Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

vastan viimasele küsimusele esimesena, Makumazahn, sest mul on, nagu sa ütled, alati põhjus selleks, mis ma tahan, et sina või teised teeksid.”

      Siin ta peatus ja plaksutas käsi mispeale otsekohe ilmus taga olevast hütist üks ta suurtest teenritest, kellele ta andis mõned käsud. Mees tormas minema ning oli viimaks tagasi veel mõne nahkkotiga, nagu nõidtohtrid kasutavad oma arstimite kandmiseks. Zikali avas ühe neist ja näitas mulle, et see oli peaaegu tühi, sest seal oli vaid näputäis pruuni pulbrit.

      “See aine, Makumazahn," ütles ta, “on kõige suurepärasem kõigist rohtudest, isegi suurepärasem kui tadukiks kutsutud taim, mis võib avada teed minevikku, millega sa ühel päeval tuttavaks saad. Kuid siiski ei räägi ma mitte tadukist vaid pulbrist seal kotis – ma teen sellega enamiku oma trikkidest. Näiteks sain just praegu selle tolmuga sulle ja väikesele kollasele mehele näidata leekides Heu-Heu pilti."

      "Sa mõtled, et see on mürk, arvan ma.”

      “Oh, jah, paljude teiste asjade hulgas võib sellele ühe teise pulbri lisamine tekitada väga surmava mürgi; nii surmava, et kui okkaots sellesse kasta, tapab see kõige tugevama mehe ega jäta mingeid jälgi. Kuid sel on ka teisi väärtusi, mis tegelevad mõistuse ja vaimuga; pole tähtis, missuguseid, sest kui ma püüaksin teile rääkida, te ei mõistaks. Noh, Nägemuste Puu, millel kasvavad lehed selleks rohuks, kasvab vaid Heu-Heu aias ja mitte kusagil mujal Aafrikas, ning ma sain oma viimase lehevaru palju aastaid tagasi, kaua enne, kui sa sündisid, Makumazahn, ning pole tähtis, kuidas ma need sain.

      Nüüd pean saama neid lehti juurde, või see, mida need suulud kutsuvad mu maagiaks ja mida targad valged mehed teavad, et on vaid mu trikid, jätab mu maha ja maailm ütleb, et Teede Avaja on kaotanud oma jõu, ning pöördub otsima targemaid tohtreid."

      "Siis miks ei saada sa kedagi nende järele, Zikali?"

      "Kes julgeks minna Heu-Heu maale ja varastada tema aiast? Mitte keegi peale sinu, Makumazahn. Ah! Ma loen su mõtteid. Sa imestad, et kui on nii, miks ma ei käsi, et mulle Heu-Heu rahvas ise lehti tooks. Seepärast, Makumazahn. Sealsed elanikud ei lahku oma peidetud maalt, see käib nende seaduste vastu. Veel enam, nad ei lahkuks isegi peotäiest rohust, välja arvatud kõva hinna eest. Kunagi sada aastat tagasi,” millega ta minu arust mõtles pikka aega, “maksin niisugust hinda ja tõin palju seda kraami, millest te näete viimast osa selles kotis. Kuid see on vana lugu, millega ma enam teid ei häiri. Oh! Paljud läksid, kuid kaks tulid tagasi, ja nad on hullud, sest niisugused on need, kes on vaadanud Heu-Heud ja jätnud ta ellu. Kui sa kunagi näed Heu-Heud, Makumazahn, hävita ta kindlasti, ja koos temaga kõik, mis on tema oma, et ta needus ei järgneks sulle su ülejäänud elus. Langenult on ta jõuetu, kuid seistes on ta viha väga tugev ja jõuab kaugele, või ta preestrite oma, mis on sama asi."

      “Jama!” vastasin. “Kui üldse on olemas mingit Heu-Heud, on ta vaid suur ahv ning, elusalt või surnult, ma ei karda mingit ahvi.”

      “Mul on hea meel seda kuulda, Makumazahn, ja ma loodan, et sa mõtled alati niimoodi. Kahtlemata on ta vaid kaljule või tulle maalitud pilt, mis teid hirmutab, just nagu unenägu on kohutavam kui midagi tõelist. Ühel päeval sa ütled mulle, kumb oli hullem, Heu-Heu pilt või Heu-Heu ise. Aga sa küsisid minult teisi asju. Esimene oli niisugune: kes oli Heu-Heu?

      Noh, ma ei tea. Legend räägib, et kunagi päris alguses oli valgeid või peaaegu valgeid inimesi, kes elasid kaugel põhjas. Neid inimesi, räägib vana jutt, valitses hiiglane, väga julm ja väga kohutav, samuti ka suur võlur, või petis, nagu sina teda nimetaksid. Nii julm ja kohutav oli ta, et ta rahvas tõusis tema vastu ning sundis ta põgenema lõuna poole koos mõnega, kes tema külge klammerdusid ega suutnud tema käest pääseda.

      Nii ta tuli koos nendega lõunasse, tuhandeid miile, kuni leidis salapaiga, mis sobis temale elamiseks. See paik on kusagil mingite mägede all, mis, olen kuulnud, purskasid tuld, kui maailm oli noor, ja mis isegi praegu aeg-ajalt suitsevad. Siis need inimesed, keda kutsuti valloodeks, ehitasid endale linna põhja kombel mustast kivist, mis oli kaugeil aegadel mäest välja lennanud. Kuid nende kuningas, hiiglasvõlur, jätkas nende peal oma julmusi, sundides neid ööl ja päeval ehitama oma linna ja Suurt Maja ja koobast, milles teda kummardati kui jumalat, kuni viimaks ei suutnud nad teda enam taluda ja mõrvasid ta une pealt.

      Kuid enne, kui ta suri, mis võttis kaua aega tema nõiduse tõttu, pilkas ta neid, öeldes neile, et nii nad temast lahti ei saa, sest ta tuleb tagasi hullemal kujul kui enne ja valitseb neid sugupõlvest sugupõlve. Veel enam, ta ennustas neile õnnetust ja pani neile needuse, et kui nad püüavad lahkuda maalt, mis ta on neile valinud, ning ületada mägederingi, mis neid varjab, siis peavad nad surema, viimane kui üks. See tõesti juhtus, või nii olen ma kuulnud, sest kui isegi üks neist sõidab mööda jõge alla, mis on ainus viis, kuidas nende maale võib kõrbest läheneda, ning paneb jala kõrbepinnale, ta sureb, vahel äkilisest haigusest või vahel lõvi või mõne muu metsiku eluka hammaste vahel, kes elavad suures soos, kus jõgi jõuab kõrbesse, kuhu elevandid ja teised loomad tulevad jooma sadade miilide kauguselt ümberringi."

      "Ehk tapab palavik nad,” pakkusin ma.

      “Ehk küll, või mürk või needus. Igatahes nad surevad varem või hiljem ning nii tulebki välja, et nüüd ei lahku neist keegi sellelt maalt.”

      “Ja mis sai valloodest, kui nad olid tapnud oma selle lahke kuninga?” küsisin ma, sest Zikali romantiline müüt huvitas mind. Muidugi ma teadsin, et see oli müüt, kuid niisugustes lugudes, mida võimendavad pärismaalaste jutud, on vahel tõeiva sees. Ja Aafrika on ka suur maa ning seal leidub väga kummalisi paiku ning rahvaid.

      “Juhtus midagi väga halba, Makumazahn, sest vaevalt oli nende kuningas surnud, kui mägi hakkas sülitama tuld ja kuuma tuhka, mis tappis paljud neist ja sundis teised põgenema paatides üle järve, mis teeb mäest saare, ümberringi asuvaisse metsadesse. Seal elavad nad tänapäevani jõe kallastel, mis läbi metsa voolab, sellesama, mis jõuab läbi mäekuru soosse ja seal kaob kõrbeliiva. Nii rääkisid mulle vähemalt mu sõnumitoojad sada aastat tagasi, kui nad tõid mulle rohtu, mis kasvab Heu-Heu aias.”

      “Arvan, et nad kartsid minna tagasi oma linna, kui plahvatus oli möödas.”

      “Jah, nad kartsid, ja see pole ime, sest kui mägi plahvatas, tapsid gaasid paljud neist, ning veel enam, muutsid nad kiviks. Jah, seal nad istuvad, Makumazahn, tänapäevani, kiviks muutunult, ning koos nendega ka koerad ja kari.”

      Selle hämmastava jutu peale pahvatasin naerma ja isegi Hans irvitas.

      "Ma olen märganud, Makumazahn," ütles Zikali, "et alguses naerad alati sina minu üle ning lõpus mina sinu üle, ja ma usun, et nii läheb ka seekord. Ma räägin sulle, et seal istuvad need inimesed kivistunult, ja kui see pole nii, pole sul vaja maksta mulle härgade eest, kelle ostsin sellelt valgelt mehelt, isegi kui tuled tagasi, taskud teemante täis.”

      Nüüd meenus mulle, mis oli juhtunud Pompejis, ja ma lakkasin naermast. Igal juhul, see oli võimalik.

      “See on üks põhjus, miks nad oma linna tagasi ei läinud, isegi kui mägi jäi jälle magama, kuid on ka teine, Makumazahn, mis on veel tugevam. Varsti nad leidsid, et seal kummitab.”

      “Kummitab! Kes? Kivimehed?”

      “Ei, nad on küllalt vaiksed, kuigi mida tunnevad nende hinged, ei oska ma teile öelda. Seal kummitab nende kuningas, kelle nad olid tapnud, muutunud hiiglaslikuks ahviks, muutunud Heu-Heuks."

      Selle väite peale ma ei naernud, kuigi esmapilgul tundus see palju absurdsemana kui kiviks muutunud surnud. Sel põhjusel: nagu ma hästi teadsin, on üks tavalisemaid uskumusi pärismaalaste hulgas ja eriti nende, kes elavad Kesk-Aafrikas, et surnud pealikud, eriti kui nad on olnud eluajal türannid, muutuvad mõneks kohutavaks loomaks, kes sestpeale kiusab neid sugupõlvest sugupõlve. See loom võib olla metsik elevant või inimesetapja lõvi või ehk väga mürgine madu. Kuid mis kuju ta ka ei võtaks, on talle alati iseloomulik, et ta ei sure ja teda ei saa tappa – või vähemalt mõni neist, keda ta piinab. Tõesti, olen vahel juhtunud mitmesuguste näidete peale pärismaalaste hulgas. Seepärast ei tundunud mulle imelikuna, et need inimesed kujutlesid oma maad neetuna legendaarsest türannist, kes oli koletiseks muutunud.

      Ainult