Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider Haggard

all on nii palju kolpasid, paljud neist on aja jooksul päris mustunud ja kiviks muutunud.”

      “Võiks arvata, et kahvrid said vahepeal targemaks, Hans.”

      “Jah, baas, kuid surnud hoiavad oma tarkuse endale, sest ma usun, et kui kõik ründajad olid käigusuus, siis teised bušmanid, kes olid koopas varitsenud, ründasid neid tagant ja lasksid neid mürgitatud nooltega ja ajasid nad koopasse, nii et keegi ei pääsenud tagasi; tõesti, need bušmanid ütlesid mulle, et nii nende isad tavaliselt tegid. Igal juhul kui keegi pääseski, oli põlvkonna või kahe jooksul kõik unustatud ning sama asi juhtus uuesti, sest, baas, maailmas on alati olnud palju lolle ning loll, kes sünnib, on just sama suur tobu kui see, kes ees ära läheb. Surm puistab tarkuseteri liiva, baas, ning liiv on nii janune, et kuivab varsti jälle. Kui nii poleks, baas, ei armuks mehed enam naistesse, ning isegi suurmehed – nagu sina, baas – armuvad.”

      Olles andnud selle torke, et vältida võimalust vastamiseks, hakkas Hans vestlema rakendijuhi ja härjaajajaga teisel pool sügavikku.

      "Tehke ruttu ja tulge üle, te vaprad suulud seal,” ütles ta, “sest te panete oma pealiku ootama ja minu niisamuti.”

      Suulud piilusid laternaid sirutades all olevasse kuristikku.

      "Oh!" ütles üks neist. “Kas me oleme nahkhiired, kes oskavad lennata üle niisuguse augu, või pärdikud, et võime ronida serval, mis pole laiem kui oda, või kärbsed, et oskame seintel kõndida? Oh, me ei tule, me ootame siin. See tee on vaid kollastele ahvidele nagu sina või neile, kes kasutavad valge mehe nõidust, nagu Inkoos Makumazahn."

      “Ei,” vastas Hans mõtlikult, “te pole ükski neist olendeist, kellel kõigil on omad oskused. Te olete vaid paar alamast soost kahvritest argpükse, must nahk selga tõmmatud, et paistaksite inimese moodi. Mina, “kollane šaakal” suudan minna üle kuristiku ja baas suudab minna üle kuristiku, kuid teie, viletsad koerad, ei suudaks isegi sellest üle lennata, sest kardate, et kukute keset teed. Noh, koerad, lennake tagasi vankri juurde ja tooge väike nöörikera, mis on istme all, sest meil võib seda vaja minna.”

      Üks neist vastas tagasihoidlikult, et nad ei kuula tema, hotentoti käske, mispeale ma ütlesin: "Võta köis ja too see otsekohe siia."

      Nii nad läksidki tõrksal ilmel, sest Hansu teravad sõnad olid kohale jõudnud, ja nad mõistsid jälle, et tema sai alati tülist parima osa. Oli tõsi, et nad olid nii vaprad kui vähegi võis olla, kuid ükski suulu ei tunne end maa all hästi ning kõige vähem nii pimedas paigas, kus tema arust võib kummitada.

      "Nüüd, baas," sõnas Hans, "me läheme ja vaatame seda pilti – see tähendab, kui sa pole päris kindel, kas ma ikka valetan, sest kui seal polegi pilti, pole mõtet minnagi, ning sul on parem siin istuda ja oma murdunud küüsi lõigata, kuni Mavoon ja Induka köiega tagasi tulevad."

      “Oh, mine edasi, sa mürgine väike elukas!” ütlesin ma, pahane ta pilgete peale, rõhutades oma sõnu tugeva jalahoobiga.

      Siin ma siiski tegin suure vea, sest olin unustanud, et mul polnud saapaid jalas, ning kas Hans kandis oma räpastes pükstes suurt hulka kõvasid asju või oli ta taguots erakordselt kivitaoline. Lühidalt tegin oma varvastele vastikult haiget ja talle üldse mitte.

      "Ah, baas," sõnas Hans magusalt naeratades, "sa peaksid meeles pidama, mis su Reverend Isa mulle õpetas: pane alati jalga saapad, enne kui taod teravaid kive. Mu püstolitaskus on väike puur ja mõned naelad, baas, mida kasutasin täna hommikul, et su karpi ära parandada.”

      Siis pani ta jalamaid plehku, et ma ei prooviks ka tema pead ja vaataks, kas ka selles on naelad, ning kuna temal oli ainus latern, pidin lonkama või pigem hüppama talle järele.

      Käik, mille põrand oli ikka veel tuhandeist surnud jalgadest siledaks kulutatud, jätkus kaheksa või kümme sammu ja käändus siis paremale. Kui me jõudsime selle nurga juurde, nägin ees valgust, mida ma ei mõistnud, kuni viimaks leidsin end seismas mingis lehtrisuus – see võis olla umbes kolmkümmend jalga lai, mis tõusis sealt, kus me seisime, otse meie kohal olevale mäeküljele, umbes kaheksakümne või saja jala kõrgusele. Mis oli selle tekitanud, ei suuda ma aimata, kuid seal see oli – lehter, nagu ma ütlesin, täpselt selle kujuline, mida kasutatakse, kui valatakse õlu tünnidesse või portveini karahvini, ja see koht, kus me olime, oli muidugi selle kitsam ots. Valgus, mida olin näinud, tuli seepärast taevast, mis nüüd, kui torm oli möödas, oli puhtakspestud ja ilus ning ka tähti täis külvatud, sest hetkeks peitis tormist jäänud tihe pilv kuu, mis oli nüüd just veidi vähem kui täis.

      Pisut maad, ehk kakskümmend viis jalga, olid lehtriseinad peaaegu sirged, seejärel käändusid järsult väljapoole koopasuuks mäeküljel. Märkasin veel üht eripära – nimelt tunneli läänepoolne osa, mis juhtus olema meie ees, just seal, kus see hakkas laienema, tekitas väljaulatuva kaljuserva nagu katuse.

      "Noh, Hans," vastasin, kui olin uurinud seda kummalist looduslikku koobast, “kus on su pilt? Ma ei näe seda.”

      “Oota pisut, baas. Kuu on tõusmas üle selle pilve, see jõuab kohe sinna ja siis sa näed seda, kui keegi pole seda pärast mu nooruspäevi maha hõõrunud."

      Ma pöördusin, et pilve vaadata, ning nägin vaatepilti, millest ma kunagi ei väsi: suurepärase Aafrika kuu tõusu oma salajastest mustadest kodadest. Juba sööstsid hõbedased valguskiired üle laia taevalaotuse, pannes tähed kahvatama. Siis äkki ilmus ta kõver serv, suurenes erakorselt kiiresti ja kasvas, kuni ilmus terve suurepärane ketas tintjast hämusest viirust ning puhkas hetkeks selle serval, täiuslik, imepärane! Hetke jooksul oli meie auk täidetud nii tugeva ja selge valgusega, et oleksin võinud kirja lugeda.

      Mõne hetke seisin tundepuhangus ilusast vaatepildist ning unustasin kõik muu selles mõtiskluses, kuni Hans ütles karedalt itsitades:

      "Nüüd pöörake ringi, baas, ja vaadake seda ilusat pilti."

      Ma tegin seda ja vaatasin piki ta väljasirutatud kätt, mis näitas kaljupinnale kaardus koopalaes, mis asus ida suunas. Järgmisel hetkel – mu sõbrad, ma ei liialda – oleksin peaaegu istuli kukkunud. Kas mõnel teist on kunagi olnud luupainajat, mil olete kujutlenud, et olete põrgus ja kohtute äkki silmast silma kuradiga, täiesti ihuüksi? Igal juhul mina olen, ning seal minu ees oli kurat, ainult palju hullem, kui leebe kujutlus võib seda maalida isegi kõige tugevama seedehäire pintsliga.

      Kujutlege topelt-elusuuruses koletist, see tähendab üksteist või kaksteist jalga pikk – säravalt värvitud parimate värvidega, mis on alati olnud bušmanite saladuseks, nimelt valge, punase, musta ja kollasega, ning silmad olid tehtud ilmselt poleeritud mäekristalli tükkidest. Kujutlege teda tohutu ahvina, kelle kõrval ka suurim gorilla on vaid laps, ning siiski mitte ahvi, vaid inimesena, ning siiski mitte inimese, vaid põrgulisena.

      See oli kaetud karvadega nagu ahv, pikkade hallide karvadega, mis kasvasid tuttidena. Tal oli suur punane tuustjas habe nagu mehel; ta jäsemed olid hiiglaslikud, käed ebatavaliselt pikad nagu gorillal, kuid pange tähele, tal polnud sõrmi, ainult suur küünis, kus oleks pidanud olema pöial. Ülejäänud käsi oli kokku kasvanud üheks tükiks nagu pardijalg, kuigi seal, kus oleks pidanud olema sõrmed, oli see paindlik ning võis haarata nagu sõrmed, nagu võis näha.

      Vähemalt nii näitas see pilt, kuigi mulle tuli hiljem pähe, et see elukas võis kanda sõrmedeta kindaid, nagu mehed sel maal teevad tarasid ehitades. Siiski olid jalad samasugused ja need olid kindlasti paljad; ma mõtlen, et seal polnud varbaid, ainult üks kohutav küünis, kus pidanuks olema suur varvas. Ta keha oli tohutu, oletades, et see oli joonistatud elusuuruses; originaal, arvan, pidi kaaluma vähemalt sada üheksakümmend kilo; rind oli lai, näidates tugevust, ning selle all olev kõht oli kortsus ja punduv. Kuid – ja see oli üks inimlikke jooni – selle eluka keskosa ümber oli lehma või pigem metslooma nahk, seotud tema keha ümber jalanaha ribade abil, ja see nahk paistis olevat pargitud.

      Niipalju kehast. Nüüd pea ja nägu. Ma ei tea, kuidas neid kirjeldada, kuid ma proovin. Kael oli pulli oma ning selle otsas kohutavalt kõrgel oli üsna väike pea, mille välimus – arvestamata suurt punast habet, mis ta lõua otsas kasvas, nagu ma juba ütlesin, ning laia suud, mille ülemine lõualuu näitas kollaseid kihvu, nagu ripuvad alla paaviani alahuulelt