''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

all.

      “Kunagi ammu kooliajal ütlesid sa, et minusugused tuleks tappa.”

      Nüüd pean ma siiski midagi lisama: “Siis ei teadnud ma veel, et hakkan tegelema meditsiiniga.”

      “Hippokratese vanne? Kas see peab mind päästma?..”

      “Ärme muutume literatuurseks,” katkestan ma teda ja räägin talle veel veidi aega antikehadest ja antigeenidest. Ta kuulab väga tähelepanelikult. Kui ma räägin allergia ravimise variantidest, rohtudest, mida kasutatakse heinapalaviku tüüpi haiguste vastu; selgub, et kõiki neid põletikke-palavikke allasuruvaid arstimeid: tavegüüli, pipolfeeni, dimedrooli ja nii edasi, on ammu proovitud. Veel teisigi, kuid paraku ei aitavat nad enam. Ka on proovitud kunstlikult immuunsust tekitada: tohtrid panid klaasi vee sisse kaks tilka rõõska piima, et organismi sellega aegamööda harjutada. Kahele tilgale organism tõesti ei reageerinud. Aga neljale juba küll. Järgnes tavaline, jube reaktsioon. Edasi ei saadud enam katsetadagi.

      Selgub, et Nils on midagi kuulnud ka organismisiseste valehäirete ja neist puhkevate sõdade allasurumisest teisel viisil. Ta teab, et kuidagi on siiski võimalik rahu, vähemalt vaherahu pidada, sest muidu ei saaks ju kudesid siirata: südamete ja neerude ümberistutamine oleks võimatu. Ent mõnikord see ju õnnestub, ja võõraid rakke, sisuliselt antigeene, ei rünnatagi. Tuleb välja, et mu koolivend neis asjus päris võhik polegi.

      Lõpuks palub ta alandlikult, et ma siiski tema isa vaatama tuleksin. Rohkem kui teadlane, mitte reaarst. Ta teadvat, mis on seejärel tema kohus minu vastu.

      “Meil kõigil on ainult üks isa.” Ta on melodramaatiline.

      “Üldjuhul jah. Kuigi seda vahel tuleb tuvastada…”

      Niilas Kibbermann tõstab oma kurva pilgu, vaatab mulle otse silma:

      “Tom, sa ju näed ise, et ma olen teid rahule jätnud. Nii sinu kui Aabu.”

      “Esialgu küll. Sa oled sunnitud, kuna oled mures isa pärast. Ma tunnen sind, Nils, rohkem kui kolmandik sajandit.”

      Ent ma olen siiski otsuse teinud ja lõpetan:

      “Hästi. Ma tulen su isa vaatama. Muidugi ei saa ma midagi ette lubada.”

      Ja lõpuks olen ma siis siin ja vaatan leekivat vanahärrat.

      “Mu ihu on hulluks läinud,” lausub hallipäine hiid.

      Ta hääl, mis kunagi kõmisevaid käsklusi andis, on tuhm, kähisev rögin. Ma kujutlen, et kunagi võinuks see hääl panna tremoleerima kas või tolle hõbekiivrigi siin seinal. Praegust häält ma aga otsekui näen: suitsuhall, võbelev ja lidus on see nagu peksasaanud koera saba.

      Kuid mees ise ei ole veel alla andnud. Mida ta seal laua taga teeb? Härra Kibbermanni käes välgatab midagi hõbedast. Mu silmad on hämarusega juba harjunud, ma näen, et helgivad pintsetiotsad. Peremees on kummardunud margialbumi kohale ning tõstab vilunult ja õrnalt oma hiigelkämmaldega lausa sobimatult väikesi värvilisi paberitükke. Lehelt lehele. See mees on kollektsionäär. Muidugi peab inimene, kes enam toast väljuda ei tohi, endale mingi tegevuse leidma. Kui ma lähemale kummardun, siis näen markidel tuletõrjeautosid ja – pritse, kirkasid, kiivreid, põlevaid maju. Temaatiline kollektsioon niisiis.

      “Jah, ihu on hull. Ei tea, millal vaim lihast eeskuju võtab?.. Eks ma hakka siis oma kalleid märke värvi järgi ritta seadma nagu väikesed lapsed. Ühele lehele punased – nagu ma ise – , teisele jälle sinised ja rohelised.”

      Eneseiroonia ja rakkude sõda iseenese vastu – võib-olla sobivadki need asjad kokku.

      “Kõiki ravivariante on proovitud.” Nils ohkab.

      “Neid võimalusi, mida proovida tasuks, siiski on. Ja mine tea – võib-olla tuleb mul, et kõiki proovida, isegi kodakondseilt nõusolekuallkirju võtta…”

      “See kõlab isegi lootustäratavalt,” ühmab härra Kibbermann sen. Ta võitleb ikka veel hingelämmiga.

      “On aineid, mida tasuks sisse hingata.”

      “Igasugu inhalatsioone on kah juba ammu proovitud.” Ta näib olevat pettunud.

      “Vaevalt et iga suguseid,” täpsustan ma. “Nende puhul, mida mina prooviksin – ma ei ole eneses veel päris kindel – , ei teeks allkiri tõesti kurja. Ja ka teie “koda”, õigemini kodakondsed, peaks teatud aja vältel mõnedest reeglitest kinni pidama…”

      Mida ma seal, sel üsna otsustaval hetkel, ühe pika protsessi alguses õieti plaanitsesin? Mul oli tõesti tekkinud idee.

      Loomulikult teadsin ma, et kummalegi mehele ei ütle midagi Biozzi ja McDevitti nimi. Immunodepressandid, immunosupressorid… Aga kuidas ma Nilsile ja tema isale asja selgitan, ilma immunogeneetika labürintidesse laskumata? Nojah, aga peavad nad siis üldse kõike teadma? Kuid ma tõesti tahan, et nad teaksid, mida üritan proovida. Nii lootusi kui ka riske. Mulle on vastuvõtmatu see arstide tavasuhtumine, et patsiendile midagi ei räägita. Sellega jõutakse totruseni. Ma ei ole ühegi arsti vastuvõturuumis näinud iial ainsatki raamatut. Kui ma lähen hiina filoloogi, paleobotaaniku või ka tubli inseneri juurde, on nende meeste selja taga soliidne raamaturiiul. Ja nad ei häbene enne su küsimusele vastamist tõusta ja järele vaadata, mida on sellest asjast arvanud neist endist targemad mehed – tõelised alustalad ja autoriteedid. Aga arstid ei tee nii. Kas tõesti vaevab neid valehäbi või alaväärsuskompleks? Kas tõesti tahavad nad jätta muljet, et nemad teavad kõike peast? Andke andeks, ma ei usu teid, härrad doktorid! Pole te ühtigi ilmeksimatud nagu paavst.

      Jah, aga kes on meist see ilmeksimatu? Polegi selliseid.

      Toas valitses vaikus.

      “Enne olid mul siin kaks kanaarilindu. Aga needki kästi ära viia. Sulgede pärast vist. Nüüd elan siin üksinda nagu tont.”

      Akna tagant, tänavalt, kostis mootorite mürinat, inimhääli.

      Oli õhtune aeg, mil tänavail algab uus, ärevarütmilisem elu. Kutsuvad lokaalid, tulikirjad meelitavad sind ostma õnne, armu ja unustust. Litsikesed ja sutenöörid sätivad püünisvõrke. Paljud ei taha tunnistada, et kaval viirus HIV – immunopuudulikkusetekitaja on oma koolnukarva sõrgu siiagi küünitamas. Jah, just AIDSile ma mõtlesingi. Olukorrale, mis on olemuselt mingil määral vastupidine isand Kibbermanni tõvele: uurijad ei uuri, nuhid ei nuhi ja giljotiinitera roostetab… Minu väikeste kurjade sõdalaste armaada võib takistamatult teha, mida soovib.

      “On olemas aineid, mida kutsutakse depressantideks – allasurujateks,” alustan ma.

      “Midagi olen minagi neist vist kuulnud.” Seda lausub Nils.

      Nüüd käratsetakse just siin akna all. Vast mõne meetri kaugusel algab ilm, mis on ühele tabu. Ei saa jalutuskeppi viibutades taeva palge all oma radu käia see uhke, lõvilakaga mees, kes on enamikust neist, kes kuuluvad uute, pikemakasvuliste homo sapienside hulka – kui see termin küll neile sobib – kasvult ülegi. Hoiakult aga täiesti väljaspool konkurentsi. Mis on üks loikam selle sündinud härrasmehe kõrval… Jah, aga tema olgu vangis.

      “Teate, ma lähen praegu ära. Ma pean aru. Aga homme või ülehomme olen ma taas siin.”

      Ta noogutab. Ja siis noogutab ka Nils. Siin peres, siin “kojas” valitseb hierarhiline süsteem.

      Nils saadab mind vaikides ukseni.

      Igal majal, igal eeskojal on oma eriline lõhn. Aga siin on kõik kuidagi teisiti. Ka lõhnatus jääb meelde kui omamoodi lõhn. Ma saan ju hästi aru, miks siin nii steriilne on. Siin ei taluta pea mitte kui midagi.

      Tänav lõhnab see-eest kirbelt, erutavalt. See on märjast asfaldist. Tänavaid on kastetud. Vahepeal neid ei kastetud enam üldse. Oli bensiinipuudus ja kui see lõppes, unustati kastmine lihtsalt ära.

      Ahmin kopsud täis seda oma kunagist noorust meenutavat lõhna. Kui ma ammu-ammu maapoisina esimest korda Tallinna sattusin, lõi just see lõhn mulle meelierutavalt ninna. Ja tulikirjade peegeldus märjal asfaldil tekitas metropolitunde. Ma teadsin, et olen kohutavalt maavillane, kuid olin kindel, et kunagi tuleb aeg, mil see lõhn saab mulle omaseks.