirjandus on kirjandus, „eesti kirjandus” on puhas abstraktsioon), asi on just selles meile nii tuttavas institutsioonis, selle kohas ühiskonnas, selle suhtes riigivõimu, hariduseandmise, rahvuseehitamise ja kõige muu sellisega. Veel üks romantikute pärandus! Mina arvan küll. Ja ega romantikud siis rumalad olnud, kuigi „romantika” tähendab meie „kainel” ajastul justkui eluvõõrust. Oma vaimselt hoiakult oleme me kõik palju rohkem romantikud, kui tunnistada tahaksime. Ja kõige vähem võib-olla just „romantikale” andudes…

      Igatahes kirjandus elab ja tegutseb endiselt romantikute pärusmaal, ja kirjanduskriitika kohe kindlasti. Aga on neid veel ikka sellistena üldse olemas? Kas lagunemine (veel üks romantiline kontsept!) pole jõudnud juba nii kaugele, et… Jah, isegi selle vähem kui kahekümne aasta jooksul, kust pärinevad siia raamatusse kogutud mõtteavaldused, on kirjandus, just kirjandusinstitutsioon, teinud läbi tohutud muutused. Vähemalt tundub, et tohutud. Kirjandus, selle kirjutamine, avaldamine, kogu kirjanduse ja kirjaniku mõiste on määratult demokratiseerunud. Aga nagu öeldud, „moodsa” (see tähendab, meie, selle, mis meil on) kirjanduse ajalugu ongi ühtlasi demokraatia ajalugu. Kirjandus pole kogu selle aja jooksul muud teinudki kui demokratiseerunud (mis võib näida ka lamestumise, laialivalgumise, allakäiguna), ja on tänini sellega päris hästi toime tulnud, elab edasi, isegi autor elab edasi, kõigist oma matustest hoolimata! Kuid jah, mulle tundub, et kirjandusel ja demokraatial on mitte ainult et paralleelne, vaid ka lausa ühine saatus. Pole võimatu, et mõlemad ilmutavad seekord tõesti juba lõpliku väsimuse märke… Aga pole meie ka selle üle otsustajad. Las tulevik mõistab kohut!

      Kas pole see muide üks kirjanduskriitika suuremaid enesepettusi: see, et tulevik on kohtumõistja, ja veel kõige õiglasem? Tegelikult on kirjandus alati vilistanud sellele eshatoloogilisele printsiibile. Raamatuid on alati kirjutatud oma ajast, oma ajale, elavatele, mitte alles sündimata lugejatele. Romantismil on ka omad müüdid, mis elavad sama visalt edasi kui tema tõekspidamised ja eluhoiakud. Üks selline müüt on müüt autorist, kes avastatakse alles pärast tema surma. Muidugi, sellel müüdil on oma eluline tagapõhi. Küllalt suuri kirjanikke pole oma elu ajal pälvinud väärilist mõistmist, tunnustust ja tasu. Aga ma ei oska küll nimetada mitte ühtegi, kes ometi oma kaasaegsete poolt (olgugi väikese vähemuse, aga just vähemus loeb, see on kirjanduse seadus!) poleks ära tuntud. Kirjandus elab ja elab üle ja elab edasi lugejates, mitte raamatutes ega käsikirjades. Tõsi, eelmisega paralleelne müüt väidab, et tõeline kirjanik, tõeline kirjandus on alati oma ajast ees. Selles on oma tõetera, aga ainult pealtnäha. Pigem on asi selles, et tavaliselt inimene elab oma ajast maas. Veelgi täpsemini: muidugi elab ja sureb igaüks täpselt omas ajas, aga mugavam, lihtsam ja turvalisem on mõelda sellest ajast eelmise aja terminites. See on meie viis kodustada ohtlikku ja tundmatut ja eks ole ka paljud head kirjanikud olnud lausa kohutavad konservatiivid – milleski! See konservatism on turvapadi, mis on andnud neile julguse vajutada gaas põhja ja kihutada otse – ei, mitte tulevikku, olevikku.

      Ja kui autor või kriitik kutsub tuleviku kohut mõistma, apelleerib tuleviku paremale või õigele arusaamisele, siis on see vaid rituaalne žest. See ei tähenda mitte midagi. Ainus arusaamine, mis meil on, on olevikus, samuti kui ainus armastus.

      SAATEKS

      Algatus selle raamatu kokkupanemiseks pärineb Marek Tammelt ja tema tegi ka esialgse valiku. Tahan teda tänada selle suure töö eest: kogu tolle materjali sõelumine, väljaotsimine vanadest väljaannetest… Mul endal enamasti nende artiklite „käsikirju” enam polnud – käsikirju ju enam polegi! Ja ma pean tunnistama, et ise ma selle valikutööga vist hakkama poleks ka saanud. Raske on otsustada kogu selle kunagi kirjutatu juures, mis võiks veel huvi pakkuda. Vahel tundub, et kõik mingil määral, vahelt, et eriti mitte