Aavo Pikkuus. Tiit Lääne

kodus koos treener Rein Kirsipuuga 28. mail 1974.

      Oleg Sapožnin hoiatas Balti jaamas Pikkuusi: “Juhtidega saa hästi läbi, ehk võtavad ka Kanadasse kaasa.” Paremal seismas spordireporter Tiit Rääk.

      Enne MM-i Wilhelm Telli tuuril Šveitsis.

      Käib Montreali grupisõit, mis lõppes eestlasele 23. kohaga. Pikkuus paremalt neljas. Ees tulevane olümpiavõitja rootslane Bernt Johansson.

      Sotši treeninglaagris 1975. aastal koos purjetajast olümpiamedalist Aleksander Tšutšeloviga.

      Jõu arendamiseks kuulusid treeningkavva rasked sügisesed krossid.

      Nii algas 9. mail 1975 Pikkuusi teine Rahutuur.

      Tagasi Tallinnas koos kunagise tippratturi Ants Väravase ja treeneri Rein Kirsipuuga.

      Pikkuus: “Aarelt (Kreilis – toim.), kes selle klõpsu tegi igaveseks mälestuseks 24. mail 1975 Moskvas.”

      Krakovis meeskonnasõidus. Pöördel Kaminski, Pikkuus, Tšaplõgin ja Sarafullin, kes võitsid ajaga 2:02.15.

      MM-võistluste hõbedase mehe vastuvõtt 1975. aastal. Ajakirjanikud kirjutavad, spordijuht Juhan Unger räägib ja Aavo Pikkuus kuulab.

      Liidu koondislased Belgia tuuril. Ülalt alla istuvad: Kaminski, Tšaplõgin, Sarafullin, Pikkuus, Basko ja Komantov.

      Kolm suurt tegelast: Aavo Pikkuus, parteijuht Johannes Käbin ja Rein Kirsipuu.

      Pikkuus jätkas võidukursil.

      Liidu koondise põhitegija eestlane Aavo Pikkuus.

      Täieõiguslik koondislane

      1973

      “Nii kui meesteklassi tulin, hakkasin järjest võitma.”

Aavo Pikkuus, 2004

      “Montreali olümpiamängude järel ütles Rein Kirsipuu Pikkuusile: “Oli päris hea, et ma sul kaua aega võita ei lubanud. Seetõttu vististi tunned praegu tõelise võidu maitset.”

      Tõepoolest, Pikkuus ei olnud pikka aega võidumeeste kirjas, sest poisikesena võistles ta noormeeste seas, noormehena aga täiskasvanute killas. Aavo loomulikult aina kaotas, kuid muutus ka tugevamaks. Kas mitte selles ei ole võidusõitja Aavo Pikkuusi varase küpsemise saladus? Võidu maitset õppis Aavo tundma alles oma esimesel täiskasvanute üleliidulisel võistlusel. Värske rohelusega ehitud Simferoopol, 1973. aasta kevad. Nõukogude Liidu tugevamad maanteesõitjad võistlesid A. Tšerpovetši mälestusvõistlustel. Koos Lihhatšovi, Mihhailovi, Judini ja Gustjatnikoviga startis kaheksateistkümneaastane Aavo Pikkuus, täiesti tundmatu nooruk.

      Ent too tundmatu viskas kuulsustele kinda. Aavo tormas päris alguses ette. Keegi ei võtnud seda tõsiselt. Hiljem aga sööstsid vanad teda püüdma. Nooruk suutis ikkagi mõned vahefinišid võita, ja hiljem, kui peagrupp ta kätte sai ja Aavol ei olnud enam jõudu meeletule tempole vastu pidada, kordas ta kogu tee: “Ainult vastu pidada…”

      Kui Aavo finišeeris, näis Krimmi sinitaevas talle sünkmustana. Ent nüüd oli tal juba suus tõelise võidu mekk, see, mida teavad vaid need, kes on oma nõrkusest võitu saanud.”

Raamatust “Kõrgus. Olümpiavõitjate elust”, Moskva 1980

      “1973. aasta mais, vahetult enne NSV Liidu velotuuri õnnestus Pikkuusil võita oma esimene rahvusvaheline, “Komjaunimo Tiesa” auhinnavõistlus Vilniuses. 151 osavõtja seas oli ta eraldistardiga sõidus neljas, kriteeriumis ja 140 km ühisstardiga sõidus teine, kokkuvõttes aga parim…

      Ja oli see nüüd hea või halb, kuid 18-aastane rattur arvati Dünamo velotuurimeeskonda. (Vabariigi treenerid pidasid seda ennemini halvaks, sest valmistuti ju noorsoomängudeks ja raske sõit võis noormehe spsortliku vormi endaga viia.)

      Kuid lõpp hea – kõik hea. Dünamo I sai meeskonnakulla. 18-aastaselt ei olnud veel keegi meesteklassis, pealegi mitmepäevasõidus, nii reipalt esinenud.”

Aare Kreilis, raamatus “Spordi kuulsuseks”, Tallinn 1979

      Üleliiduline velotuur

      30. mai – 9. juuni Leedu, Läti ja Eesti teedel

      10 etappi – 1397 km

      individuaalne:

      1. A. Jakobson (Varpa) 28:15.41

      2. V. Hrapov (Lokomotiiv) 28:19.24

      3. A. Kraskov (Dünamo) 28:19.58

      –

      12. Aavo Pikkuus (Dünamo) 28:26.21

      “Pirita motorajal sõideti velotuuri viimane X etapp…Need pealtvaatajad, kes leidsid vihma eest varju postkontori ja kino katuse all, said ebameeldivast sündmusest vahetult osa: olles teistest mõni meeter ees, tõusis Pikkuus kino kurvist väljudes sadulas püsti, esiratas libises suures veelombis kivi otsa ning kukkumine oli paratamatu.”

Spordileht, juuni 1973

      meeskondlik:

      1. Dünamo I (A. Pikkuus, J. Smetanin, J. Kravtšenko, A. Tihhonov, S. Morozov, A. Kraskov) 91:41.24

      2. Relvajõud I 91:42.56

      3. Relvajõud II 91:58.12

      “Meie meeskonnas pidas igaüks ennekõike silmas ühishuve, sest oma nimel kihutamine pole veel iial õigele meeskonnale edu toonud. Treener Timofei Zlotnikov luges meile õhtul ja hommikul taktikaplaane. Need tuli eksimatult täita.

      Isiklikke huvisid unustades tuli minulgi söösta ette, pidurdada või kannustada peagruppi.”

Aavo Pikkuus, 1973

      “Poolteist kuud hiljem tuli Aavo Pikkuus koos Ado Heina, Eiki Selleri ja Urmas Toomaga I üleliiduliste noorsoomängude võitjaks 4 km meeskonnajälitussõidus. Kuulus ka maanteel 100 km pronksi omandanud nelikusse. Nii nihutas tulevane spsordikuulsus nähtamatuid vaheseinu, tõestades, et eelnenud raske tuur ei viinud teda vormist välja.”

Aare Kreilis, raamatus “100 aastat jalgrattasporti Eestis”, Tallinn 1986

      “Üleliidulistel noorsoomängudel Tallinnas lummas Pikkuus mitmekülgsusega: mõne päeva vältel tuli ta trekil meeskonnajälitussõidus kullale ja maanteel meeskonnasõidus pronksile, mõlemal korral esines ta Eesti koondise koosseisus.”

      Raamatus “Eesti Dünamo viis aastakümmet”, Tallinn 1990

      NSV Liidu meistrivõistlused trekisõidus

      21. -22. juuli Tuulas

      4 km jälitussõit

      1. V. Ossokin (Leningrad) 5.04,2

      2. P. Golubnitši (Ukraina) 5.12,7

      3. V. Bõkov (Valgevene)

      –

      13. Aavo Pikkuus 5.09,5

      100 ringi sõit 33 vahefinišiga

      1. S.