Aavo Pikkuus. Tiit Lääne

kõrguse müüri otsa, küll hokiväljakule, kus Aavo ei tahtnud mitte milleski oma vanematest semudest viletsam olla.

      Noorte hokitreener ütles aga kord poisile: “Kas sa, Aavo, ka tead, mispärast sa nii väikest kasvu oled? Seepärast, et kisud suitsu!”

      Kohemaid viskas Aavo suitsud kus seda ja teist ning suve jooksul sirgus seitsme sentimeetri võrra. Nii ulatusid poisi jalada täiskasvanute jalgratta pedaalideni, millega õuekaaslased järgemööda sõita proovisid. Siit saigi Aavo kiiruse maitse suhu.”

Raamatust “Kõrgus. Olümpiavõitjate elust”, Moskva 1980

      “Kuid jalgratast tallates ta ikkagi kasvas. Kusagil viie – kuuesena sai altraami sõidu selgeks. Pärast aitas isal töölkäimise ratta vanaks sõita.”

Ema Aleksandra Pikkuus, 1979

      ““Eks ta neid pedaale üksjagu juba rõhunud ka,” lisab ehitusmehest isa. Siis räägib Nikolai Pikkuus sellest, kuidas Aavost spordipoiss sai.

      Käis ujumas, mängis majavalitsuse väljakul hokit, pärast läks Jakob Prooveli juurde maadlema. Aga õiget asu nagu polnud kusagil.

      Vanematele tegi poisi püsimatus palju muret. Ei läinud kooliski ju hästi ja sõpru kogunes igat sorti. Sangla tänava mehehakatisel oli tühi asi jalgpallimängus aken või kaks lõhkuda…

      Juba kaheksasena proovis Aavo kodukandis Veeriku krossirada. Ent rattasõit ei olnud talle siis kaugeltki veel spordiala. Oli lihtsalt lõbus ajaviide. varsti tuli tahtmine uue ja parema sõiduki järele. Unistus võis teostuda aga ainult läbi töö. Päikeses ja vihmas kolhoosi juurviljapõlde kõblates kogunes raha “Turisti” jagu. Oli kätte jõudnud üle raami sõitmise aeg.”

Aare Kreilis, raamatus “Spordi kuulsuseks”, Tallinn 1979

      “Elasime Pikkuusidega kõr vuti. Käisime vahel koos Veerikul suusatamas ja et tegin poistele maadlustreeninguid, palusid Aavo isa ja ema ka oma poisi sinna võtta. Paar kuud vist käis, aga talle ei meeldinud see punnimine. Temale istusid ikka sellised alad, kus mahvi oli vaja.

      Tahtejõudu oli tal aga igas asjas. Kas või siis, kui käis kolhoosis peenraid kõplamas ja jäi vagude vahel väsimusest magama. Aga ära ei läinud”

Maadlustreener Jakob Proovel, 2004

      “Kooliajal juhtus palju põnevat. Pai poiss ma igatahes polnud ja õpetajatel ning vanematel oli minuga tegu. Näiteks ronisime üles Toome varemetele, kust miilits käis meid alla võtmas. Nii pandi mind lastetuppa arvele.

      Teinekord, käisin siis kolmandas klassis, turnisime jälle kastanite otsas, kust ma ülevalt alla sadasin. Mõlemad jalaluud kukkusin puruks. Otse kivihunnikusse. Teised poisid jooksid pärast seda eemale, sest arvasid, et ma kukkusin surnuks.

      Toibusin natuke ja komberdasin ise sealt ära. Roomasin lõpuks sõbra juurde, kuhu mulle siis kiirabi kutsuti. Pärast seda ei käinud pool aastat koolis.”

Aavo Pikkuus, 2004

      “Talvel ma mõnikord tundsin päris hirmu kohe. Võttis isa vatipüksid kampsunitele ja soojale aluspesule lisaks ning istus rattale. Mõne tunni pärast tuli tagasi ja rääkis, kus käinud. Enamasti ikka Võrus, Otepääl või Põlvas. Seal olla huvitavamad tõusude – langustega teed.”

Ema Aleksandra Pikkuus, 1979

      “Harjutamisest ei saanud tal kunagi isu täis ja igast treeningust otsis ta võistlusmomenti. Kui aga võistluseks läks, siis tormas kohe rivi ette ja vedas, kuni jaksu oli. Saagu hiljem, mis saab.”

Treener Rein Kirsipuu, 1979

      “Selle üle oli hea meel, et ta ikka sportima hakkas. Ei läinud halvale teele, sest eks neid sõpru oli algul linnas igasuguseid.”

Ema Aleksandra Pikkuus, 2004

      Üleöö meesteklassi

      “See juhtus Aavoga kunagi päris alguses. Tartu nelja päeva sõidul oli kavas pikk 180-kilomeetrine etapp. Mäletan, et tahtsin poisi mootorratta peale võtta, sest ta oli vähemalt kaks korda kukkunud. Ei tulnud. Ise verine, vihane, peaaegu pisarates, aga jätkas sõitu.

      Tõukeks oli kindlasti see, et ta sai endast vanematega võistelda. Algul ei tahtnud mehed Aavoga koos pikki treeninguotsi ette võtta. Jääb maha ja vea siis sadulast-lenksust enda kõrval kaasa.

      Kuid ta kuulas vaikselt pealt, kuhu järgmisel korral minnakse ning oli siis pai näoga poolel teel juba vastas.

      Nii sundis ta ennast. Nii kasvas ta ka jalgratturiks.”

Treener Rein Kirsipuu, Spordileht, 1981

      “Kodu lähedal olid meil suured vabad platsid, kus sai sporti teha. Mängisime võrkpalli, tegime kergejõustikku. Hüppasime kuuselattidega teivast, mis vahel ka puruks läksid, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud.

      Kuid tahtmine oli hirmus. Kui siis lõpuks nägin, kuidas vanemad poisid rattatrenni läksid ja päris mitmekäigulise võiduka said, tegi päris kadedaks.

      Siis võtsin kätte ja käisin suvel kolhoosipõllul kõplamas. Igal hommikul läksin turuhoone juurest bussi peale ja nii ma käisin. Sügiseks sain nii palju raha kokku, et ostsin endale “Turist”-ratta. Olin siis vist kümnene.”

Aavo Pikkuus, 2004

      “Nägin teda esmakordselt Tartus, kus olime koondisega laagris. Aavo oli siis nii 10 – 11, uudishimulik ja räämas, nagu poisikesed ikka. Mäletan, et olin ise samamoodi rattasõidu juurde piiluma tulnud. Suur tahtejõud paistis temast aga juba siis välja.”

Jalgrattur Ants Väravas, 2004

      “Esmakordselt läksin trenni 13-aastaselt, Erik Randami juurde. Nädal aega sain käia ja siis pani treener meid oma mootorratast pesema. Mulle see ei meeldinud. Lõin ukse tagantkätt kinni ja kõndsin minema. Mina küll pesema ei hakanud.

      Siis läksin Tiit Eomõisa juurde, kus hakkas juba päris treening pihta.”

Aavo Pikkuus, 2004

      “Ükskord saatis treener Kirsipuu Aavot uut jalgratast Tallinnast ära tooma. Tallinna sõitis poiss bussiga, tagasi tuli aga omal jõul, väntas 180 km pikkuse maa Tartusse üsna vähese vaevaga maha. Treener riidles temaga mõttetu teo eest, aga Aavo mängis pärast seda veel kolm tundi tennist.”

Raamatust “Kõrgus. Olümpiavõitjate elust”, Moskva 1980

      “Peale töötahte torkas tema juures silma suureks spordiks väga tähtis eeldus: ta ei kartnud seada endale kõrgeid eesmärke. Teine jõuab vabariigi koondisse, heal juhul täidab meistrinormi ning nagu olekski kõik saavutatud…

      Aavo ütlemistes tekkisid aga järk-järgult ikka kõrgemad sihid. Polnud tegemist enda võimete ülehindamisega, sest sõnade “koondis”, “rahutuur”, “olümpiamängud” taga tundus valmisolekut rasketeks treeninguteks. Oli teadmist ja arusaamist sellest, millise hinnaga tippu jõutakse.”

Treener Rein Kirsipuu, 1979

      “Mul oli juba noorena hea vunk sees. Kui hoo üles sain, siis võisin kõigil eest ära sõita. Lõppu mul aga polnud. Kannatasin aga hästi, sest valulävi on mul väga kõrge.

      Mäletan oma esimest võistlust 1968. aastal. Elva meistrivõistlustel sõitsin koos meestega 50 km grupisõitu.

      Panin kohe stardist minema ja mind saadi kätte alles finiši eel pikal tõusul. Seal sõideti minust mööda nagu tühjast kotist. Et ma aga olin pikalt eest ära, siis ma kaugele ei kukkunud.

      Lõpetades olin ma maruvihane. Viskasin ratta vastu maad, et rohkem ma seda enam ei puudu. Ma ei jaganud siis rattasõidust midagi. Sõitsin ju meeste vastu.

      Pärast tehti mulle selgeks, et ma peaksin ikka omavanustega sõitma.”

Aavo Pikkuus, 2004

      “16-aastasena sõitis Pikkuus Eesti NSV 13. velotuuril. Kolmandal etapil Tartu Dünamo individuaalvõistlejal ei vedanud: rattavahetus venis ja tal tuli ihuüksi peagruppi püüda ligemale paarkümmend kilomeetrit. See oli täbar, vaevane, aga võibolla mõneti ka otsustav üksikolemine. Etapifinišis oli nooruk grupis ja protokollis kümnes.

      Tookord